Kui kohtad tundmatut lindu

Milleks haruldustekomisjonid?

Harulduse siiakanti sattumine ei pruugi alati olla teadusele tähtsusetu sündmus. Kuigi eksikülalised on sageli hukkumisele määratud, võib siiski ka nende liikumistes teatud seaduspärasusi olla. Harulduste esinemine võib huvi pakkuda orientatsioonikäitumise, rände, areaali laiendamise, keskkonna muutuste ja lindude-ilmastiku suhte kontekstis. Eksikülaliste vaatlused peab säilitama teatud standartitel, et neid saaks teaduslikes töödes kasutada. Eksiränne võib algselt tunduda lihtsalt kõrvalekaldena normist, kuid pikema aja jooksul võib sellest kujuneda uus nähtus (levila laienemine, uute talvitusalade kasutuselevõtt).

Haruldustekomisjonid ei ole loodud bongarite usaldusväärsuse kontrollimiseks ega riikide linnunimestike pikendamiseks. Harulduste esinemine on bioloogiline nähtus, mida peaks uurima nagu iga teistki ornitoloogia valdkonda. Teadlased saavad kasutada vaid tõestatud või põhjendatud materjale ja üks hoolimatult aktsepteeritud vaatlus võib arusaama mõne liigi rändemustritest päris palju mõjutada.

Kui leiad mõne haruldase linnu, tuleb see vaatlus adekvaatselt dokumenteerida ja Linnuharulduste Komisjoni (HK) liikide puhul info ka komisjonile edastada. Sageli juhtub, et HK või teised vaatlejad haruldase linnu vaatlust ei aktsepteeri, sest vaatlust ei ole korralikult dokumenteeritud. Üritan siinkohal anda mõned näpunäited linnumääramise kohta, kuidas haruldust adekvaatselt dokumenteerida ja HK-le esitada.

Miks osad vaatlused aktsepteeritakse ja teised mitte?

Eelkõige on probleemiks, et vaadeldud haruldusi ei ole piisavalt kirjeldatud või ei ole kirjeldatud olulisi (ehk diagnostilisi) tunnuseid. Rariteetide kirjeldamisel tuleb sageli arvestada ka teisi haruldasi liike, keda ei ole eelnevalt Eestis kohatud, kuid kellel on suur potentsiaal siia sattumiseks (liiv-kivitäks/nunn-kivitäks, noor punapea-õgija/valgelauk-õgija). Tihti vastab linnu kirjeldus mitte haruldasele liigile, vaid hoopis mõnele sarnasele Eestis elutsevale liigile, kellega vaatlejal puudub eelnev kogemus.

HK ei hinda vaatlejate kogemust ja usaldatavust, kuigi seda võetakse subjektiivselt alati arvesse. Ka kogenud linnuvaatlejad peavad nähtud linnuharuldusi hästi kirjeldama ja dokumenteerima. Eelkõige hindavad HK liikmed, kas esitatud tunnuste põhjal ja antud vaatlusoludes võib liiki määrata täie kindlusega.

Tunnustamata vaatlus ei tähenda seda, et lind on 100% valesti määratud, vaid pigem on välistamata jäänud teised variandid (teine liik, hübriidid, värvushälbed, ebatüüpilised isendid). Tunnustamata vaatlust ei saa lugeda teadusele täisväärtuslikuks, st et seda infot ei saa käsitleda ja analüüsida võrdselt teiste vaatlustega.

Kirjelda lindu detailselt, kohapeal ja kaua

Kui oled leidnud haruldase linnu, siis vaatle teda nii kaua, et saaksid kohapeal kirja panna võimalikult palju tunnuseid (ka neid mis pole sinu arvates olulised). Mida kauem lindu vaatad, seda rohkem ta sinu ees “avaneb” – näiteks hakkab häälitsema (häälitsus võib olla diagnostiline), käitub iseloomulikult, tekib võrdlusvõimalus mõne linnuga, keda sa juba hästi tunned, või hea õnne korral tuleb isegi lähemale ja sa saad teda veelgi paremini vaadelda.

Ideaalne on, kui lind on fotole (või videole) jäädvustatud – mida rohkem fotosid linnust eri nurkade alt ja eri poosides, seda parem. Näiteks suurte kajakate (hõbe-ja tõmmukajaka alamliigid) määramisel on foto hädavajalik! Kui oled saanud linnust head pildid, siis sellest hoolimata kirjelda lindu võimalikult põhjalikult (ka käitumist ja häält). Ka heal fotol ei pruugi olulised tunnused näha olla! Lindude kirjeldamisel peab olema väga detailne. Lindude süstemaatika muutub pidevalt ja seetõttu võib juhtuda, et üks liik jagatakse mitmeks liigiks. Siis võivad varem ebaolulistena tundunud tunnused just diagnostilisteks osutuda (näiteks tuhk- ja vööt-lehelind).

Kõige õigem on, et lindu kirjeldatakse kohe maastikus märkmikusse. Hiljem võib mõne tunnuse meeldetuletamine võimatu olla ja siis võib vaatleja alateadlikult tunnuseid juurde mõelda. Kõige lihtsam on teha kohapeal linnust visand. Joonis ei pea olema kunstiline vaid informatiivne. Visandid on abiks ka juhtumitel, kui vaatlus tuleb esitada hiljem – siis on talletatud oluline info kohe märkmikku, aga mitte mällu. Mälu igal juhul veab alt, mälupilt linnust moondub ja hägustub. Lindude visandamine ja joonistamine on väga hea meetod lindude anatoomia ja tunnuste õppimisel.

Ideaalis tuleks välimääraja välja võtta alles pärast seda, kui kõikvõimalikud märkmed linnu kohta on tehtud. Kui hakata kohe alguses määrajat lappama, mõjutab see vaatlejat nägema tunnuseid, mida vaadeldaval linnul ei pruugi olla, ja lisama neid ka oma märkmetele. Välimääraja on muidugi omal kohal. Eriti algajatel linnuhuvilistel kipub juhtuma, et uut lindu nähes jääb diagnostiline tunnus (nt haruldaste täkside puhul päranipuala) vaatlemata ja seda taibatakse alles hiljem. Kindlasti ei tohiks hiljem välimäärajast leitud, kuid kohapeal vaatlemata jäänud tunnust oma märkmetele lisada. Ära kirjelda tunnuseid, mida arvad linnul olevat, vaid ikka ainult neid, mida reaalselt kohapeal näed.

Haruldus või …?

Kohates tundmatut lindu arvatakse sageli, et tegemist on tingimata mõne eksootilise liigiga. Rusikareegel on, et haruldased linnud on haruldased (asi mis kergelt ununema kipub). Hinnates näiteks üht tunnust valesti, hakkab vaatleja häälestuma mingile teatud liigile ja panebki alateadlikult tähele just neid tunnuseid, mis sobivad mõnele haruldusele. Linnu määramisel on väga kerge sattuda valedele jälgedele. Kõik vaatlejad võivad eksida ja valemäärangute tegemine kuulub iga linnuvaatleja õppimisprotsessi juurde! Oluline on oma viga tunnistada ja sellest õppida. Eriti kergelt võib eksimus tulla pärast pettumust, kui ei ole midagi põnevat kohatud – masenduses langeb kriitikameel. Olukorras, kus mõnel haruldasel liigil on invasioon (nt punajalg-pistrik), kiputakse vastavat liiki liiga kergekäeliselt määrama.

Mõtle alati läbi kõige tõenäolisemad variandid – ehk on tegemist mõne sulestikuga, mida määrajas ei ole (noorlind, üleminekusulestik, sulgiv isend, puhkesulestik). Võimalikud on ka liikidevahelised ristandid ehk hübriidid. Samuti esineb lindudel erinevaid värvushälbeid: albinism, melanism ja paljud muud variandid (vaata ka Estbirdingu galeriid). Sulestik võib määrduda erineval moel, näiteks õli, muda, rooste ja tahm on ained, millega linnud on võivad olla määrdunud. Vahel istuvad linnud imelikes poosides, mis võib samuti vaatleja segadusse ajada. Kui linde on mitu, siis hinda, kui tõenäoline on kohata antud ajal ja kohas seda liiki sellisel hulgal.

Veel vaatlemise psühholoogilisi aspekte

Alati leidub linnuvaatlejaid, keda peetakse teiste vaatlejate poolt “inimesteks, kes näevad liiga palju”. Eksivad inimesed, kes arvavad, et sellised vaatlejad alati valetavad oma nähtud harulduste kohta. Tegelikkuses on asi natuke keerulisem. Liigses enesekindluses võidakse linde määrata kiiresti esmamulje põhjal, lindu pikemalt jälgimata. Tegelikkuses on ette tulnud lausa koomilisi olukordi, kus meriskit on määratud roosa-kuldnokaks, mustlaglet algiks, hallhaigrut laisaba-änniks ja toidulaual toituvat leevikest jäälinnuks. Reeglina on valestimääramine kiire ja lühikese vaatlusolukorra ja väikese kogemuse tulemus.

Lindude määramist mõjutab ka vaatleja subjektiivsus, kus alateadvusel on suur roll. Soov liiki kirja saada või näha haruldast lindu võib psühholoogiliselt vaatlejale ära teha – nähakse vaid haruldusele sobivaid tunnuseid ning vasturääkivaid tunnuseid ei panda tähele või ignoreeritakse. Tunnuste ja värvide “juurde mõtlemine” on päris kerge tulema ja seda on isegi vaatlejate peal katsetatud. Kui grupp vaatlejaid väidab kokkuleppeliselt, et vaadeldav lind on laisaba-änn (kuigi tegelikult on hoopis söödikänn), siis katsealune üksikvaatleja tavaliselt nõustub enamikuga ja võib isegi näha tunnuseid, mis ei sobi söödikännile, kuid sobivad laisaba-ännile. Valemäärangute tegemine on lindude tundmaõppimise protsessis paratamatu. Heaks tooniks on kahtlase linnu määramata jätmine, kui linnust pole saadud tõestusmaterjale või vaatlusolukord on olnud väga keeruline (lind on väga kaugel või vaatlusaeg oli väga lühike).

Mis on diagnostiline tunnus?

Lindude eristamine üksteisest käib kindlate tunnuste alusel. Diagnostilised tunnused on omased just sellele liigile, aga mitte temale sarnanevale liigile. Tihti on diagnostiliseks ka hääl (näiteks aed-, soo- ja tiigi-roolinnu laul) või käitumine (herilaseviu mängulend). Mida kogenum on vaatleja, seda paremini ta neid tunnuseid teab ja oskab maastikus nendele tähelepanu suunata. Et linde hästi tunda, peab määramisest olema huvitunud ja kirjandusega palju kodutööd tegema. Headel linnutundjatel on aju tõeline prügikast, kuhu on mahutatud palju infot lindude tunnuste, häälte, rände ja käitumise kohta. Linnuharrastus on hea mälutreening.

Mis on toetavad tunnused?

Toetavaiks loetakse tunnuseid, mis iseloomustavad liiki, kuid võivad olla subjektiivsed. Heaks näiteks on siin linnu suurus. Selge on, et lagle ja pardi suurus on selgelt erinevad, kuid näiteks kaugel merel lendavate lindude suurust on tohutult raske hinnata ja isegi selliste erinevuste täpne täheldamine on tihti võimatu. Üks klassikaline liik, kelle määramisel rõhutakse tema suurusele, on madukotkas. Ka viude heledad faasid võivad olla väga sarnased sellele liigile. Tegelikkuses on tihti tulnud ette olukordi kus ka väga kogenud röövlindude määrajad on eksinud ja heleda viu madukotkaks määranud (ka lähedalt vaadeldes). Näiteks hanelistel võib suurus varieeruda ühe liigi piires oluliselt. Vaadelgem kasvõi haneparvi, kus alati leiab mõne teistest väiksema isendi (risk määrata väike-laukhaneks). Ka tõmmu-ja merikajaka lennus määramine võib olla tõeliselt raske kui hinnata vaid lindude suurust. Linnu suuruse hindamisel on maastikus uskumatult lihtne eksida.

Toetavaiks tunnusteks loetakse ka linnu käitumist ja üldmuljet (haabitus ehk “jizz”). Vanasti põhines linnumääramine väga palju just linnu haabituse tundmisel (mis eeldab suurt vaatluskogemust) ja ka vanades määrajates on rõhutatud sageli liikide erinevust suuruse jms järgi. Tänapäeval läheb linnumääramine järjest spetsiifilisemaks ja rõhutatakse hoopis diagnostilisi tunnuseid.

Välimuse hindamine

Suurus. Võimaluse korral võrdle vaadeldavat lindu mõne tuntud liigiga või mõne maastikus leiduva esemega. Suuruse hindamine üksiku linnu puhul on väga subjektiivne ja valgusolud võivad suuruse hindamist mõjutada. Ka hämaras või udus ei saa linnu suurust adekvaatselt hinnata. Külmaga ajavad linnud suled puhevile ja tunduvad suurtena. Lindude liigisisene varieeruvus võib olla väga suur ja osad isendid võivad linnuparves oma liigikaaslastest oluliselt väiksemad/suuremad näida (näiteks haned). Ujuv lind näib väiksem kuival istuvatest liigikaaslastest. Märgunud lindude määramine võib tihti olla võimatu.

Käitumine. Pane tähele ka linnu käitumist ja lennuviisi. Tihti võib see viia liigi määramisel õigele teele, kuid ka vastupidi (näiteks väikepistrikul on väga rästalaadne maskeerimislend). Röövlindudel võib lennust välja lugeda palju infot – kas lind rapleb lennus, kuivõrd rõhtsalt on tiivad jne. Alla tuleva või sööstlendu tegeva röövlinnu tiivakuju on raske hinnata, kuna siis võib lennusiluett muutuda liigile väga ebatüüpiliseks. Hiireviu ja rabapistrikugi eristamine võib sellisel hetkel raske olla. Reeglina taganttuul kiirendab tiivalööke.

Sulestiku värvus. Eri valgustingimustes võib linnu sulestiku värvus varieeruda lõpmatult. Valguse mõju õpib hindama pika aja jooksul ja vastu valgust on lindude määramine enamasti võimatu.

Selleks, et linnu olemust, värvust, suurust ja muud määramiseks vajalikku infot õieti hinnata, peab vaatlejal olema palju kogemust. Reeglina on kõige enesekindlamad algajad vaatlejad. Maastikus peab määrama palju ja erinevates vaatlustingimustes, selle käigus õpib vaatleja ka enda määranguid adekvaatsemalt hindama. Mida rohkem linnuharrastaja aega väljas veedab, seda rohkem näeb ta ka lindude liigisisest varieeruvust ja erinevaid sulestikke. Kõiki linde ei saa alati liigini määrata! Kui näed lindu vähe aega ja tekib kahtlusi, siis jäta liik pigem kohe määramata!

Hääle kirjeldamine

Tavaliselt ei aktsepteerita HK-s määranguid, mis on tehtud vaid hääle põhjal ilma lindu nägemata. Proovi alati näha, kes häälitsejaks on – linde, kes matkivad teisi liike on väga palju (kivitäks, soo-roolind, sinirind, kuldnokk, pasknäär, laulurästas jne). Linnuhäälte liigisisene varieeruvus on samuti lõpmatu. Kaamerate ja telefonidega on võimalik hääli lindistada ja hiljem saab häält arvutis analüüsida. Sõnaliselt on häälte kirjeldamine alati keerukas. Häälitsuse kirjeldamisel ürita hinnata:
- kui pikad on stroofid, kas need on hakitud või seotud
- kui pikad on pausid stroofide vahel
- kas hääl on tõusev/langev
- kui tugev/terav hääl on
- millele või millistele tuntud liikidele hääl sarnaneb
- pane häälitsus kirjapilti nii kuidas ise kuuled ja/või joonista vaba käega sonogramm

Määrajad ja muud abivahendid

Tihti näeme looduses linde, kellest pole määrajates ühtegi kattuvat pilti. Paljudel liikidel on mitmeid erinevaid sulestikke (röövlinnud, kajakad, kurvitsalised, täksid), aga ruumipuuduse tõttu ei saa neid kõiki ühes määrajas esitada. Näiteks viude sulestik võib varieeruda peaaegu valgest tumepruunini või punakani. Lindudel muutub sulgimisprotsessi käigus välimus pidevalt. Arvesta, et määrajates on joonistatud ideaalsed linnud. Kõiki olulisi tunnuseid on rõhutatud ja maastikus pole määramistunnused üldsegi nii hästi näha kui arvata võib.

Hetkel on Euroopas kõige populaarsemaks määrajaks ingliskeelne “Collins Bird Guide”, mille autoriteks on Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström, Peter J. Grant (uusim trükk ilmus 2022). See teos on tõlgitud paljudesse erinevatesse Euroopa keeltesse ja sisaldab võrreldes teiste populaarsete välimäärajatega kõige uuemat infot ning ka väga head sissejuhatavat osa. Sellest määrajast on ka suur lauaversioon. Raamatut on väga mugav kasutada ja hind võrreldes teiste määrajatega ei ole sugugi kallim. Samast raamatust 2012 ilmunud eestikeelne versioon “Linnumääraja” sisaldas kahjuks palju vigu, kuid 2016 ilmus teine, parandatud trükk. Raamatust “Collins Bird Guide” on olemas ka väga mugav nutitelefoni rakendus, mis on saadaval nii Androidile kui ka iOS-ile.

2024 ilmus väga põhjalik ingliskeelne välimääraja “ID Handbook of European Birds”, autoriks Nils van Duivendijk. Raamat on kaheosaline ja pigem mõeldud sisetingimustes kasutamiseks. Raamatutes on kokku 5500 värvifotot 733 liigist, kattes paljude liikide erinevaid sulestikke läbi aasta, vanuste ja sugude. Samalt autorilt on varasemalt ilmunud “Advanced Bird ID Guide” (2010).

Eestikeelsetest määrajatest on üks parimaid ka Lars Jonssoni “Euroopa linnud”. Vanemad eestikeelsed teosed (Kumari määrajad jm) on aegunud ja nende sisu ei vasta enam kaasaja teadmistele liikide määramisest. Õnneks on nüüdseks eesti keelde tõlgitud mitu päris head välimäärajat.

Ingliskeelsest kirjandusest leiab ka spetiifilisemaid liigirühmade määrajaid, nt kahlajad, veelinnud, kajakad jpm. Näiteks röövlindude määrajatest on enim kasutatav Dick Forsmani “Flight Identification of Raptors of Europe, North Africa, and the Middle East” (2016).

Lindude õppimisel on tähtsad abivahendid ka helisalvestised. Jean Claude Roché 4 cd-ga kogumik on üks kompaktsemaid ja ülevaatlikumaid Euroopa lindudest. Sellest on tehtud ka täiendatud ja parandatud versioon – Jean Claude Roche, Jerome Chevereau “Bird Sounds of Europe & North-West Africa” (10 CD, 11’40’‘ ja 481 liiki). Plaatidel leiduvad Euroopas pesitsevate lindude laulud või kutsehääled, lisandunud on mõned selgelt eristatavad alamliigid ning osade Euroopas kohatavate eksikülaliste laulud/hääled. Kõige mahukam Euroopa linnuhäälte kogumik on hetkel Andreas Schulze “Die Vogelstimmen Europas, Nordafrikas und Vorderasiens” (17 CD, 19’20’‘ ja 819 liiki). Sellel kogumikul on tehtud eraldi rajad ka ühe liigi piires – st kutse-, hoiatus- jm hääled on eraldi esitatud. Liikide valik katab peaaegu kõik regulaarselt Lääne-Palearktises esinevad linnuliigid. Lisaks on veebis mitmeid häältekogumikke. Neist parima liigivalikuga on Xeno-Canto andmebaas, mis katab kogu maailma.

Aja jooksul määrajad vananevad. Muutub lindude süstemaatika, määramise kriteeriumid ja lisandub uusi liike. Seetõttu on alati soovitatav muretseda kõige uuemat määramiskirjandust. Vahel pole lindude määramisel määrajatestki abi – spetsiifilisi määramisteemasid (alamliigid, hübriidid, variatsioonid, värvushälbed jne) käsitletakse vastavates ajakirjades. Euroopas on populaarsemateks linnuajakirjadeks Alula (ei ilmu enam), Birding World (ilmus kuni 2013), British Birds, Birdwatch, Limicola (ilmus kuni 2013), Dutch Birding jt. Neis ajakirjades käsitletakse uusimaid määramisküsimusi, harulduste temaatikat, uusi trende linnusüstemaatikas jms.

Lisalugemist huvilistele:

Margus Ellermaa. Kuidas me näeme linde erisugustes vaatlustingimustes? Linnurada 1/2002.
Lemming Rootsmäe. Albinism ja melanism Eesti lindudel. Hirundo 1/1994.
Ülo Väli. Kui võõrad saavad omaks – ristumine linnuriigis. Eesti Loodus 2/2004.
Vilju Lilleleht, Lemming Rootsmäe. Värvushälvetega lindudest. Eesti Loodus 12/1994.
Margus Ots, Uku Paal. Eesti linnuvaatleja teejuht. 2022.
www.estbirding.ee/pildid