Reisipäevik: Türgi 18.-29.4.2008

18.aprill – hängimine öises Riias
Kell 16.30 kohtume Pärnu bussijaamas. Kõik, välja arvatud Hannes, kes tuleb peale piiri tagant Heinastest. Tibutab. Soojenduseks alustame liigilisti koostamist juba Lätis. Üht-teist koguneb, Riia bussijaama jõudes on kirjas 21 liiki. Ei midagi erilist. Broneeritud hostel asub bussijaama lähistel vanalinnas – pole vaja kandamit kaugele vedada. Normaalne noortehostel, välja arvatud tõik, et üks meile antud tubadest on unustatud koristamata. Aga pole probleemi, lubatakse hilisõhtuks korda teha. Põnevust lisab juurde teise korruse koridoris vastu tulev pisike must mees, suur nuga püsti käes, kes meid märgates naeratab vabandavalt. Hmm, ehk mingid siseriiklikud arveteklaarimised. Lähme linna peale jalutama. Hannes kui parim Riia asjatundja juhatab meid mõnusasse pubisse, kus sööme kõhu täis ja suundume siis odavama õllega kohta otsima. Ei leia. Maandume veel kallima märjukesega ameerikahõngulises kohas, kus joon elu jumalikema värskelt pressitud õunamahla. Linnavahel haistavad kohalikud flaierijagajad potentsiaalset saakobjekti ja suruvad end kohe Andrusele külje alla, et teda striptiisibaari meelitada. (Kust nad küll teavad, et just Andrus meist enim stripihuviline on?) Küsin, kas mulle ka miskit pakutakse. Jaa, lubatakse et baarmen ja baariomanik võivad mulle privaatshow teha, rohkem mehi majas ei leiduvat. Njah, siiski loobume. Õhtu lõpeb hosteli seltsitoas, kuhu igasugu karvaseid ja sulelisi kogunenud. Meilisõltlased loevad viimast korda meili, õllesõltlased libistavad õlut. Öö möödub hästi, kuigi akna taga müriseb täiel häälel ventilaator.

19.aprill – ootamine, vahelduseks ootamine ja siis veel natuke ootamist
Hommikul läheb uni ära ja ootame, et äratuskell heliseks. Ei jõua ära oodata – lähme linna peale varahommikust kohvijoomiskohta otsima. Ei leia. Siis ootame lennujaamabussi. Siis ootame lennukit. Siis ootame maandumist. Vahelduseks ootame Istanbulis passikontrolli järjekorras. Õnneks oleme suutnud kummipallipõrkamist meenutavas maandumises ellu jääda. On see mingi Läti koolkonna stiil? Istanbuli lennujaamas rebime kuidagi välisukseni ja naudime, siruli hooneesisel muruplatsil, sõõmukese värsket suurlinnaõhku. Taas ootamiskarusselli! Seekord ootame sööki. Hinnad on hirmkrõbedad – 0,5 l õlu maksab 15 liiri ehk 120 krooni. Toit jääb samasse hinnaklassi. Aga soe söök kulub ära. Nüüd ootame Adana lennukit. Aeg venib nagu tigu. Just siis, kui tundub, et kohe-kohe võiks lennukile pääs avaneda, tuleb teade, et lend lükkub 45 minutit edasi. Mis seal ikka. Ootame edasi. Enne pimedat saame imekombel siiski lennukisse ja jõuame viperusteta Adanasse. Rendifirma esindaja on ainuke, kes end oodata ei lase. Saame enda käsutusse pea tuttuue Hyundai Starexi (H-1), mis meid terve reisi vältel truult teenib. Varasemalt sai otsustatud, et bussijuhtimise usaldame Tarvole, kel on sõjaväest suurte autode ohjamise kogemus, ning Andrusele, kes on vana rahu ise. Noorusliku entusiasmiga haarab ohjad esmalt enese kätte Tarvo. Suundume Mersini poole. Juba esimesel õhtul tunneb meie vastu huvi kohalik liikluspolitsei. Kui selgub, et meie ei valda türgi keelt ja tema ei mõista inglismanide oma, siis näidatakse käega, ahh, minge! Kui päris aus olla, siis pole ei Tarvol ega Andrusel D-kategooria juhilube, mida 10-kohalise bussi jaoks vaja oleks, aga sellest ei teki ka edaspidi probleeme. Hämmastavalt kiiresti leiame varaöisest linnas mõistliku hinnaga hotelli. Hooaeg pole veel alanud, mistõttu jäävad Türgi öömajade hinnad Eesti omadele tublisti alla. Sellegi hotelli hinnakirjas oleva 30 euro asemel maksame öö eest 30 liiri. Teenindajaks on piltilus, aga umbkeelne noormees. Kuna meid on 7, paneme minu initsiatiivil paika reegli, et kui keegi peab üksinda toas magama, siis pole see mina. Kurat neid kuumaverelisi Türgi mehi teab, kas uksed ja aknad ikka peavad neid! Pärast väsitavat päeva on pea paks, aga uni hea.

20.aprill –Göksu delta ja võsakarjujad
Hommikul läheb enne seitset uni ära. Rõduuks on lahti, päike paistab tuppa ning kõrvu kostab vali linnulaul. Hotelli aiast tuleb esimene laifer – araabia bülbül. Näeme ka roostepääsukesi ja tuttlõokest. Hommikusöögiks on traditsiooniline vahemereäärne eine – sai marmelaadiga, tee tillukeses klaasis ning keedetud muna. Suundume Silifke poole Göksu Kuşcenneti kaitsealale. „Kuş“ muideks tähendab türgi keeles lindu. Esimese põnevama peatuse teeme solgikraavi ääres. Sealse vetikalöga peal kõnnib väikehuik. Näeme õgijalikult väärikat punapea-õgijat, särtsakaid rohulinde ja igasugu muud pudi-padi. Mööda tolmuseid külavaheteid delta poole sõites teeme aeg-ajalt peatusi. Kohtame valgekael-kiivitajat, jämejalga, stepilõokest, välja-väikelõokest, tuliparte, must-frankoliini (kelle ristime mustaks mandoliiniks) ja muudki. Põnevaim vahejuhtum on möödasõitvate kohalikega, kes pakuvad meile maasikaid. Esmalt arvame, et müügiks, aga selgub, et lausa tasuta. Ämbri saame kah kauba peale. Värskelt korjatud maasikad on imemaitsvad! Õhtuks jõuame Tasucu asulasse, kus kinnitame keha veidras söögikohas – locanterias, mis on midagi meie söökla taolist. Kohaliku menüüga annab harjuda. Siiski ilmnevad esimesed seedehäired alles reisi keskpaiku. Hotelli leiame hõlpsalt – kahene tuba 35 liiri, boonusena välisukse kõrval erinevate Põhjamaade linnuklubide kleepekad ja koridori seinal türgi lindudega plakat. Göksu märgalal ronime võimsasse linnutorni. Tõsi, vaatamata mõõtmetele, pole see kuigi stabiilne, aga vaade on siiski vägev. Uusi liike tuleb robinal, nende seas sultantait, ning hämaruse saabudes lisandub põnevaid hääli. Ühel hetkel algavad veidrad vinguvad ja karjuvad, crescendona ovatsioonideks paisuvad hääled, mida hämmastunult kuulama jääme ning hääle omanikke püüame leida. Indrek pakub, et need on kohalikud, kes lihtsalt väga innustunult suguelu elavad, teised kalduvad pigem šaakalite poole. Igaljuhul on põõsastikust kostvad helid midagi senikuulmatut ning võsakarjujad sööbivad koos päikeseloojanguga püsivalt mällu. Pimeduse saabudes võtavad võimust konnad, kelle laulukoorist linnuhääled enam ei eristu ning otsustame tagasi hotelli minna. Kell on alles 8. Poes käies kingib tõmmunahkne mees mulle teepervelt nopitud kollase lilleõie. Üleüldse on kohalikud väga varmad lehvitama, tuututama ja muud moodi oma sümpaatiat väljendama. Poemüüja aga teab, et Eesti asub Baltikumis! Istume veel õues varikatuse all, meestel lauanaabriks tavapärane märjuke, analüüsime liigilisti ning koostame edasisi plaane. Kuna tubades pole konditsioneeri, jätame vaatamata hotellitöötaja hoiatusele rõduukse ööseks lahti. Voodisse pugedes algab sääskede massrünnak. Veedan öö, pea teki all, magades. Pääsen kupladest ja malaariast, aga mitte umbsest õhust, mistõttu hommikuks on pea paks ja tunne, nagu poleks üldse maganud.

21.aprill – maasikad, mägiteed ja öine duett konnaga
Märgistame hotelli Eesti linnuatlase kleepekaga ning suundume Akgöli järve äärde Göksu kaitsealale. Seekord vaatame veekogu teise nurga alt, otsime linde kanalitelt ja puutukkadest ning naudime mõnusat varahommikust päikest. Uusi liike lisandub kiiresti: nunn-kivitäks, marmorpart, jäälind jt. Ühe kalaonni juurest heidame järvele esimese põnevama pilgu, edasi leiame tee päris linnutornini. Tore on kõnnumaal jalutada ja päikese käes pruunistuda, kuniks päev hakkab võimust võtma ning palavus liiga tegema. Tagasiteel tekib uuesti isu maasikate järgi. Eike võtab initsiatiivi enda kätte ja läheb maasikakorjajatelt marju küsima. „Aga palun, korja ise“ – suunatakse Eike põllule! Andrus ja Hannes lähevad appi ning peagi on ämber jälle magusaid marju täis. Külapoekesest ostame jäätist. Elu on ikka ilus! Tagasi Adana poole. Vastavalt linnuraamatu juhistele sõidame läbi Adana ühe Havutlu jõesilla juurde, kus ruske-safiirlind pidavat olema maantee pealt autost väljumata nähtav. Allavoolu ei leia midagi, kuid linnud on kohe maanteesilla juures, veidi ülesvoolu. Hämmastavalt värvilised safiirlinnud on ühed mu lemmikutest ja keksin rõõmust neid nähes. Suure punase nokaga sinisekirjule tiivulisele paneme hellitusnimeks rubiinlind, ja nagu mürkagi puhul, on pärast väga raske meelde tuletada, mis linnu päris nimi on. Linna vahel söögikohta otsides märkame küla-turteltuvide parve, peame bussi kinni ning naudime linde mõne meetri kaugusel vilja sees püherdamas. Liik on Türgis tavalisem kui määraja lubab, kohtame neid ka mõnedes teistes linnades. Adana liikluskaoses on tore näha, et Andrus on kohaliku stiihilise sõidustiili täiesti omaks võtnud ning tema kindlal käel juhituna väljume edukalt suurlinnast. Paar törtsu signaali kuuluvad lisaks türklastele nüüd ka meie igapäevasesse sõidurituaali. Edasi Bireciku poole. Ööbida plaanime Isikli kandis, kus reisikirjade järgi on linnuhuvilisi valmis võõrustama kohalik ajakirjanik, kellel võõrastemaja peagi valmimas ning turismiinfopunkt juba püsti. Tegelikkus osutub keerulisemaks. Kõigepealt ei leia me Isiklit kuidagi üles. Pimedatel kitsastel mägiteedel sõites jõuame lõpuks külakesse, kus pärime reisikirjas märgitud inimese kohta. Ja üks poisike teab! Pärast ootamist, elevusi ja segadusi antakse mulle telefon, mille teises otsas on otsitud härra. Mees pursib isegi inglise keelt ja lubab meile peagi järele tulla ning oma elamisse juhatada. Ootamisaega täidab sõnatu suhtlemine kogukonnaga ning hämmastavalt harmooniline duett konna ning mošeepalvusele kutsungi vahel. Kohanemisvõimelise loomana on konn aru saanud, et mošeehüüdest tal hääl üle ei käi, ootab kannatlikult ruuporist kostva kutse lõpuni ning pausi ajal laseb kõlada oma sorrilikult kandval ja kõlaval häälel. Lõpuks saabub ajakirjanik ja viib meid oma koju, mis pole küll ei külalistemaja ega infopunkt, aga mees on intelligentne ja sõbralik, pakub meile teed ning tutvustab Türgi elu-olu. Ööbime tema majas voodites ja põrandal. Võõrustaja palub talle helistada, kui meil peaks tekkima probleeme sandarmite või kohalikega. Ja hoiatab meid varastamise ning riigi idaosa kohutava liikluse eest.

22.aprill – tabamatu Durnalik ja iibisesümboolikaga linn
Hommikul otsime tulutult Durnaliki orgu, mida kiidetakse reisikirjas kui head mägedeliikide kohta. Aeg kulub, päike tõuseb ning parim linnuaeg hakkab vaikselt mööduma. Teeme peatuse suvalises orus Yamacoba lähistel. Org on ilus, sellest õhkab mägedele omast rahu. Miskipärast suundub seltskond Indreku juhtimisel alla. Hmm, loomupärane instinkt sunnib mind ülespoole ronima. Ja ma ei pea kahetsema. Parajat mõõtu mäeküngas otse bussipeatamiskoha lähistel pakub samu linnuelamusi, kui meestel pikemal retkel alla orgu. Ja seda käega katsutavas kauguses! Tammetihased hüplevad siia-sinna nagu tihased ikka, valgekurk-ööbik laseb kõlada suurepärasel aarial, kivide vahel tegutseb kalju-puukoristaja. Mägedel on võlu, mida ei kohta kuskil mujal. Uuesti suurele maanteele jõudes märkame Durnaliki viita. Kuidas see küll varahommikul kahe silma vahele jäi? Sõidame sinna. Jalutan jälle üksi. Seltskonnaga on mõnusam koos linde määrata, aga üksi näeb alati rohkem. Eike on kah omaette kuhugi mäe otsa roninud. Mööda sõidab hobuvankritega kohalikke. Järjekordset rattamürinat kuuldes katan naba sündsalt riidehilbuga. Naised on rättidega ja keeravad pea sihilikult kõrvale, mehed jõllitavad varjamatult. Kohalik koer peab mind hirmuäratavaks valgeks tulnukaks ning hiilib, saba jalge vahel, suure ringiga mööda. Puu otsas trummeldab salu-kirjurähn, maa peal keksivad tammetihased, kivide vahel kivirästas. Indrek näeb vana tuttavat – mürkat (kaljuklutti), fotograafe rõõmustab valgekurk-ööbik. Mägede meeleolu toob hinge mõnusa rahulolu. Taas ida poole. Gaziantepis teeme peatuse söögikohas, mis osutub jäätisekohvikuks. Saab ka sooja sööki. Andrus ja Tarvo pildistavad kauneid tütarlapsi, kes on euroopalikult napis rõivais. Edasi Birecikusse – Eufrati äärde -, mille teeäärne motell saab meie peatumiskohaks kogunisti kaheks ööks. Enne päevast leitsakut vaatame üle kaljuiibiste elukoha ja päästmiskeskuse. See on Türgi ainus asurkond, kus pesitseb 50-60 paari iibiseid. 1989. aastal suri liik Türgis välja, kuid taasasustati 90-ndate alguses. Birecik on ka ainuke Türgi linn, kus linnapildis kohtab linnupilte ja muud iibisesümboolikat. Pärastlõunal peame pooleteisetunnise uinaku. Eike otsustabki hotelli jääda, teised lähevad tutvuma vadi ja kaljuiibiste kolooniaga. Vadi on kuiv järsuveeruline voolusäng, millel lausa lummav ilu. Oruseintel pesitsevad ohustatud iibised, põõsastes tegutsevad tamariski põõsalinnud, orupõhjas veenire ääres kükitab ehmunud krabi. Õhtuvalguses muutub vaade eriti kauniks. Ronime oruseinast üles, otsima võimalikku kivikana ja vaatama tammelehekujulist orgudesüsteemi ülevalt. Päris kõhe on alla ronida. Päeva lõpetame kohalikus välirestoranis, kus sikusarvede näitamine koos „huhuu“ häälitsusega ei pane kelnereid meie mõistuses kahtlema, vaid agaralt noogutama – jajaa, neil on siin just nimelt sellise häälega elukas. Õige pea märkamegi puude vahel kõrvukrätsu lendamas. Õhtu on lõbus, mehed naudivad kalakebabi, mina värskeid mandleid ja kreeka pähkleid. Super päev jälle! Autoparklas on meie bussi peale vahepeal veidi vett pritsitud ja nõutakse autopesutasu. Anname tööle vastava hädise jootraha ning jätame vanduva mehe sinnapaika. Öö möödub rahulikult.

23.aprill – Eufrat ja edevad politseinikud
Äratus kell 5.30 nagu ikka ja suund Eufrati vasakkallast mööda allavoolu – kalatiikidele. Tee ääres otsime edutult Gülhane nimelist teeaeda, kus linnuraamatu järgi peaks helepäll pesitsema. Mingit teerada mööda jalutame jõekaldal edasi, roostikus kohtame tamariski varblasi ja kalda-rädilindu. Jõe kohal lendavad kääbuskormoranid, valgetiib-viired jm linnud. Kuningkalurit, keda otsime tulime, ei leia. Edasi põhja poole – Halfeti linnakesse. Eksleme kõvasti, satume mitmetele tupikteedele, näeme mesilasenäppide kolooniat, väikepiiritajaid, kõnnukanasid. Palavus on tappev, maastik mägine ja kivine. Lõpuks oleme Halfetis, kus siestat pidavad politseinikud meid kinni peavad. Eesti juhilube uuritakse nii- ja naapidi, bussi rendidokumente tahetakse ka näha. Asjaliktõsised mehed muutuvad hoopis inimlikumaks, kui Hannes küsib luba neid pildistada. Politseinikud võtavad üksteisel ümbert kinni ja poseerivad naeratades kaamerale. Andrusel lubatakse seejärel lahkesti edasi sõita. Halfeti on pisike asula, kus tee lõpeb. Võtame jahutuseks jäätist ning silmitsesime laiskasid Eufrati vooge, lootes silmata kuningkalurit. Linnuke jääb nägemata. Tagasiteel teeme peatuse künklikul platool, kust uute liikidena lisanduvad oaasileevike, mustpea-tsiitsitaja ja liiv-kivitäks. Päike lõõmab halastamatult, loobun peagi. Teised on vapramad. Punastest nägudest-õlgadest kujunevad järgmiseks päevaks kestendavad alad. Edasi võtame käsile Eufrati paremkalda. Lõuna poole sõites teeme aeg-ajalt peatusi, kuni jõuame liivapaljandikuni, mille ümber mandlipuuistandus ja suuremate puudega jõeorg. Põnevad elupaigad! Peatus on edukas, lisaks maalilisele maastikule kohtame harakkägu. Ka siin on mustpea-tsiitsitajaid ja salu-kirjurähn. Teeäärses poekeses küsitakse, kust me pärit oleme ja noogutatakse teadjalt – jaa-jaa – Estonia – football! Teatavasti sai hiljuti Eesti jalgpalli meeskond pärast kohutavat mängu Türgi käest pähe. No mitte just positiivne nägemus meie kodumaast, aga asi seegi, et teatakse. Õhtul otsime eestlasliku jonnakusega jälle pällikohvikut. Ja kangekaelsust saadab edu! Esialgu istume ja jalutame niisama, päll ei ilmuta end, siis näitavad mehed teenindajale linnuraamatust kaku pilti. Teenindaja noogutab, läheb tuima näoga ühe kuivanud puutüüka juurde ning koputab sellele. Õõnsusest lendab välja hele kakk ja kaob puuvõrasse, liigi määramiseks on sellest siiski vähe. Jääme teeaeda paigale. Andrus kuuleb esimesena helepälli hüüdu. Imevaikselt kostab see läbi linnahäälte. Käes! Pärast õhtusööki Birecikus läheme tagasi mandlipuuistandusse ööhääli kuulama ning avastame ka seal helepälli paari! Lisaks tekib pikk diskussioon teemal, kas soristav hääl kuulub mõnele öösorrile või konnale. Ilmselt siiski tõmbab meid ninapidi konn. Tee ääres lendlevad jaanimardikad. Pärast pikka päeva on uni magus.

24.aprill – maanteel koos hullude iraanlastega, valvuriteks püssidega sandarmid
Pikk sõit on plaanis. Igaks juhuks vaatame üle Kiyi restorani lähedal paiknenud kunagise mesilasenäppide koloonia asukoha, kuid linnuraamatu järgi koloonia hävitanud liivakarjäärist pole kah enam jälgegi näha. Veidi aega istume vastaskaldal teekohvikus ja ootame liivaleedetele jooma tulevaid vurilaid. Neid ei tule. Ainult üks koldhaigur poseerib. Siis teele! Itta – Sanliurfa poole. Tee peal teeme mitmeid peatusi, näeme raipekotkast ja kõnnu-väikelõokest. Päeva märksõnaks on siiski hullud iraanlastest bussijuhid, kes küljelt küljele õõtsuva (enamasti) kollase bussiga julgeid manöövreid teevad, kihutades näiteks pimedas kurvis mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda kütuseveokist märgi „möödasõit keelatud“ all. Maastik muutub – mägedes on taimestikuta kivikõrbed lambakarjade ja karjustega. Ühe karja saatjaks on ehtne karabash – anatoolia traditsiooniline karjakoer. Lõunapeatuse teeme Diyarbakir’is, kus satume kitsaste tänavatega kesklinna ning sööme tillukeses kohalikus sööklas tüüpilist kohalikku toitu. Söökla menüüsse kuulub kõikjal kebab (lihast või hakklihast), lihahautis riisiga ja kanakoivad kartuliga. Sellega toiduvalik piirdub. Kõrvale ohtralt toorsalatit ja kohalik soolakas hapupiimajook – ayran. Silvani poole sõites kohtame tee ääres ohtralt sandarmiputkasid relvastatud sõjaväelastega. Nende juures on märk „dur“ ehk stop, mis kohalikus mõistes tähendab, et kiirus tuleb maha võtta ja vaadata, kas „jandarma“-l on soov sind kinni pidada. Ühe putka juures põletatakse rõõmsasti prügi. Loodus muutub tasapisi viljakamaks ning peagi paitavad silma rohelised lopsakad viljapõllud. Tõuseme üha kõrgemale, üle 1500 meetri juba. Jõuame Bitlisesse, mis on armas ehe linnake kivisillutisega kitsaste tänavatega, rohkete väikepoodidega ning tänaval jutleva arvuka elanikkonnaga. Meie sihtkoht on aga Tatvan. Sinna jõudes tutvume Hannesega kahe hotelliga ja valime neist parema. Teises öömajas asendab WC-d ühine auk koridori peal! Öö eest maksame 20 liiri. Paneme asjad tuppa ning jalutame mööda poodiderikkaid kesktänavaid, kus kogeme kohalike sõbralikku uudishimu. Õllepoode pole, seega lähme meeste soovil kohalikku pubisse. Mind vaadatakse seal nagu ilmutust. Ei tea, kas esimene naisolevus pubi ajaloos? Kohalike mõjutustega diskotümps pannakse mošeekutsungi ajaks kinni. Rohkem usulist huvi pubis üles ei näidata. Peagi lähen magama. Läbi une kuulen, kuidas Andrus räägib midagi blondiksvärvitud neiust kohalikus muusikavideos, kuid üles ärkan alles poole viiese mošeekutsungi ajal. Tundub, nagu oleks ruupor akna all. Järgmisel ööl, mille veedame samas hotellis, enam üles ei ärka. Kohanemine missugune!

25.aprill – kõige elamusterohkem päev: Nemruti vulkaanikraater, õhtu relvastatud sandarmite piiramisrõngas
Hommikul kell 5.30 pakutakse vastutulelikult hommikusööki. Saia, marmelaadi, kitsejuustu, vorsti, teed. Siis Nemrut Dagi vallutama. Otsustame tõusta bussiga nii kõrgele mäkke kui võimalik. Linnuraamatu järgi vabaneb mägitee lumest küll alles mai keskpaiku. Esialgu on rada sõidetav, isegi mõnest lumeviirust saame edukalt üle. Ühest suuremast lumevallist möödume kõrvaloleva tee kaudu. Ees aga ulatub liustikulaadne lumekeel üle tee ning buss tuleb teepervele jätta. Vahetult enne kraatriservale jõudmist läheb üle tee libeda koorikuga lai ja sügav lumekeel. Tarvo libiseb ja ehmatab koledasti. Njaa, allasõit poleks lõbus – sügavikku vaadates kipub jalg värisema hakkama. Vaatan parem üles. Lõpuks on kõik õnnelikult Türgi suurima vulkaani kraatriserval ning otsustatakse teed jätkata all sillerdava järveni. Raamatu järgi on sinna 6 kilomeetrit minna. Keegi ei usu – järv ju siinsamas all. Kui ükskord kraatrist välja jõuame, on lubatud distants usutavaks muutunud. Mäed ju petavad. Aga esmalt alla. Indrek suundub kohe teerajalt kõrvale – maastikku, peagi ka Eike ja Andrus. Vaatleme sarviklõokesi ja kivitäkse. Ronime Hannese, Marko ja Tarvoga kivisemasse kaskede piirkonda, kuid leidmata põnevaid linde, suundume tagasi laugemasse kraatriossa. Seal kohtame Andrust. Kui ta batmanlikult otsustab mööda järsku mäenõlva alla turnida, eelistame turvalisemat ringteed. Tee peale tagasi jõudes märkame Eiket, kes on tee sillerdava järveni leidnud ning juhatab ka meile õige raja kätte. Väsimus on juba pisut sees, aga otsustame siiski minna. Eike kiidab väga koha ilu. Ja tal on õigus! Kahe kaljupanga vahel on liivane kaldariba ja imeliselt sinise veega järv, taamal lumiste tippudega mäeahelik. Nagu paradiis! Naudime lesimist heledal liival, kuniks on aeg tagasi pöörduda. Seekord lähme mööda teerada. Aga tuul tõuseb ning paiskab silmadesse, ninna ja kõrvadesse tungivat peent liiva ja tolmu näkku, sekka suuremaid kive. Kohati tahab mõni tugevam tuuleiil meid lausa mäeservalt alla paisata. Õbluke Eike, kes otsustas meid kraatriserval järele oodata, liigub siiski alla, muidu viib tuul ta ära. Kõva tuule tõttu ei hakka libeda liustiku ületamisega riskima ning tõuseme kõrgemale mäeharjale, lumekeelest üles poole. Jõuame õnnelikult bussi juurde, kraatriservast üle pääsedes lööme lausa laulu lahti. (Eriti hästi kukuvad välja vandersellide ja Kõige Suurema Sõbra laul.) Ainult Indrek on puudu. Ootame tükk aega, meel hakkab veidi murelikuks muutuma, kui ta tuleb – oli juba paar tundi tagasi bussi juurde jõudnud ning vaatas nüüd ümbruskonnas ringi. Ta ei käinudki järve ääres, turnis hoopis mägedes ja sai sealt paar põnevat liiki: kivipääsukesed ja mägihakid. Kuid sellega päeva seiklused ei lõpe. Õnnelikult linna jõudnud, käime duši all ja šoppamas. Andrus ostab araabiakeelse koraani, postkontoris saadame postkaardid Eestisse. (Mis jõuavad kohale umbes 2-3 nädala pärast). Edasi Van’i järvega tutvuma, millele eriti ligi ei pääse, sest ees on okastraataed ja tegemist ilmselt militaartsooniga. Mingi kõrgema künka otsast saame siiski järvehiiglasele pilgu peale heita ning ohtralt pilte teha. Siis sisemaa poole. Kohalikud tee ääres lehvitavad meile veidralt. Arutleme veel, et kas nad tahtsid märku anda, et ärge sõitke sinna või niisama soovisid hüsteeriliselt tähelepanu. Peagi selgub, et esimene variant on õige. Aga veel jalutame kõik pahaaimamatult mägedes, klõpsutame ohtralt pilte ja naudime niisama õhtust vaikelu. Ühel hetkel vaatan bussi poole ja näen üllatuseks, et sinna jäänud Marko kõrval seisavad relvastatud sõjaväelased. Lähen alla asja uurima. Inglise keelt kaitsevormides mehed ei mõista, kuid miskitpidi saame aru, et oleme keelatud territooriumil ning pildistamine järve (ehk siis militaarobjektide) suunas on rangelt keelatud. Tasapisi kogunevad kõik meie omad bussi juurde. Meeleolu on pisut ärev, aga võtame asja rahulikult. Püssimehed korjavad kokku meie passid (ime, et kellelgi hotelli ei jäänud!), uuritakse-puuritakse, kust me tuleme, kuhu läheme, mida teeme, kus ööbime. Pannakse kirja nimed ja isikukoodid. Muigame vaikselt omaette kui nende hääldust kuuleme. Eikest saab Eõdže, Andrus Jairist Džair, minust Mädžu Erõt jne. Džairile jääb hüüdnimi külge. Samal ajal lastakse Markol telefoni teel rääkida kellegagi, kes usub, et ta oskab inglise keelt, paraku pole see Marko sõnul inglise keele moodigi. Lõpuks saadakse toru otsa mees, kes tõesti keelt oskab ja kellele kõik meie tegevused ja toimingud tuleb ära seletada. Vahepeal nõuab sõjaväelaste pealik meie fotokaameratest pilte näha. Näitan talle varmalt enda omi, kuna olin just hulga pilte taimedest klõpsinud. Enne kui keelatud vaadeteni jõuan, tüdineb mees ära ja seletab hiljem ka telefonis kõrgemale ülemusele midagi „flora“st ja „nature“st. Lõpuks jäetakse meid rahule, kästakse siitkandist kiiresti jalga lasta, antakse passid tagasi ning sõidetakse ära. Kui sõjaväeauto ümber pöörab, näeme, et auto kast on püssimehi täis. Vot nii ohtlikeks hinnati meid, et lausa autotäis mehi saadeti sissetungijaid ohutuks tegema! Väga väsitav, aga igati elamusterohke ja lõppkokkuvõttes positiivne päev. Haarangu tulemusel teeme plaane pisut ümber ja otsustame järvekallast homme mitte väisata. Õhtul sööme lahmacuni – türgi pizzat – misjärel Tarvo, Marko, Hannes ja Andrus suunduvad õllekasse. Söetabletid on IN, kuigi tõsiseid seedehäireid pole kellelgi veel ilmnenud.

26.aprill – teel Tatvanist Malatyasse
Traditsiooniline hommikusöök ja siis Muşi poole. Esimene peatus madalas tammesalus annab tulemuseks pea haudvaikuse. Teine peatus osutub edukamaks. Mäeahelike vahelisel tasandikul on märgala kahlajate, valgetiib-viireste ja tuttvartidega. Asula vahel kohtume esimese kurja türklasega. Vaatame parasjagu mustlauk-õgijat, kui üks tädi tuleb meiega kurjustama. Põhjus jääb selgusetuks, kuid taandume viisakalt. Külavaheteed mööda õnnestub märgala teisele küljele sõita. Otsustan bussi reisikirja kirjutama jääda, samas kui teised lähevad veekogu lähemalt kaema. Siiski ei anta rahulikku aega sündmusi kirja panna, sest lambaid karjatavad poisikesed tulevad häbelikult mind uudistama. Lõpuks võtavad julguse kokku, kingivad mulle peotäied tulikaid ning toovad süles lambatalle. Teen neist vastutasuks pilte ja näitan neid digifotokast, mis neid väga elevaks muudab. Kui teised on edukalt retkelt tagasi tulnud – neil oli harukordne võimalus näha väga lähedalt põldvutti – annab Indrek poistele vaatamiseks teleskoobi. Sealt nad siis vaatavad sisse nii ühest kui teisest otsast. Pärast imestan, miks vaade nii kehv on ja avastan, et klaas on paksult näpujälgi täis. Pakume neile ka Eesti komme, misjärel kommipaberid lendavad laia kaarega maha. Poisid vahivad üsna hämmeldunult, kui Indrek nende järelt paberid maast üles korjab. Edasi läände. Tee ääres traadil istub põnev liik – aafrika rabapistrik. Lõunat sööme teeäärses restoranis Bingeli lähistel, kus pakutakse varasemast külluslikumat valikut. Kahjuks on seedimine juba õrnaks muutunud ning Türgi toitu ei tahaks enam nähagi. Mõistatame tükk aega Hannese magustoitu, mis meenutab rullikeeratud puidu- või rabarbrikiude ülekallatuna ohtra suhkrusiirupiga. Maitsmine ei anna ka kasutatud toiduaine kohta rohkem ideid. Üllatuslikult hoiatavad restoranitöötajad meid sandarmite eest ja ütlevad, et pildistamine pole lubatud. Noh, oleme oma õppetunni juba saanud. Aga igavusest pildistan siiski läbi bussi esiakna maastikke, linna- ja külavaateid. Sandarmiputkade ilmumisel peidan fotoka kähku kindalaekasse. Lühidad peatused olulist liigilisa ei too. Päikeseloojangu veedame Karakaya veehoidla kaldal. Uskumatult kiiresti muutub vee ja taeva värv külmadest toonidest soojaks ning päike kukub silmapiiri taha. Pimedas jõuame Malatyasse, kus seikleme pikalt hotelli otsides. Mitte ükski ei jää tee peal ette ja Lonely Planetis soovitatuid ei leia primitiivse linnaplaani tõttu üles. Lõpuks leiame midagi, mis enam-vähem sobib. Autode- ja rahvarikkas suurlinnas seiklemisest on igal juhul villand. Suurem osa meist veedab õhtu kohalikus pubis, hilisõhtusel jalutuskäigul naudime suurepäraselt valgustatud ilusat mošeed. Öö leiab meid jahedaks konditsioneeritud hotellitubades sügavalt magamas.

27.aprill – ahvatlev kuningkalur, öö Ak Deniz’i kaldal
Edasi edelasse. Üritame mägedes linde kuulata Gündüzbey asula kandis, aga ei midagi põnevat. Peatusi teeme ka Doğansehiri lähistel, kus algab reisi esimene vihmasadu ning fotohuvilised pildistavad läbi vihma traadil istuvate mesilasenäppide parve. Siis kiirteele. Mingil hetkel arvab Andrus, et nägi teeäärses kanalis kirju-kuningkalurit, peab bussi kiirtee ääres kinni ja kõik see meestevägi tormab teisele poole kiirteed rekkade-busside-autode vahelt läbi üht õnnetut linnukest otsima. Eemalt paistab sandarmite suur maja. Kirun mehed maapõhja. Kui iga mööduv rekka väikebussist napilt möödudes olemise rappuma paneb, mõtlen nad tagasi tulles ükshaaval läbi hakklihamasina ajada. Aga noh, siiski ei aja, kelle paganaga siis järgmine kord reisile minna, ja hakklihamasinat pole kah käepärast. Igaljuhul kui ma kannatamatusest juba pikalt signaali lasen, tulevad nad tagasi, lindu loomulikult leidmata. Järgmine peatus on jõe kaldal Süüria piiri lähistel. Minuga tuleb seal rääkima kohalik karjaajaja – tütarlaps, kellel üksnes silmad riiete seest välja paistavad. Et kumbki räägib omas keeles (mina siiski inglise, mitte eesti keeles), pole jutt pikk, aga tore siiski. Aktepe’s kohtame 36-isendilist must-toonekurgede parve! Vaatame üle ka Beleni oru, mis olevat väga hea röövlite (ehk röövlindude) rändevaatluskoht. Et aeg on õhtune, suundume edasi Vahemere, türgi keeles Ak Deniz’i poole öömaja otsima. Mererannik on kõikjal asustatud, üks asula läheb sujuvalt üle teiseks, majadeta piirkondi polegi. Leiame ainult uhkeid neljatärnihotelle, mida julgust kokku võttes Hannesega koos uurima lähme, kuid magamisaseme eest tahetakse liig kõrget hinda ja nii suundume mööda pimedust üha lõuna poole. Kui lootus hakkab juba kustuma, jääb teele ette vähemate tärnidega koht, kus on väga abivalmis personal ning mugavad toad. Dušš, jahe tuba ja mugav voodi – mida veel tahta. Ahh, õige jah – meestele on hädavajalik õlu, ning napsupood ongi üle tee.

28. aprill – Beleni röövliorg ja taas Adanas
Hommikul ärgates näeme, kuhu oleme öösel sattunud. Maja on üle ootuste kena ning asub otse mere kaldal. Esmalt suundume merelinde vaatama. Selleks sõidame veelgi lõunasse mööda ohtlikult kitsaid mägiteid kuni Akinci Burnu neemeni. Kusagil kuristikuserval õnnestub Tarvol teha ümberpööramismanööver, mis kohta võiks öelda, et nõrganärvilistele ei soovita. Aga lõpuks jõuame kohale, seame end sisse, suhtleme uudishimuliku türklasega ja leiame lainete vahel liuglemas atlantise tormilinnu, muud põnevat ei lisandu. Tagasi mäkke ronides teeme peatuse viimaste metsaliikide leidmiseks ja uue liigina lisandub mustkurk-põõsalind. Siis Belenisse! Esimene vaatluspaik suurt tulemust ei too. Vaade alla orgu on küll kena, kuid röövlinde pole näha. Teine peatuskoht ühe kohviku juures on edukam. Näeme stepi-raudkulle ja kaeluskotkast. Röövleid liigub, aga väga kõrgel ja kaugel. Meestel lähevad mõtted liikuma, kujutledes, kui edukaks võiks osutuda teeäärse kohviku arendamine röövlivaatluskohvikuks. Siin teeme ka reisi grupipildi. (Hea hiljem vaadata, kuidas koht välja nägi, enne kui sellest kuulus linnumeeste kohvik sai.) Kell 12 suundume Adanasse. Vaatamata liiklusummikule suudame Nokia abiga leida Lonely Planetis soovitatud hotelli, mis asub päris kesklinnas. Toas pole küll konditsioneeri, aga ilmselt kahe tärni eest seda ei pakutagi. Teenindus on ükskõikne, erinevalt väikelinnade siirast külalislahkusest. Lõunatame ühes pubis, külastame lähiümbruse poode. Mina siirdun kodustele reisikinke ostma, teised pühendavad ka viimase Türgi õhtu lindudele. Tuzla järv annab muuhulgas juurde Eike lemmiku pelikani. Šoppamine valmistab pettumuse – poodides pole kohalikust eripärast jälgegi, puha odav eurokaup. Õhtul veenab Hannes bussiomanikku hotelli sõidukile järele tulema, tellin hommikuks taksod ja vajun viimaseks Türgi ööks voodisse.

29.aprill – takso-lennuk-lennuk-takso-buss-auto ja kodus!
Taksod on hommikul kenasti ootamas, ligi 110 tunnikiirust arendavad juhid demonstreerivad linnasõidu oskusi. Pakkimisoskus pole neil siiski kiita – 4 inimesega takso juht, selle asemel, et kotid korralikult ära paigutada, paneb need pakiruumi nagu juhtub, ja tõmbab nööri üle lahtise pagasiluugi. Ime, et miskit välja ei pudene! Adana lennujaamas näeme veel viimast uut Türgi liiki – randpiiritajat, mis on 202. liik! Tagasilend läheb viperusteta. Onur Airi piloot tõestab, et Istanbuli lennuväljale on võimalik ka palli kombel põrkamata maanduda. Lennujaamas jätkub aega ostlemiseks. Kuigi hinnad pole soodsad, on võimalik osta kohalikku käsitööd, keraamikat, Türgi sümboolikaga T-särke ja muud tavapärast kraami kodustele viimiseks. Läbinud mitu turvakontrolli, muutunud juba osavaks püksirihma kiiresti ära võtma – peale panema, samuti jalanõudeta käima, on meile avatud pääs lennukile. Läti piloot demonstreerib järjekordselt Läti stiilis maandumist, mis seekord tähendab mitte hüplemist, vaid ebaloomulikult suure nurga all vänderdades maaga kohtumist. Kuna lennujuhi järjekordne suitsiidikatse ebaõnnestub, tormame kottide järgi, lehvitame Hannesele, kes otse lennujaamast läheb Tartu bussile ning hangime taksobussi, millega loodame õigeks ajaks liinibussile jõuda. Parasjagu on Riias tipptund ning ummikud korralikud. Pärast mõningast närveldamist jõuame siiski õigeks ajaks bussijaama ning rattad alustavad veeremist Eestimaa poole. Teisipäevases Pärnus jätab rahulolev seltskond üksteisega hüvasti. Oli igati tore reis! Kuhu järgmisel aastal?

Türgi reisimarsruut (läbitud linnade abil): Istanbul-Adana-Silifke-Gaziantep-Birecik-Diyarbakir-Tatvan-Bingöl-Malatya-Kahramanmaras-Kirikhan-Konacik-Adana-Istanbul

Türgi märksõnad: külalislahked, abivalmid ja sõbralikud inimesed; euroopaliku ja araabiapärase elulaadi segu; vahelduv, kuid valdavalt mägine maastik; mošeekutsungid; palavus; kebab.

Reisil käisid: Marju Erit, Andrus Jair, Hannes Pehlak, Indrek Tammekänd, Tarvo ja Marko Valker, Eike Vunk.

Kirja pani: Marju Erit

Liigilisti pidas: Andrus Jair

Tänud: Jukka Salokangale raamatu Green, I. & Moorhouse, N. 1995. Birdwatchers’ Guide to Turkey. Prion Ltd, Argo Vutile Rough Guide Türgi kaardi ja navigeerimisseadme Garmin Nüvi eest ning Urmas Taliveele GPSi toetava Nokia telefoni eest!

Retke pildid: www.llk.ee/galerii

Türgis kohatud linnuliigid koos arvukushinnangutega:

19.04.2008, Istanbul
1.vares Corvus corone – arvukas vaid Istanbulis, mujal üksikud, peamiselt suurtes asulates
2.koldjalg-hõbekajakas Larus cachinnans – rannikul fooniliik
3.tõmmuiibis Plegadis falcinellus – vaid üksikud kogumid suurtel märgaladel <100
4.hakk Corvus monedula – üksikud, peamiselt suurte asulate ümbruses
5.koduvarblane Passer domesticus – kohati üks arvukamaid liike, igasugustes asulates
20.04.2008, Mersin
6.kaelus-turteltuvi Streptopelia decaocto – fooniliik igasuguse asustuse ümbruses
7.roostepääsuke Hirundo daurica – asulates ja kohati mägedes, tavaline
8.musträstas Turdus merula – ranniku ligidal asulates ja istandustes, tavaline
9.ohakalind Carduelis carduelis – fooniliik kõikjal lehtpuistutes
10.araabia bülbül Pycnonotus xanthopygos – fooniliik rannikuala lehtpuistutes, sisemaal üksikud veekogude ümbruses
11.suitsupääsuke Hirundo rustica – asulates tavaline
12.tuttlõoke Galerida cristata – arvukaim liik avamaastikel (kuni ca 2 km kõrguseni)
13.räästapääsuke Delichon urbica – peamiselt rannikupiirkonna asulates tavaline
14.rohevint Carduelis chloris – rannikupiirkonna lehtpuistutes tavaline
15.salu-kirjurähn Dendrocopos syriacus – tavaline kõikjal lehtpuistutes, ka istandustes ja põõsastikes. >30
20.04.2008, Erdemli
16.vaenukägu Upupa epops – fooniliik kõikjal kultuurmaastikus, peamiselt asulate ümber >30
17.mustlauk-õgija Lanius minor – üksikud kultuurmaastikus 5
20.04.2008, Göksu delta
18.rohulind Cisticola juncidis – kohati rannikupiirkonna märgaladel, peamiselt Göksu deltas <20
19.väikehuik Porzana parva – solgikraavis 1
20.tait Gallinula chloropus – peamiselt Göksu deltas <30
21.must-harksaba Milvus migrans – märgaladel üksikud, enamus ühel prügimäel 19
22.hiireviu Buteo buteo – peamiselt rannikupiirkonna avamaastikul 13
23.roo-loorkull Circus aeruginosus – kõikjal märgaladel tavaline 39
24.punapea-õgija Lanius senator – istandustes ja asulapuistutes tavaline >30
25.koldvint Serinus serinus – üksikud peamiselt rannikupiirkonnas <10
26.väiketüll Charadrius dubius – suurtel märgaladel >30
27.valge-toonekurg Ciconia ciconia – peamiselt märgalade ümbruses, suurtes jõeorgudes, tavaline pesitseja
28.ööhaigur Nycticorax nycticorax – suuremate veekogude ääres tavaline >30
29.pasknäär Garrulus glandarius – rannikupiirkonna istandustes üksikud <10
30.lauk Fulica atra – suurtel märgaladel tavaline
31.lõunaööbik Luscinia megarhynchos – rannikupiirkonnas jõgede kaldapuistus tavaline
32.leet-käosulane Hippolais pallida – istandustes, asulapuistutes tavaline
33.kalda-rädilind Cettia cetti – veekogude kaldavõsas tavaline
34.siidhaigur Egretta garzetta – kõikjal suurtel märgaladel tavaline
35.koldhaigur Ardeola ralloides – üksikud suurtel märgaladel <20
36.valgekael-kiivitaja Vanellus spinosus – peamiselt suurte märgalade ümbruses >100
37.hänilane Motacilla flava – suurtel märgaladel tavaline
38.tundrakiur Anthus cervinus – kõikjal märgaladel rändesalku >300
39.rabapistrik Falco peregrinus – ainus Göksu deltas saagijahil 1
40.soo-loorkull Circus pygargus – kohati märgaladel arvukas 23
41.välja-väikelõoke Calandrella brachydactyla – kohati avamaastikul tavaline
42.tulipart Tadorna ferruginea – suurtel märgaladel >20
43.linavästrik Motacilla alba – asulates ja kohati märgaladel
44.purpurhaigur Ardea purpurea – suurtel märgaladel üksikud >30
45.väiketiir Sterna albifrons – rannikumärgaladel kohati üksikud paarid
46.kaldapääsuke Riparia riparia – peamiselt märgalade ümbruses, tavaline
47.vihitaja Actitis hypoleucos – üksikud rändel peatujad rannikumärgaladel
48.pajuvarblane Passer hispaniolensis – rannikupiirkonna märgalade ümbruses kohati arvukas
49.tuttpütt Podiceps cristatus – kohati suurtel veekogudel, üksikud
50.räusktiir Sterna caspia – üksikud rändel peatujad rannikul 4
51.heletilder Tringa nebularia – talvitujad-rändurid suurtel märgaladel, tavaline
52.halltsiitsitaja Miliaria calandra – kõikjal avamaastikul fooniliik
53.mustfrankoliin Francolinus francolinus – isaslind Göksu deltas stepimaastikus 1
54.väikekoovitaja Numenius phaeopus – ainus lind Göksu deltas rannikul 1
55.mustjalg-tüll Charadrius alexandrinus – üksikud rannikupiirkonna suurtel märgaladel
56.heleflamingo Phoenicopterus roseus – üksikud parved rannikupiirkonna suurtel märgaladel <200
57.salenokk-kajakas Larus genei – üksikud salgad suurtel märgaladel, peamiselt rannikul
58.stepilõoke Melanocorypha calandra – kohati avamaastikul kõige arvukam liik
59.jämejalg Burhinus oedicnemus – suurtel märgaladel kahes kohas 4
60.punajalg-pistrik Falco vespertinus – ainus lind Göksu deltas 1
61.tuuletallaja Falco tinnunculus – arvukaim röövlind 44 (koos määramata tuuletallajaga)
62.madukotkas Circaetus gallicus – üksikuid märgalade ümbruses ja Belenis rändel 8
63.tikutaja Gallinago gallinago – üksikud talvitujad-rändurid suurtel märgaladel
64.tiigi-roolind Acrocephalus scirpaceus – kõikjal märgalade roostikes arvukas
65.kõrkja-roolind Acrocephalus schoenobaenus – kõikjal märgalade roostikes arvukas
66.mudatilder Tringa glareola – kõikjal märgaladel, arvukalt rändelpeatujaid
20.04.2008, Burunucu, Silifke
67.kivikakk Athene noctua – Silifkes ja Isiklis 2
20.04.2008, Akgöli järv (Göksu delta)
68.rästas-roolind Acrocephalus arundinaceus – üksikud suurtel märgaladel ja järveroostikus
69.karkjalg Himantopus himantopus – kõikjal märgaladel tavaline
70.luitsnokk-iibis Platalea leucorodia – üksikud vaid Akgölis <20
71.piilpart Anas crecca – üksikud rändesalgad-talvitujad suurtel märgaladel
72.luitsnokk-part Anas clypeata – üksikud suurtel märgaladel
73.viupart Anas penelope – üksikud rändesalgad-talvitujad suurtel märgaladel
74.soopart Anas acuta – ainus lind Akgöli rannikujärvel 1
75.sinikael-part Anas platyrhynchos – üksikud suurtel märgaladel
76.tõmmukajakas Larus fuscus – ainus lind Akgöli rannikujärvel 1
77.sultantait Porphyrio porphyrio – ainus lind Akgöli rannikujärvel 1
21.04.2008, Erdemli
78.piiritaja Apus apus – suurtes asulates tavaline
79.metsvint Fringilla coelebs – mõned linnud suuremates puistutes rannikupiirkonnas 4
21.04.2008, Akgöli järv (Göksu delta)
80.nunn-kivitäks Oenanthe pleschanka – ainus rändur Akgölis rannas 1
81.marmorpart Marmaronetta angustirostris – üksikud ainult Akgölis siselahel 15
82.punanokk-vart Netta rufina – üksikud suurtel märgaladel
83.rägapart Anas querquedula – üksikud suurtel märgaladel
84.tutkas Philomachus pugnax – mitmed talvituvad või rändel peatuvad parved suurtel märgaladel
85.naaskelnokk Recurvirostra avosetta – üksikud suurtel märgaladel
86.punaselg-õgija Lanius collurio – üksikud, tõenäoliselt rändurid erinevates elupaikades <10
87.punajalg-tilder Tringa totanus – üksikud talvitujad-rändurid suurtel märgaladel <20
88.hallhaigur Ardea cinerea – ainsad linnud Akgölis siselahel 3
89.jõgitiir Sterna hirundo – üksikud rannikumärgaladel
90.mets-lehelind Phylloscopus sibilatrix – ainus rändne lind Akgölis rannas 1
91.ristpart Tadorna tadorna – üksikud suurtel märgaladel <10
92.jäälind Alcedo atthis –mõni üksik suurtel märgaladel 5
93.lammitilder Tringa stagnatilis – mõned rändel peatujad vaid Akgölis 4
94.hõbehaigur Egretta alba – ainsad Akgölis 6
95.kõvernokk-rüdi Calidris ferruginea – üksikud peatujad rannikumärgaladel
96.soorüdi Calidris alpina – üksikud peatujad rannikumärgaladel 3
97.väikerüdi Calidris minuta – arvukaim rüdi, suurtel rannikumärgaladel
98.liivatüll Charadrius hiaticula – üksikud talvitujad-rändurid Akgölis 7
99.plüü Pluvialis squatarola – üksikud talvitujad-rändurid Akgölis 5
100.ronk Cornus corax – suhteliselt haruldane 3
21.04.2008, Göksu delta
101.mustpea-põõsalind Sylvia atricapilla – mõned rändurid
102.hall-kärbsenäpp Muscicapa striata – reisi lõpus algas läbiränne, siis tavaline
21.04.2008, Havutlu, Adana
103.ruske-safiirlind Halcyon smyrnensis – Adanast lõunas kahes kohas kanalitel 4+1
104.kodutuvi Columba livia – üksikutes asulates
21.04.2008, Adana
105.küla-turteltuvi Streptopelia senegalensis – mitmes rannikupiirkonna asulas >80
21.04.2008, Gaziantep
106.harakas Pica pica – üksikud, rohkem sisemaal
22.04.2008, Yamacoba, Gaziantep
107.türgi tsiitsitaja Emberiza cineracea – vaid Isikli-Durnaliki piirkonnas >10
108.kanepilind Carduelis cannabina – üksikud, peamiselt madalamates mägedes ja asulates
109.kahkselg-kivitäks Oenanthe finschii – madalates mägedes kohati tavaline
110.kaljuvarblane Petronia petronia – madalates mägedes tavaline
111.mägi-puukoristaja Sitta tephronota – mägedes üksikud 7
112.valgekurk-ööbik Irania gutturalis – mõnes kohas madalates mägedes 4
113.kalju-puukoristaja Sitta neumayer – mägedes üksikud 2
114.rasvatihane Parus major – üksikud mägistel aladel
115.väike-põõsalind Sylvia curruca – üksikud
116.tammetihane Parus lugubris – üksikud madalate mägede puistutes ja põõsastikes
117.sini-kivirästas Monticola solitarius – mägedes väikesearvuline, aga tavaline >10
118.sabatihane Aegithalos caudatus – üksikud mägistel aladel
119.kivirästas Monticola saxatilis – mägedes üksikud 4
120.aasia kivikana Alectoris chukar – kahes kohas madalates mägedes 4
22.04.2008, Durnalik, Gaziantep
121.kuldnokk Sturnus vulgaris – vaid sisemaal (kus bülbül puudus), kohati arvukas
122.kadakatäks Saxicola rubetra – sisemaal üksikud rändurid
123.väike-konnakotkas Aquila pomarina – ainus lind mägede vahel orus 1
124.vahemere kivitäks Oenanthe hispanica – madalamates mägedes kohati tavaline
125.kaljuklutt Tichodroma muraria – ainus vaatlus 1
126.mesilasenäpp Merops apiaster – tavaline, enamasti lennus >50
127.must-lepalind Phoenicurus ochruros – mägedes tavaline, esines ka alamliiki semirufus
128.lepalind Phoenicurus phoenicurus – tõenäoliselt rändsed Turnaliki orus 2
129.nõlvatsiitsitaja Emberiza caesia – üksikud Isikli-Durnaliki mägedes <10
22.04.2008, Birecik
130.kaljuiibis Geronticus eremita – taastatud asurkond, nägime vaid 1 rõngasteta lindu rõngasteta, pesitses1 paar (poeg pesas) ca 60
131.salu-lehelind Phylloscopus trochilus – küllaltki palju rändureid
132.tamariski-põõsalind Sylvia mystacea – Bireciki ümbruses tavaline >15
133.siniraag Coracias garrulus – sisemaal, ka mitmeid paare koos >20
134.kõrvukräts Asio otus – ainus Bireciki kalarestorani juures puudesalus 1
23.04.2008, Birecik
135.kääbuskormoran Phalacrocorax pygmeus – peamiselt Eufrati jõel <30
136.tamariskivarblane Passer moabiticus – Eufrati kallastel tavaline
137.väikepütt Tachybaptus ruficollis – vaid Eufrati jõel 3
138.kaelustuvi Columba palumbus – vaid mõned Bireciki ümbruses 3
139.mustsaba-vigle Limosa limosa – ainus lind Eufrati jõe saarel 1
140.kägu Cuculus canorus – üksikud mittelauljad <10
141.naerukajakas Larus ridibundus – mõned mittepesitsejate salgad Eufratil
23.04.2008, Argac, Birecik
142.väikepiiritaja Apus affinis – kahes kohas mägedes 6
143.must-toonekurg Ciconia nigra – enamus ühes rändesalgas Beleni ligidal 42
144.kõnnukana Ammoperdix griseogularis – paar madalamates mägedes, laulis 3
23.04.2008, Karaotlak, Birecik
145.mustpea-tsiitsitaja Emberiza melanocephala – kohati istandustes tavaline
146.liiv-kivitäks Oenanthe isabellina – sisemaa stepialadel kohati sage
147.oaasileevike Rhodospiza obsoleta – üksikuid madalate mägedega stepialadel <10
23.04.2008, Birecik
148.turteltuvi Streptopelia turtur – mõned istandustes ja asulate puistutes 4
149.valgetiib-viires Chlidonias leucopterus – üksikud Eufratil, väga arvukalt peatumas Aşagibagi märgalal ca 800
150.harakkägu Clamator glandarius – vaid üks Birecikist lõunas Gülkaya küla juures istanduses 1
151.peoleo Oriolus oriolus – üksikud istandustes, ei laulnud
152.helepäll Otus brucei – 1 Birecikis teeaias ja 1 paar Birecikist lõunas Gülkaya küla juures oja kalda puistus laulmas 3
24.04.2008, Kocaali, Birecik
153.kõnnu-väikelõoke Calandrella rufescens – kohati sisemaa steppides tavaline
154.nõmmekiur Anthus campestris – üksikud kõikjal avamaastikus
155.künnivares Corvus frugilegus – kohati, vaid sisemaal
24.04.2008, Kahveci, Silvan
156.raipekotkas Neophron percnopterus – paaris kohas mägedes ja Belenis rändel 5
24.04.2008, Baykan
157.kaljukotkas Aquila chrysaetos – ainus istus mägedes arvatava pesapaiga juures 1
158.jõgivästrik Motacilla cinerea – kõrgmäestikus jõgede kallastel 2
159.raudkull Accipiter nisus – üksikud madalates mägedes, enamus Belenis rändel 19
25.04.2008, Nemrut Dag, Tatvan
160.stepiviu Buteo rufinus – peamiselt sisemaal mägede jalamil ja mägises stepis 11
161.kivitäks Oenanthe oenanthe – mägedes alates kõrgusest 2 km tavaline
162.sarviklõoke Eremophila alpestris – mägedes alates kõrgusest 2 km tavaline
163.põldtsiitsitaja Emberiza hortulana – kohati mägistel aladel kultuurmaastikus
164.põldlõoke Alauda arvensis – mägedes alates kõrgusest 2 km tavaline, madalamal puudus
165.nõmmelõoke Lullula arborea – ainsad kuuldud mägedes üle 2 km kõrgusel 2
166.kääbuskotkas Hieraaetus pennatus – mägedes 3
167.mägitsiitsitaja Emberiza cia – üksikud mägedes alates kõrgusest 2 km
168.kaelusrästas Turdus torquatus – ainus laulev isalind Nemrut Dagi kraatri kaljul 1
169.mägihakk Pyrrhocorax graculus – ainsad Nemrut Dagi kraatri kaljudel >5
170.kivipääsuke Ptyonoprogne rupestris – paaris kohas kõrgmägede kaljude ümbruses
171.mägikiur Anthus spinoletta – ainus Nemrut Dagi kraatrinõlva tipus 1
25.04.2008, Kiyidüzü, Tatvan
172.kiivitaja Vanellus vanellus – arvukalt vaid Tatvani ümbruses
173.armeenia hõbekajakas Larus armenicus – suurtel sisemaa järvedel tavaline
26.04.2008, Altinova, Mus
174.metskiur Anthus trivialis – ainus rändel peatuja 1
175.veisehaigur Bubulcus ibis – ainsad Altinova ligidal märgalal 12
176.suurtrapp Otis tarda – ainus Altinova ligidal märgala servas 1
177.tuttvart Aythya fuligula – ainsad Altinova ligidal märgalal >20
178.õõnetuvi Columba oenas – ainus Altinova ligidal 1
179.hüüp Botaurus stellaris – laulev lind Altinova ligidal märgala roostikus 1
180.põldvutt Coturnix coturnix – ainsad Altinova ligidal põldudel 3
181.rootsiitsitaja Emberiza schoeniclus – ainsad Altinova ligidal märgalal
182.kuldhänilane Motacilla citreola – ainsad Altinova ligidal märgalal 2
183.kõnnu-pääsujooksur Glareola pratincola – Altinova ligidal ja Tuzla Gölü märgaladel 6
184.kõrbepistrik Falco pelegrinoides – vanalind istumas mägede vahelises orus maantee servas elektritraadil 1
26.04.2008, Yolüstü, Elaziğ
185.naerutiir Sterna nilotica – ainus sisemaa järvel 1
186.mustviires Chlidonias niger – ainsad sisemaa järvel 2
26.04.2008, Elaziğ
187.suurpiiritaja Apus melba – kahe mägede vahelise linna kohal >30
27.04.2008, Yeşilyrt
188.sinitihane Parus caeruleus – ainus asula puistus 1
27.04.2008, Yakinca, Malatya
189.põldvarblane Passer montanus – kohati asulates tavaline
27.04.2008, Ördekd.
190.kirju-kuningkalur Ceryle rudis – kanalil ja Tuzla Gölus siselahe kohal saagijahil 2
28.04.2008, Akıncı Burnu, Iskenderun
191.atlantise tormilind Calonectris diomedea – neeme tipus merel 3
28.04.2008, Konacik, Iskenderun
192.mustkurk-põõsalind Sylvia rueppelli – mitmed laulvad isendid Vahemere ääres kidurates okaspuu mägimetsades 6
28.04.2008, Belen
193.stepi-raudkull Accipiter brevipes – rändel koos raudkullidega 3
194.lõopistrik Falco subbuteo – ainus Belenis rändel 1
195.kaeluskotkas Gyps fulvus – ainus Belenis rändel 1
196.väike-lehelind Phylloscopus collybita – ainus laulmas Belenis mägede vahel orus 1
197.musttihane Parus ater – ainus laulmas Belenis mägede vahel orus 1
28.04.2008, Tuzla järv, Adana
198.pelikan Pelecanus onocrotalus – ainus puhkav salk Tuzla Gölü rannikujärve ääres ca 60
199.roo-ritsiklind Locustella luscinioides – 1 laulmas siselahe rannaroostikus 1
200.väikepistrik Falco columbarius – ainus rändne lind Tuzla Gölü märgalal saagijahil 1
201.tumetilder Tringa erythropus – ainus Tuzla Gölu märgalal 1
29.04.2008, Adana
202.randpiiritaja Apus pallidus – Adana lennuvälja kohal koos piiritajatega >10