Stepi-hallõgija (Lanius meridionalis pallidirostris) esmasleid Eestis

Stepi-hallõgija (Lanius meridionalis pallidirostris) esmasleid Eestis – Ristna, Hiiumaa 15.5.2010

U. Paal

2010. a. maikuu jääb Eesti linnuvaatlejaile meelde erakordsena. Idast tulnud lai soe õhumass lõi head eeldused idapoolsete eksikülaliste siia saabumiseks. Kuumalaine kestis paar nädalat ja seetõttu tuli maikuu jooksul kogu riigist palju huvitavaid linnuvaatlusi sh. sajad valgetiib-viiresed, Eesti 1. stepipistrik ja kääbuskotkas, Eesti 3. siidhaigur, Eesti 3. mustjalg-tüll, mustlauk-õgija, kaks mesilasenäppi, niidu-kaelustäks, mitmed punajalg-pistrikud ja must-harksabad.

Sünoptiline situatsioon 7. mail. Tsüklon on jõudnud Läänemere lõunaosa rannikule ning selle idaservas on soe õhumass Eestisse jõudmas. Allikas: http://fmi.fi

Linnu leidmine

Veetsime oma retkeseltkonnaga (Uku Paal, Jan Nordblad, Jukka Hauru, Jouni Meski, Jarmo Ahvenainen) 13.-15. mail Hiiumaal. Ilm oli ilus ja lindude liikumine aktiivne. 14. mai oli suurepärane retkepäev. Nägime lühikese ajaga mesilasenäpi ja kaks must-harksaba ning 15. mail lisaboonusena kaks tundrakauri.

Lõpetasime Ristnas vaatlemise 15. mai hilishommikul. Olime saabunud kahe autoga ja arusaamatuse tõttu jäeti mind mõlemast autost maha. Jooksin lehvitades viimasele autole järele, kuid mind ei märgatud. Just sel hetkel avastasin minu läheduses põõsal õgija istumas. Linnu imelik välimus äratas kohe tähelepanu. See nägi välja nagu väga kulunud sulestikuga hallõgija. Aga mida teeb hallõgija maikuus Ristna niidul? Esmalt sähvatas peas, et tegemist on ilmselt homeyeri või sibiricus alamliiki kuuluva hallõgijaga, aga teadmisi hallõgijate keerulisest taksonoomiast ja määramisest nappis. Helistasin kohe mind maha jätnud seltsimeestele ja hetke pärast on ka teised vaatlejad sündmuspaigal. Proovisime arglikult linnule läheneda ja dokumentatsioonifotod teha. Üllatuslikult ei lasknud lind end meie tegevusest segada ja saame läheneda lausa paari meetri peale. Hallõgijale on see väga ebatüüpiline käitumine ja viitab linnu eksootilisele päritolule. Vahel lind laulis ja käis maast suuri röövikuid noppimas. Praami väljumiseni oli aega vaevalised 10 minutit ja pidime lahkuma. Olime vaatluse dokumenteerinud ja ka määramiseks olulised tiivamustrid fotole jäädvustanud.

Konsulteerisin telefoni teel koheselt ka Margus Otsaga ja küsisin, et kas sellisest vaatlusest peaks Rariliini teatama. Kuna meil ei olnud õrna aimugi, mis taksoniga tegemist on, siis jätsime sõnumi saatmata. Alamliiki ju keegi bongama ei tuleks. Teel praamile lehitseme Bird Guide’i verivärsket versiooni, kuid ka sealt me palju targemaks ei saanud. Homeyeril peaks olema teistsugune küünartiiva muster ja lühike labahoosulgede projektsioon. Tiivamuster välistab ka värvushälbega hallõgija. Ainuke liik, kes võiks sobida oleks stepi-hallõgija, kuid määrajas on stepi-hallõgijast vaid noorlinnu pilt. Sibiricus alamliiki pole määrajas isegi mainitud. Poisid helistavad järgemööda Soome määramisgurusid läbi ja üritavad lisainfot saada, kuid ilma fotosid nägemata ei julge keegi midagi konkreetset väita. Saime alles õhtul fotod ekspertidele saadetud ja jäime vastuseid ootama. Esimesed hinnangud olid, et tegemist on Eesti esimese stepi-hallõgijaga. Lasime vaatluse ka Soome Haruldustekomisjonil üle vaadata ja ka sealt tulnud eksperthinnang kinnitab seda määrangut.

Määramistunnused

Tegemist oli hallõgijale väga sarnase linnuga ja suuruses erinevust ei täheldatud. Lisaks muud tunnused:

  • pikk labahoosulgede projektsioon (6-7 lhs tippu näha)
  • 2. lhs peaaegu sama pikk kui 3. ja 5.
  • tugeva ehitusega nokk (suurem kui hallõgijal)
  • hele üldvärvus ja suhteliselt lühike ja kitsas saba
  • päranipuala on ülapoolest natuke heledam
  • väga hele valge alapool millel natuke roosakat varjundit
  • sõltuvalt vaatlusnurgast eristus heledam ala maskis (silma ja noka vahel)
  • lennus eristus suur valge labahoosulgede laik (oluliselt ulatuslikum kui hallõgijal). Küünartiib pealt tume ilma valge sisselõiketa.
  • linnu käitumine oli võrreldes hallõgijaga väga veider – usaldav lind laskis vaatlejaid kuni 2 m kaugusele.
  • kuna hoosulgede värvuses pole kontraste, siis linnu eamäärang on 2a+.

Stepi-hallõgija Euroopas

Stepi-hallõgija (Lanius meridionalis pallidirostris) pesitseb Kesk-Aasia kõrbetes (seega sobilikum nimi sellele taksonile oleks kõrbe-hallõgija). Euroopas on liik väga haruldane eksikülaline ja kohatakse eelkõige sügisel. Näiteks Soomest on teada 4 vaatlust (neist 3 kevadel), Rootsist 10, Norrast 7 ja Suur-Britanniast 20.

Hallõgijate taksonoomiast

Hallõgijate rühma taksoneid on viimase paari aastakümne jooksul liigitatud mitmel moel ja lõplikku tõde eri alamliikide geneetilisest kuuluvusest lähiajal ilmselt ei selgu.

Lõuna-hallõgija (Lanius meridionalis) alamliike peeti varem hallõgija (Lanius excubitor) alla kuuluvaiks, kuid nüüd käsitletakse neid eraldiseisvate liikidena. Sõltuvalt kasutatavast taksonoomiast tunnustatakse Lääne-Palearktises:
a) kahte (L. excubitor, L.meridionalis)
b) või nelja (L. excubitor, L.meridionalis, L. pallidirostris, L.elegans) hallõgija liiki.

Hallõgija (Lanius excubitor) kompleksi kuuluvad alamliigid excubitor, homeyeri, leucopterus, sibiricus ja osad Kesk- ja Ida-Aasias elutsevad vormid (kokku maailmas kuni 9 alamliiki).

Lõuna-hallõgija (Lanius meridionalis) kompleksi kuuluvad alamliigid meridionalis ja pallidirostris keda uuemad käsitlused eristavad kaheks liigiks – Lanius meridionalis ja Lanius pallidirostris (kuhu kuuluvad alamliigid pallidirostris ja lahtora).

Põhja-Aafrikas ja Kanaari saartel elutsevad lõuna-hallõgija (Lanius meridionalis) kompleksi alamliigid võivad saada tulevikus liigi staatuse (Lanius elegans) , kuhu alla kuuluvad alamliigid algierensis, aucheri, elegans, koenigi, theresae.