Kui kohtad tundmatut lindu

Milleks haruldustekomisjonid?

Harulduse siiakanti sattumine ei pruugi alati olla teadusele tähtsusetu sündmus. Kuigi eksikülalised on sageli hukkumisele määratud, võib siiski ka nende liikumistes teatud seaduspärasusi olla. Harulduste esinemine võib huvi pakkuda orientatsioonikäitumise, rände, areaali laiendamise, keskkonna muutuste ja lindude-ilmastiku suhte kontekstis. Eksikülaliste vaatlused peab säilitama teatud standartitel, et neid saaks teaduslikes töödes kasutada. Eksiränne võib algselt tunduda lihtsalt kõrvalekaldena normist, kuid pikema aja jooksul võib sellest kujuneda uus nähtus (levila laienemine, uute talvitusalade kasutuselevõtt).
Haruldustekomisjonid ei ole loodud bongarite usaldusväärsuse kontrollimiseks ega riikide linnunimestike pikendamiseks. Harulduste esinemine on bioloogiline nähtus, mida peaks uurima nagu iga teistki ornitoloogia valdkonda. Teadlased saavad kasutada vaid tõestatud või põhjendatud materjale ja üks hoolimatult aktsepteeritud vaatlus võib arusaama mõne liigi rändemustritest päris palju mõjutada.

Paljud linnuharrastajad lähevad vaatlema lootuses, et ehk kohtab mõnd haruldast linnuliiki. Kui siis juhtubki, et vaatevälja ilmub mõni eksootiline lind, tuleb see vaatlus adekvaatselt dokumenteerida ja Linnuharulduste Komisjoni (HK) liikide puhul info komisjonile edastada. Tihti aga juhtub nii, et vaatlust haruldustekomisjoni (või ka teiste vaatlejate poolt) ei aktsepteerita. Miks nii juhtub? Üritan siinkohal anda mõned näpunäited linnumääramise kohta ja kuidas haruldust adekvaatselt dokumenteerida ja HK-le esitada.

Miks osad vaatlused aktsepteeritakse ja teised mitte

Eelkõige on probleemiks, et vaadeldud haruldusi ei ole piisavalt kirjeldatud või ei ole kirjeldatud olulisi (ehk diagnostilisi) tunnuseid. Tihti tuleb rariteetide kirjeldamisel arvestada ka teisi haruldasi liike, keda ehk ei ole eelnevalt Eestis kohatudki kuid neil on suur potentsiaal siia sattumiseks (liiv-kivitäks/nunn-kivitäks, noor punapea-õgija/valgelauk-õgija). Tihti vastab kirjeldus hoopis mitte haruldasele liigile vaid mõnele sarnasele Eestis elutsevale liigile kellega vaatlejal puudub eelnev kogemus.

HK ei hinda vaatlejate kogemust ja usaldatavust, kuigi seda võetakse subjektiivselt alati arvesse. Ka kogenud linnuvaatlejad peavad nähtud linnuharuldusi hästi kirjeldama. Eelkõige hindavad HK liikmed kas antud vaatlusoludes võib esitatud tunnuste põhjal liiki täie kindlusega määrata.

Tunnustamata vaatlus ei tähenda seda, et lind on 100% valesti määratud, pigem on välistamata jäänud teised variandid (teine liik, hübriidid, värvushälbed, ebatüüpilised isendid). Tunnustamata vaatlust ei saa lihtsalt lugeda teadusele täisväärtuslikuks s.t. et seda infot ei saa käsitleda ja analüüsida jne. võrdselt teiste vaatlustega.

Lindude määramine ja kirjeldamine

Kui oled leidnud haruldase linnu, siis vaatle teda nii kaua, et saaksid kohapeal kirja panna võimalikult palju tunnuseid (ka neid mis pole sinu arvates olulised). Mida kauem lindu vaatad seda rohkem ta sinu ees “avaneb” – ehk hakkab häälitsema (häälitsus võib olla diagnostiline), käitub iseloomulikult, tekib võrdlusvõimalus mõne linnuga keda sa juba hästi tunned või hea õnne korral tuleb isegi lähemale ja saad teda veelgi paremini vaadelda.

Ideaalne on, kui lind on fotole (või videole) jäädvustatud – mida rohkem fotosid linnust eri nurkade alt ja eri poosides, seda parem. Näiteks suurte kajakate (hõbe-ja tõmmukajaka alamliigid) määramisel on foto hädavajalik! Kui oled saanud linnust head pildid, siis kirjelda siiski lindu võimalikult põhjalikult (ka käitumist ja häält). Ka heal fotol ei pruugi olulised tunnused näha olla!
Lindude kirjeldamisel peab olema võimalusel väga detailne. Lindude süstemaatika muutub pidevalt ja seetõttu võib juhtuda, et üks liik jagatakse mitmeks. Siis võivad varem ebaolulistena tundunud tunnused just diagnostilisteks osutuda (näiteks tuhk-ja vööt-lehelind). Lähimad aastad toovad linnusüstemaatikasse suuri muutusi.

Kõige õigem on, et lindu kirjeldatakse kohe maastikus märkmikusse. Hiljem võib mõne tunnuse meeldetuletamine võimatu olla ja siis võib vaatleja alateadlikult tunnuseid juurde mõelda. Kõige lihtsam on teha kohapeal linnust skits e. visand. Joonis ei pea olema kunstiline vaid infot sisaldav. Visandid on abiks ka juhtumitel kui vaatlus tuleb esitada näiteks kunagi hiljem – siis on talletatud oluline info kohe märkmikku, aga mitte mällu. Lindude visandamine ja joonistamine on väga hea meetod lindude anatoomia ja tunnuste õppimisel.

Haruldus või …?

Kohates tundmatut lindu arvatakse tihti, et tegemist on tingimata mõne eksootilise liigiga. Rusikareegel on, et haruldased linnud on haruldased (asi mis kergelt ununema kipub). Hinnates näiteks üht tunnust valesti hakkab vaatleja häälestuma mingile teatud liigile ja panebki alateadlikult tähele just neid tunnuseid mis sobivad mõnele haruldusele. Valedele “jälgedele” on linnumääramisel kerge sattuda. Kõik linnumehed eksivad vahetevahel ja valemäärangute tegemine kuulub iga linnuvaatleja õppimisprotsessi juurde! Eriti kergelt võib eksida juhul kui tekib pettumus, sest pole midagi põnevat kohatud – masenduses langeb kriitikameel. Olukorras kui mõnel haruldasel liigil on invasioon (n: punajalg-pistrik), kiputakse vastavat liiki liiga kergekäeliselt määrama.

Mõtle alati läbi kõige tõenäolisemad variandid – ehk on tegemist mõne sulestikuga, mida määrajas pole joonistatud (noorlind, üleminekusulestik, sulgiv isend, puhkesulestik). Võimalikud on ka liikidevahelised ristandid e. hübriidid. Samuti esineb lindudel erinevaid värvushälbeid – albinism, melanism ja paljud muud variandid (vaata ka Estbirdingu galeriid). Sulestik võib määrduda erineval moel – õli, muda, rooste, tahm on ained, millega linnud on tihti määrdunud. Vahel istuvad linnud imelikes poosides, mis võib samuti vaatleja segadusse ajada.
Kui linde on mitu, siis hinda kas on tõenäoline seda liiki kohata siinkandis sellisel hulgal.

Veel vaatlemise psühholoogilisi aspekte

Alati leidub linnumehi keda peetakse teiste vaatlejate poolt “inimesteks kes näevad liiga palju”. Eksivad inimesed, kes arvavad, et sellised vaatlejad alati valetavad oma nähtud harulduste kohta. Tegelikkuses on asi natuke keerulisem. Eelkõige tekivad sellised probleemid enesekindlate (enamasti noorte) vaatlejatega. Liigses enesekindluses võidakse linde määrata kiiresti esmamulje põhjal, ilma lindu pikemalt jälgimata. Tegelikkuses on tulnud ette lausa koomilisi olukordi kus meriskit on määratud roosa-kuldnokaks, mustlaglet algiks, hallhaigrut laisaba-änniks ja toidulaual toituvat leevikest jäälinnuks jne. Reeglina on valesti määramine lihtsalt liiga kiire vaatlusolukorra tulemus ja lisaks väike kogemus. Värvustoonide hindamine ja tunnuste vaatlemine maastikus on tegelikult alati natuke subjektiivne tegevus, kus alateadvusel on suur roll. Kihk “liiki kirja saada” võib psühholoogiliselt vaatlejale ära teha – nähakse vaid haruldusele sobivaid tunnuseid ja vasturääkivaid tunnuseid ei panda tähele. Tunnuste ja värvide “juurde mõtlemine” on päris kerge ja seda on isegi vaatlejate peal katsetatud. Kui grupp vaatlejaid väidab kokkuleppeliselt, et vaadeldav lind on N: laisaba-änn (kuid tegelikult liik on hoopis söödikänn) siis katsealune üksikvaatleja tavaliselt nõustub enamikuga ja võib isegi näha tunnuseid mis ei sobi söödikännile (kuid sobivad laisaba-ännile). Valemäärangute tegemine on lindude tundmaõppimisega kaasnev paratamatu protsess.
Heaks tooniks on kui kahtlane lind jäetakse määramata kui linnust pole saadud tõestusmaterjale või vaatlusolukord on olnud väga keeruline (lind väga kaugel või väga lühike vaatlusaeg).

Mis on diagnostiline tunnus

Lindude eristamine üksteisest käib kindlate tunnuste alusel. Diagnostilised tunnused on omased just sellele liigile, aga mitte temale sarnanevale liigile. Tihti on diagnostiliseks ka hääl (näiteks aed-, soo-ja tiigi-roolinnu laul) või käitumine (herilaseviu mängulend). Mida kogenum on vaatleja, seda paremini ta neid tunnuseid teab ja oskab maastikus nendele tähelepanu suunata. Et linde hästi tunda peab määramisest olema huvitunud ja kirjandusega palju kodutööd tegema. Headel linnutundjatel on aju tõeline prügikast kuhu on mahutatud palju infot lindude tunnuste, häälte, rände ja käitumise kohta. Linnuharrastus on hea mälutreening.

Mis on toetavad tunnused

Toetavaiks loetakse tunnuseid mis iseloomustavad liiki, kuid võivad olla subjektiivsed. Heaks näiteks on siin linnu suurus. Selge on, et lagle ja pardi suurus on selgelt erinevad, kuid näiteks kaugel merel lendavate lindude suurust on tohutult raske hinnata ja isegi selliste erinevuste täpne täheldamine on tihti võimatu. Üks klassikaline liik, kelle määramisel rõhutakse tema suurusele, on madukotkas. Ka viude heledad faasid võivad olla väga sarnased sellele liigile. Tegelikkuses on tihti tulnud ette olukordi kus ka väga kogenud röövlindude määrajad on eksinud ja heleda viu madukotkaks määranud (ka lähedalt vaadeldes). Näiteks hanelistel võib suurus varieeruda ühe liigi piires oluliselt. Vaadelgem kasvõi haneparvi, kus alati leiab mõne teistest väiksema isendi (risk määrata väike-laukhaneks). Ka tõmmu-ja merikajaka lennus määramine võib olla tõeliselt raske kui hinnata vaid lindude suurust. Linnu suuruse hindamisel on maastikus uskumatult lihtne eksida.

Toetavaiks tunnusteks loetakse ka linnu käitumist ja üldmuljet (haabitus e. “jizz”). Vanasti põhines linnumääramine väga palju just linnu haabituse tundmisel (mis tegelikult eeldab suurt vaatluskogemust) ja ka vanades määrajates on rõhutatud tihti liikide erinevust suuruse jms. järgi. Tänapäeval läheb linnumääramine järjest spetsiifilisemaks ja rõhutatakse just diagnostilisi tunnuseid.

Välimuse hindamine

Võimaluse korral võrdle vaadeldavat lindu mõne tuntud liigiga või mõne maastikus leiduva esemega. Suuruse hindamine üksiku linnu puhul on alati väga subjektiivne ja valgusolud võivad suuruse hindamist mõjutada. Vastu valgust on lindude määramine enamasti võimatu. Ka hämaras või udus ei saa linnu suurust adekvaatselt hinnata. Külmaga ajavad linnud suled puhevile ja tunduvad suurtena. Lindude liigisisene varieeruvus võib olla väga suur ja osad isendid võivad linnuparves oma liigikaaslastest oluliselt väiksemad/suuremad näida (näiteks haned).
Ujuv lind näib väiksem kuival istuvatest liigikaaslastest. Märgunud lindude määramine võib tihti olla võimatu.
Pane tähele ka linnu käitumist ja lennuviisi. Tihti võib see viia liigi määramisel õigele teele, kuid ka vastupidi (näiteks väikepistrikul on väga rästalaadne maskeerimislend).
Röövlindudel võib lennust välja lugeda palju infot – kas lind rapleb lennus, kui rõhtsalt on tiivad jne. Alla tuleva või sööstlendu tegeva röövlinnu tiivakuju on raske hinnata, kuna siis võib linnu lennusiluett muutuda liigile väga ebatüüpiliseks. Hiireviu ja rabapistrikugi eristamine võib sellisel hetkel raske olla. Reeglina taganttuul kiirendab tiivalööke.
Eri valgustingimustes võib linnu sulestiku värvus varieeruda lõpmatult. Valguse mõju õpib hindama pika aja jooksul.
Selleks, et linnu olemust, värvust, suurust ja muud määramiseks vajalikku infot õieti hinnata, peab vaatlejal olema palju kogemust. Reeglina on kõige enesekindlamad algajad vaatlejad. Maastikus peab määrama palju ja erinevates vaatlustingimustes, selle käigus õpib vaatleja ka enda määranguid adekvaatsemalt hindama. Mida rohkem linnuharrastaja aega väljas veedab, seda rohkem näeb ta ka lindude liigisisest varieeruvust ja erinevaid sulestikke. Kõiki linde ei saa alati liigini määrata! Kui näed lindu vähe aega ja tekib kahtlusi, siis jäta liik pigem kohe määramata!

Hääle kirjeldamine

Tavaliselt ei aktsepteerita HK-s määranguid, mis on tehtud vaid hääle põhjal ilma lindu nägemata. Proovi alati näha, kes häälitsejaks on – linde, kes matkivad teisi liike on väga palju (kivitäks, soo-roolind, sinirind, kuldnokk, pasknäär, laulurästas jne.). Linnuhäälte liigisisene varieeruvus on samuti lõpmatu. Häälte lindistamine on tänapäeval võïmalik kaamerate ja mobiiltelefonide abil ning hiljem saaab häält arvutis analüüsida. Sõnaliselt on häälte kirjeldamine alati keerukas. Häälitsuse kirjeldamisel ürita hinnata:
- kui pikad on stroofid, kas need on hakitud või seotud
- kui pikad on pausid stroofide vahel
- kas hääl on tõusev/langev
- kui tugev/terav hääl on
- millele või millistele tuntud liikidele hääl sarnaneb
- pane häälitsus kirjapilti nii kuidas ise kuuled

Määrajad jm. abivahendid

Tihti näeme looduses linde, kellest pole määrajates ühtegi kattuvat pilti. Paljudel liikidel on mitmeid erinevaid sulestikke (röövlinnud, kajakad, kurvitsalised, täksid), aga ruumipuuduse tõttu ei saa neid kõiki ühes määrajas esitada. Näiteks viude sulestik võib varieeruda peaaegu valgest tumepruunini või punakani. Lindudel muutub sulgimisprotsessi käigus välimus pidevalt.

Määrajates on linnud maalitud ideaalselt. Kõiki olulisi tunnuseid on rõhutatud ja maastikus pole määramistunnused üldsegi nii hästi näha kui arvata võib.
Hetkel on Euroopas kõige populaarsemaks määrajaks L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström, P. Grant “Bird Guide” (uusim trükk ilmus 2010). See teos tõlgitud paljudesse erinevatesse Euroopa keeltesse ja sisaldab võrreldes teiste populaarsete välimäärajatega kõige uuemat infot ning ka väga hea sissejuhatava osa. Sellest määrajast on ka suur lauaversioon. Raamatut on väga mugav kasutatada ja hind võrreldes teiste määrajatega ei ole sugugi kallim. 2012 ilmunud eestikeelne versioon “Linnumääraja” sisaldas kahjuks niipalju vigu, et soovitame kindlasti eelistada ingliskeelset (või müni muu tõlge) versiooni.
Eestikeelsetest määrajatest on hetkel parim L. Jonssoni “Euroopa linnud”. Vanemad eestikeelsed teosed (Kumari määrajad jm.) on aegunud ja tänapäeval nende kasutamine pole eriti informatiivne ja asjalik tegevus. Õnneks on nüüdseks eesti keelde tõlgitud mitu päris head välimäärajat. Röövlindude määrajatest on enim kasutatav D.Forsmani “The Raptors of Europe …”.

Lindude õppimisel on tähtsad abivahendid ka helisalvestised. J.C. Roche 4 cd-ga kogumik on üks kompaktsemaid ja ülevaatlikumaid Euroopa lindudest. Sellest on tehtud ka täiendatud ja parandatud versioon – J.C. Roche, J. Chevereau “Bird Sounds of Europe & North- West Africa”. (10 CD. 11’40’‘ 481 liiki). Plaatidel leiduvad Euroopas pesitsevate lindude laulud või kutsehääled, lisandunud on mõned selgelt eristatavad alamliigid ning osade Euroopas kohatavate eksikülaliste laulud/hääled. Kõige mahukam Euroopa linnuhäälte kogumik on hetkel Andreas Schulze “Die Vogelstimmen Europas, Nordafrikas und Vorderasiens” (17 CD, 19’20’‘ 819 liiki). Sellel kogumikul on tehtud eraldi rajad ka ühe liigi piires – s.t. kutse-, hoiatus- jm. hääled on eraldi esitatud. Liikide valik katab peaaegu kõik regulaarselt Lääne-Palearktises esinevad linnuliigid. Lisaks on veebis mitmeid häältekogumikke. Neist parima liigivalikuga on Xeno-Canto andmebaas, mis kataba kogu maailma.

Aja jooksul määrajad vananevad. Muutub lindude süstemaatika, määramise kriteeriumid ja lisandub uusi liike. Seetõttu on alati soovitatav muretseda kõige uuemat määramiskirjandust. Tihti pole lindude määramisel määrajatestki palju abi – spetsiifilisi määramisteemasid (alamliigid, hübriidid, variatsioonid, värvushälbed jne.) käsitletakse vastavates ajakirjades. Euroopas on hetkel populaarsemateks linnuajakirjadeks Alula (ei ilmu enam), Birding World (ilmus kuni 2013), British Birds, Birdwatch, Limicola (ilmus kuni 2013), Dutch Birding jt. Neis ajakirjades käsitletakse uusimaid määramisküsimusi, harulduste temaatikat, uusi trende linnusüstemaatikas jms.

Lisalugemist huvilistele:

Linnurada 1/2002. M. Ellermaa. Kuidas me näeme linde erisugustes vaatlustingimustes?
Hirundo 1/1994. L. Rootsmäe. Albinism ja melanism Eesti lindudel.
Eesti Loodus 2/2004. Ü. Väli. Kui võõrad saavad omaks – ristumine linnuriigis.
Eesti Loodus 12/1994. V. Lilleleht, L. Rootsmäe. Värvushälvetega lindudest.
www.estbirding.ee/pildid
Eesti linnuvaatleja teejuht. M.Ots, U.Paal.