Reisipäevik: Peruu 29.08.2009 - 25.09.2009 - lõunaosa turistimagnetites ja Iquitos

Kirja pannud Riho

Retke eellugu

Peruusse minekust oli mul juttu Marguse ja Renega, kuid erinevatel põhjustel ei saanud reis koos nendega teoks. Seejärel otsustasin, et prooviks seekord reisile minna üksinda. Ehkki ma sõnagi hispaania keelt ei osanud ja ei oska õieti ka praegu, tundus Peruu ikkagi nii ahvatlev ja seda mitte ainult oma iidse inkade ja sellele eelnevate kultuuride pärast, vaid kuidagi põnevust pakkuva riigina. Minult on palju küsitud, et miks just Peruu ja mitte mõni teine riik. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et Peruu on lihtsalt maailma suurima linnuliikide arvuga riik. Teine põhjus oli ilmselt isiklik kinnisidee, kuna Peruu tundus olevat selline seiklust pakkuv koht kuhu minna. Kolmandaks põhjuseks oli kindlasti iseenda proovilepanek üksi reisides ja hakkama saades täiesti teises keskkonnas ilma keelt oskamata.

Enne reisi jagunesid inimesed kahte gruppi. Esiteks need, kes kiitsid ja ütlesid, et just nii üksi reisimine ongi lahe, kuid üldiselt oli tegemist selliste inimestega, kes ise olid juba käinud teistel kontinentidel. Teine grupp (sh palju lähedasi inimesi) vangutasid murelikult pead – kas maksab ikka niimoodi üksi täiesti tundmatusse minna. Linnuvaatlejatest sõbrad tegid lausa võllanalja, et kui panus teha, kas ma tulen tagasi või ei, siis nemad teeks panuse sellele, et ma ei tulegi tagasi. Minu otsus oli kindel – vaja ära käia ja kõik. Siit soovitused ka kõigile kahtlejatele – kui on sisimas soov minna, siis tuleb asi kätte võtta ja ära teha. Nii see täpselt ongi.

29.08.2009
Tartu – Tallinn – Helsinki

Kell 8.00 Tartu – Tallinn buss ja kell 12.00 Tallinn – Helsinki katamaraan Lindaline. Bussisõidu ajal helistas juhendaja Irina, kellega pidin Helsinkis kokku saama ja kelle juures ööbima. Irina teatas, et kogu tema pere on haige ja mul on mõistlik seal mitte ööbida, et mitte ise ka haigeks jääda. Ta organiseeris mulle odavaima öömaja, mida on võimalik Helsinkis leida – 35 eurot. Kuna tegemist oli laupäevaga ja augusti lõpuga, siis linnas oli seetõttu väga palju turiste. Ööbimiskoha leidmine oli küll raskendatud, aga imekombel organiseeris Irina mulle vaba toa,. Läksin jala sadamast Academica hosteli. Koht polnud mingi eriline, aga urkaks päris nimetada ka ei saanud. Toas oli 3 voodit. Üheks toakaaslaseks oli Ahmed. Ta oli pärit Türgist ja oli seotud kuidagi ka Põhja-Küprose Türgi Vabariigiga (vaidlusalune piirkond). Ahmed töötas Londonis panganduses ja oli väga viisakas. Ta oli moslem, kuid vihkas igasugu moslemi äärmuslasi. Pakistan, Saudi Araabia jms riigid olid tema jaoks täielik tabu. Ahmed oli reisil läbi Euroopa (rongireis, piletite pakett). Järgmine päev pidi Helsinki saabuma ka tema tüdruksõber. Teine toakaaslane oli pärit Keeniast (nimest ma aru ei saanud), kes õppis parajasti Jaapanis mingit nanotehnoloogiaga seotud eriala. Tema oli teel Kopenhagenisse konverentsile. Mõlemad olid väga sõbralikud. Õhtul rääkisin nendega niisama juttu.

Endal mul polnud Helsinkis midagi mõistlikku teha, sest kokkusaamine Irinaga jäi tema haiguse tõttu ära. Nii võtsingi kella pealt aega, kui palju kulub jalutamiseks hostelist raudteejaama, et teada saada umbkaudne aeg, mis järgneval hommikul selle teekonna läbimiseks mul kuluda võiks. Raudteejaamast viis buss number 615 lennujaama. Aja surnukslöömiseks läbisin tee 2 korda ning lisaks kolasin veel ka poodides.

30.08.2009
Helsinki – London – New York – Lima

Hommikul jalutasin hostelist raudteejaama ja sealt sõitsin bussiga number 615 lennujaama. Helsinki – London lend oli graafikus. Kui Heathrowl lennukist maha sain, jäi mul suu lahti, sest see oli ikka nii suur! Kusjuures olin kolmandas terminalis ja juba see terminal oli oma suurusega üle mõistuse. Kokku on terminale kuus. Selle suure lennujaama jaoks on tohutu logistika välja mõeldud: lennud, inimesed, pagasid, turva jne.

Lend London – New York oli ka ilusti graafikus. USA-s pidin läbima immigratsiooni (ametlikult sisenesin USA territooriumile ja soovi korral oleks võinud põhimõtteliselt üldse mitte edasi lennata, vaid linna minna). Koti võtsin välja ja sellele ei pidanud check-in-i tegema, kuid ise läbisin siiski turvakontrolli. Kuna pidin terminali vahetama, tegin seda Air traini abil. Kohe alguses sõitsin ühe otsa päris vales suunas. Kui rongist välja astusin, et oma asukohta kindlaks teha, avastasin, et olen mingi suure parkimisplatsi juures. Kuna oli juba hilisõhtu, siis linna eriti ei näinud ja vabadussammast ka kahjuks mitte. Varsti tuli uus rong teisest suunast ning lõpuks leidsin üles oma õige terminali.

Otsisin kohta, kustkohast turvakontrollist läbi minna, kuid mind suunati minule arusaamatul põhjusel hoopiski check-ini. Samas oli mul Londonist saadud pilet olemas. Saba oli tohutult aeglane ja lennuaeg muudkui lähenes, kuid samas teenindajaid jäi aina vähemaks. Peruu ning Tšiili inimestel (lend läks Lima kaudu Santiagosse) olid ikka väga suured pagasid, igaühel vähemalt 3-4 suurt kotti või kohvrit. Kui lõpuks letti sain, selgitati mulle, et lend hilineb 3 tundi ja vormistati mulle uus pilet. Seega tuli jälle passida lennujaamas, kus midagi mõistlikku teha polnud. Kõik putkad, kust midagi osta sai, pandi peale kella 23.00 kinni. LAN ( Lõuna-Ameerika lennufirma) tuli niipalju vastu, et pakkus kõigile väikese paki krõpse ja ühe joogi (coca, fanta või sprite). Kuna olin juba umbes 24 h praktiliselt magamata, panin telefonile äratuse ja tukastasin veidi lennujaamas. Umbes 2 tunni hilinemisega saime lõpuks lennukisse ja Lima poole edasi. LAN tundus korralik firma olevat.

31.08.2009
Lima

Limas olin kohal umbes kell 9 hommikul. Minu pagas jäeti kahjuks New Yorki. Põhjus oli selles, et Londonist New Yorki lendasin American Airlinesiga ja sealt edasi LAN-iga, aga kuna American Airlines teeb ise ka New Yorgist Lima lende, siis pagas tõstetigi kuhugi kõrvale American Airlines lendu ootama. Kuna ma ise peaksin lendama juba järgmisel varahommikul Cuscosse, siis imestan ja kurdan lennufirma töötajale, et kuidas ma ikka oma pagasi kätte saan. Ta rahustas mind ja ütles, et nad saadavad pagasi Cuscosse järgi, ma peaksin eelnevalt ainult lennujaama helistama.

Kui sain tollist läbi, võtsin veidi kohalikku raha ATM masinast. Kavala „rahatuusade“ nõksu avastasin alles hiljem – ATM tasu oli päris suur, mida nad juurde lisasid, et raha Eesti pangakaardiga kätte saada. Kusjuures seda tuleb maksta igal korral eraldi, kui raha välja võtad. Mina tahtsin väikesi kupüüre ja võtsin seetõttu raha 3 korda välja. Seega maksin ka ATM tasu kolm korda. Kahjuks avastasin selle alles reisi lõpuosas ja nii maksin umbes 1000 krooni ringis ainuüksi raha väljavõtmise eest. Seega siit soovitus kõigile – pangast raha välja võtmine on ehk mõistlikum variant kui nendest automaatidest.

Tahtsin lennujaamast välja minna ja sealt takso võtta, kuid lennujaama töötajad seda ei soovitanud, sest see pidavat ohtlik olema. Nii väänatigi mulle takso kesklinna 25 dollari eest (umbes 250 eek), mis oli selgelt üle makstud. Normaalne hind oleks olnud ehk 15 dollarit või veel vähem, aga kuna olin veel päris loll, siis maksin ka ja ei julgenud riskida. Esimese ööbimiskoha valisin Lonely Planeti (LP) järgi ja sain selle 25 soli eest (umbes 100 eek). Inglise keeles minuga ei suheldud ja seetõttu oli suhtluskeeleks käed. Hotell oli paras urgas – toas oli kokku 6 voodit ning trellitatud uksed ja aknad. Puhtus polnud suurem asi. Sisse sai ainult siis, kui sind oli üle kontrollitud kuskilt pilust, et sa ikka turist oled. Kui raha ära makstud, anti mulle peo peale suur pesuseep ja WC paber! Igatahes esmamuljed olid sünged ja vastuolulised.

Esimese söögi tegin nurgataguses tänavas, kus sõid ka kohalikud. Tellisin spagetid kanaga ja jõin oma elu esimese papaya mahla. Kokku maksin 13 soli (Peruus saab ka odavamalt, aga alguse värk).

Otsisin üles linnapargi, mis ei olnud päris minu ettekujutus pargist (betoon ja palmid!), aga esimesed linnuliigid sain kirja. Esimene linnuliik Peruus oli mul West Peruvian Dove. Üks kohalik tuli minuga juttu ajama ja tegi seda südamest, kuid kahjuks ei saanud me üldse teineteisest aru. 20 minutit suhtlust, aga ikkagi ma ei saanud teineteisest mitte midagi aru. Tema rääkis hispaania ja mina eesti keeles. Lahkusime sõbralikult. Linnuliikide määramine oli paras peavalu ja seda paksu Peruu linnumäärajat andis ikka lapata, et õige rühm üles leida. Mõned liigid julgesin siiski lõpuni ka ära määrata.

Peale tutvust pargiga käisin Monasterio de San Francisco kirikus. Väljast oli see kirik nagu kirik ikka, aga seest oli väga võimas vaatepilt. Tegemist oli väga püha kohaga. Inimesed ja autojuhid, kes möödusid kirikust, lõid eranditult peaaegu kõik risti ette. Kiriku kõrval olid võimsad katakombid. See võttis suu ikka päris lahti. Eksponeeritud oli 25 000 inimese säilmed (luud ja kolbad) ja isegi väike kõhedus tuli peale seda kõike vaadates, sest nad olid ju kõik kunagi elusad inimesed olnud.

Peale katakombides käimist tegin enda reisi kõige rumalama otsuse. Mulle tuli ligi üks „boliivlane“, kes erinevalt teistest suhtles inglise keeles. Küsis niisama siia – sinna. Mul oli hea meel, et ainukene inimene, kellega ma ka suhelda saan, sest kõik teised olid minu jaoks umbkeelsed. Ta kutsus mind mingit rõdu vaatama, et seal mängivad muusikud ning ma ronisingi kaasa. On ju selle eest hoiatatud, et nii ei tohiks kunagi kaasa minna! Olime kesklinnas ja kuhugi pärapõrgusse ei läinud, aga kuna rõdu oli tühi, kutsus ta mu sisse. Läksimegi kuhugi kolmandale korrusele ja seal oli baar. Selgus, et muusika tuleb kunagi hiljem. Mulle öeldi, et „relaxio“, et ta annab mulle instruktsioone ja kontakte jne ning soovis klaasikest teha. Kuna kuskilt ilmusid välja ka tema sõbrad ja baarman, siis muutus asi mulle väga kahtlaseks. Ostsin meestele pudeli ja tahtsin uttu tõmmata. Nad ei tahtnud mind ära lasta, kuid ütlesin, et ma pean minema, sest sõbrad ootavad mind. Ukse peal ütles mulle üks tüdruk (ma ei saanudki aru, mis rahvusest ta oli, võis ka inglane või ameeriklane olla), et „tõmba siit ruttu minema, muidu nad varastavad su paljaks“ ning seda ma ka tegin. Igatahes olin enda peale vihane, et miks ma üldse kaasa läksin ning teiseks oli väga ebameeldiv kogemus kohe reisi alguses. Aga hea, et see niigi hästi lõppes.

Seejärel jõlkusin Lima kesklinnas, vaatasin keskväljakut ja presidendilossi ning läksin veel eelnevalt külastatud linnaparki Rimaci jõe äärde. Magamata olin kokku olnud üle 30 tunni ja ajavahe andis selgesti tunda.

Esimesel päeval kohatud liigid (need kelle julgesin ära määrata):
1 West Peruvian Dove Zenaida meloda
2 American Black Vulture Coragyps atratus
3 Amazilia Hummingbird Amazilia amazilia
4 Black-crowned Night Heron Nycticorax nycticorax
5 Blue-and-white Swallow Pygochelidon cyanoleuca
6 Vermilion Flycatcher Pyrocephalus rubinus
7 Peregrine Falcon Falco peregrinus
8 Bananaquit Coereba flaveola

1.09.2009
Lima-Cusco

Hommikul oli äratus kell 2.50.
Tegin ilmselt reisi kõige ohtlikuma otsuse, sest võtsin täiesti suvalise takso ööbimiskoha kõrvalt. Hiljem keelati mul kohalike poolt selline tegevus ära, sest see pidavat liiga ohtlik olema. Sel hetkel ma selle peale ei osanud mõelda ega ohtu karta ja lihtsalt lootsin kohale saada lennujaama siseterminali (domestic terminal). Seletasin taksojuhile, et domestic terminal, kuid ta viis ikka mu international ossa, kus ma eelmine päev juba olin. Ma ei viitsinud ega osanud vaielda ja ronisin välja. Tegelikkuses selgus peagi, et Lima lennujaamas olid mõlemad osad koos – nii domestic kui international. Seega oli kõik korras ja segadus lahendatud.

Kell 5.40 läks lend Cuscosse. Alguses oli mul plaan liikuda bussiga Cuscost Limasse (reisi lõpp oli nii plaanitud), kuid trip.ee-s soovitati bussi asemel lennata ja nii ma oma reisi teistpidi pöörasingi. Väga ei soovitatagi Peruus selliseid pikki bussireise teha, sest see pole seda raha väärt. Lima-Cusco ots bussiga võib kesta isegi 30 h.

Cuscos võtsin LP järgi endale 25 soli eest toa. Kuna olin elus esimest korda 3400 m kõrgusel, oli ka väike kõrgusehaigus peal, mis õnneks polnud nii jõhker kui eelnevalt kartsin. Pea veidi valutas, raskem oli hingata ja vahepeal tuli hingeldus peale, mõte läks aeglasemaks, aga sain ilusti hakkama.

Kuna tegemist oli eelkõige aklimatiseerumise päevaga, sest polnud kunagi nii kõrgel olnud, siis kolasin niisama Cusco peal ringi ning käisin Inca muuseumis. See oli vägev asi ja tasuks kõigil, kes Limasse satuvad, üle vaadata. Iidvanad asjad olid välja pandud + jällegi skeletid jms kraam, mis jättis võimsa tunde suurest ajaloost.

Pealelõunal sain lõpuks kätte ka oma koti ning õnneks olid asjad kõik kenasti alles.

9 Andean Gull Larus serranus
10 Eared Dove Zenaida auriculata
11 Great Sapphirewing Pterophanes cyanopterus
12 Rufous-collared Sparrow Zonotrichia capensis

2.09.2009
Cusco- Huacarpay – Ollantaytambo

Ärkasin umbes kell 5.30. Ööd ja hommikud olid mägedes väga külmad ja seetõttu tuli omajagu riideid selga panna. Kella 6 ajal läksin taksoga bussijaama, et sõita Huacarpaysse. Taksojuht päris hästi aru ei saanud, mida ma seletasin, aga kohale ta mu viis. Bussijaamas valitses paras segadus ja ma ei saanud üldse aru, kuhu minna ja mida küsida. Peale kohanime, mis oli mul lipikule kirjutatud, polnud mul suurt midagi öelda. Mind kupatati mingi bussi peale, mis nende sõnade järgi peaks Huacarpayst mööda sõitma. Pilet oli väga odav, kuid häiris bussis ootamine, sest see ei liikunud enne, kui oli inimesi praktiliselt täis tulnud. Kui sõiduks läks, siis bussijuht isegi hõikas midagi ning ma sain õiges kohas maha.

Kahjuks õiget linnukohta ma ei leidnud ja see viis tuju päris alla, sest ümberringi oli suhteliselt kahtlane koht ning kohalikud vaatasid mind ka kui ilmaimet. Liikusin asulast suvalises suunas edasi, kus veidi vaiksem. Pikapeale sain 14 retkeliiki ning polnudki enam nii pettunud. Tegelikkuses oli õige linnukoht päris lähedal, kuid selleks tuli minna läbi asula (Peruu linnupaikade raamatus oli skeem segaselt tehtud).

Kella 11-ks läksin Cuscosse tagasi. Napilt sain endale Macchu Picchu pileti, sest lõuna paus tuli peale ja peauks pandi mu nina all kinni. Mina kohe minema ei läinud ja lunisin siiski turvameest, et ta mu sisse laseks, siis ta lõpuks halastas ja lasi mu sisse. ISIC kaardiga sain igatahes pileti poole odavamalt.

Seejärel panin oma kola kokku ja asusin Ollantaytambo poole teele. Bussijaamas tiriti mind „collectivosse“ (väike mikrobuss). Lihtsalt öeldi mitu korda „Ollantaytambo, Ollantaytambo“ ja tõsteti mu suur kott sisse! Kahjuks polnud see otse buss ja Urubambas tuli mul maha minna. Õnneks sain sealt kohe järgmise collectivo. Huvitav kogemus oli kohalikega sõita. Mägede elanikud olid ikka teistsugused. Koolilaste järgi oli näha, et seal elatakse ikka väga vaeselt. Sõidu eest maksin 3 soli + 1,5 soli. Võrdluseks niipalju, et takso oleks olnud 80 ja turismibuss 25 soli.

Andides olid väga ilusad ja vägevad vaated. Ollantaytambos võtsin LP järgi hotelli ja jalutasin niisama ringi. Siin olid ka varemed, aga nende hind oli 70 soli, mis oli ikka tõeliselt kirves hind ning mina sinna ei läinud.

Ehkki oli kuiv aastaaeg, hakkas õhtul üllatuslikult vihma sadama.

13 Puna Ibis Plegadis ridgwayi
14 Chiguanco Thrush Turdus chiguanco
15 Black-throated Flowerpiercer Diglossa brunneiventris
16 Ash-breasted Sierra Finch Phrygilus plebejus
17 Yellow-billed Pintail Anas georgica
18 Puna Teal Anas puna
19 Andean Coot Fulica ardesiaca
20 Common Moorhen Gallinula chloropus
21 Speckled Teal Anas flavirostris
22 Plumbeous Rail Pardirallus sanguinolentus
23 Glossy-black Thrush Turdus serranus
24 Spot-winged Pigeon Patagioenas maculosa
25 Brown-bellied Swallow Notiochelidon murina
26 American Kestrel Falco sparverius
27 Cinereous Harrier Circus cinereus
28 Giant Hummingbird Patagona gigas
29 Collared Inca Coeligena torquata
30 Blue-backed Conebill Conirostrum sitticolor

3.09.2009
Ollantaytambo – Aqua Calientes

Tegemist oli aklimatiseerumise päevaga, mille võtsin endale igaks juhuks, sest polnud õrna aimugi enda keha reageeringust kõrgusega kohanemise suhtes.

Hommikul vaatasin Ollantaytambo ümbruses linde. Uusi liike tuli väga visalt. Peamine probleem oli see, et ei suutnud neid lõpuni määrata. Ületasin Urubamba jõe ja jalutasin põldude vahel, kuni järsku avastasin, et olin Ollantaytambo kindluse varemetes. Just selles samas, mille pileti hinda (70 soli) pidasin selgelt liiga kalliks. Imetlesin siis tasuta vaateid iidsele inkade linnale mägedes oru nõlvadel. Mäed olid siin väga ilusad, eriti hommikul päikesetõusuga, kui udu hajus. Lumised tipud ja mäed olid tihti ka „pilvedes“.

Sain kokku ketšhua mehega, keda eile nägin collectivos ja kes küsis, kust ma pärit olen. Ta oli üks väheseid siin mägedes, kes natukenegi inglise keelt oskas. Teised rääkisid ainult kas hispaania keelt või raskematel juhtudel ketšhua keelt. Mehe nimi oli kas Virik või Urik või midagi taolist. Igatahes tutvustas ta mulle lahkesti kohalikku eluolu. Rääkis inkadest, kohalikust kultuurist jms. Kõige olulisem oli hinge vabanemine: „Lased oma hinge endast välja ja kõik mured kaovad“, „armastad ja sinu armsam armastab sind samamoodi.“ Selline hingeline värk oli talle hästi oluline. Muidu töötas ta oma väiksel maisipõllul, kus kõplas parajasti umbrohtu.

Kõrgusehaigusega oli nii, et otseselt see ei häirinud, kuid uni tikkus tihti peale. Õhtul sõitsin rongiga Aqua Calientesesse. Rongipilet oli mul Eestist varem ära ostetud. Nagu koha peal selgus, siis Machhu Pichhu pileteid polnud mitte piiratud arvul, vaid piiratud oli kohtade arv rongis. Seepärast oligi mõistlik need enne ära osta. Sinna sõitsin backcackeri rongiga ja tagasi tulin keskklassi omaga. Kallima rongi eelis oli see, et ruumi oli veidi rohkem ning pakuti kohvi ja saiakest.

Rongijaam oli parajaks turistide pudelikaelaks. Kontroll oli korralik ning niisama rongile peale ei olnud ennast võimalik nihverdada. Kuuldavaid keeli rongis oli erinevaid: rootsi, vene, prantsuse, inglise jne. Mina sattusin istuma Kolumbia turistidega. Rongisõit kestis umbes 2 h.

Aqua Calienteses ei leidnud ma LP järgi väljaotsitud hotelli. Probleemiks oli ka LP kaart, mida ma ei suutnud õigesti lugeda. Linn oli oluliselt suurem, kui ma ette kujutasin. Ma eeldasin, et tegemist on mingi väikese külaga. Kohalikud viitasid ka kuhu juhtus ning politsei näitas jällegi teises suunas. Kuna oli hiline aeg ning tahtsin juba magada, sest hommiku tuli vara tõusta, läksin sisse suvalisse hotelli. Sain 40 soli eest toa, mille hind polnud üldsegi palju ning isegi TV oli sees. Igatahes oli see hotell parim neist, kus ma varem olin Peruus olnud.

31 Greenish Yellow Finch Sicalis olivascens
32 Andean Negrito Lessonia oreas
33 Band-tailed Seedeater Catamenia analis
34 House Wren Troglodytes aedon
35 Tropical Kingbird Tyrannus melancholicus

4.09.2009
Aqua Calientes – Machhu Picchu – Ollantaytambo

Ärkasin kell 4.35 ja kõndima hakkasin umbes tunni aja pärast. Kahjuks jooksis mul hommikul ninast verd ja see tegi mind veidi ettevaatlikumaks.

Kuna paljud eestlased on läinud Machhu Picchule jala, siis otsustasin ka mina sama tee ette võtta. Bussid alustasid Machhu Picchule minekut samal ajal ja järjekorrad bussidele olid päris pikad. Kõndimine mäkke üles oli päris suur katsumus, sest distants oli 7-11 km (erinevad allikad). Õnneks oli linde palju ja liigilisa aina tuli.

Machhu Picchu sissepääs oli väga korralikult organiseeritud ja ilma piletita sealt naljalt ilmselt läbi ei lipsaks. Ma pidin näitama oma ISIC kaarti, et mul oleks ikka kehtiv allahindlus. Lisaks tuli näidata passi ja tagatipuks pidin suure objektiivi ära peitma, sest sellega sisse ei lastud!

Machhu Picchu sees oli muidugi võimas vaatepilt ja ausalt öeldes oli ka mida vaadata. Tegin pilte ja nautisin vaateid. Binokliga nägin inimesi vastasküljel oleval mäel ronimas ning sain aru, et just see seal ongi Wayna Picchu ja otsustasin ka selle tee ette võtta. Sellele mäele ronimiseks oli (vist?) piirang – 600 inimest päevas. Ilmselt põhjus oli selles, et rajad olid väga kitsad. Kui sinna väga palju rahvast korraga läheks, tekiks ülerahvastatus ning möödumine muutuks liiga ohtlikuks. Kuna suure tõenäosusega ma Machhu Picchule enam kunagi ei satu, siis võtsin selle teekonna ette, ehkki olin selgelt väsinud sellest hommikusest ronimisest mäkke üles. Teised kõik tulid ülesse bussiga, sest kedagi jalutamas ma ei näinud. Hiljem üks ameeriklane ütles mulle, et tema tuli ka jala ülesse. Wayna Picchu otsa ronimine oli keskmiselt raske. Teed olid kitsad, inimesi käis mõlemas suunas ja temperatuur tõusis. Vett oli mul vähe, aga sain hakkama. Kokku ronisin sinna umbes 45 minutit. Sealt mäelt sai kena ülevaate Machhu Picchule ning vaade oli seda vaeva väärt. Üleval otsest platvormi ei olnudki – vedeleti lihtsalt suurte kivide peal.

Kui ma Wayna Picchu otsast alla sain, oli juba selline väsimus peal ning eriti kimbutas mind nälg. Nii puhkasin veel veidi varemete vahel ja alla enam jala ei läinud, vaid istusin bussi (21 soli).

Peale lõunat vaatasin Urubamba jõe ääres linde ja tegin väikese õlle, kuid see tegi mind kahjuks veelgi uimasemaks. Kui ma läksin jõe äärde jalgu pesema, siis libastusin ja ukkusin umbes 2 m lahtistel kividel. Tulemuseks oli verine jalg ja katkised püksid. Fotokas ja binokkel jäid õnneks terveks. Ehmatus oli õnneks suurem kui õnnetus ise ja sain ikka omal jalal edasi liikuda. Väsimus oli suur ja see uimasus kestis mul igatahes õhtuni välja ning tegi mind ettevaatlikuks.

Söökidega oli huvitavaid kogemusi. Näiteks Cuscos tuli selliseid juhtumeid ette, et alguses andsid tädid (keda oli lõputult) sulle menüüd, kus olid päris korralikud hinnad. Kui hakkasid loobuma, viidates kõrgetele hindadele, pakkusid nad sulle palju madalamaid variante – päevasuppi, praadi ja jooki.

Kella 19 ajal sõitsin rongiga tagasi Ollantaytambosse. Rong oli väiksem, kuid ruumi oli istumiseks rohkem ning pakuti ka süüa ja juua.

Läksin samasse hotelli, kus ma varem olin ja kus oli hoiul ka minu suur seljakott.

Machhu Picchu – tehtud!

36 Sierran Elaenia Elaenia pallatangae
37 Andean Guan Penelope montagnii
38 Black-backed Grosbeak Pheucticus aureoventris
39 Slate-throated Whitestart Myioborus miniatus
40 Blue-and-black Tanager Tangara vassorii
41 Andean Swallow Haplochelidon andecola
42 Azara’s Spinetail Synallaxis azarae
43 White-eared Solitaire Entomodestes leucotis
44 Highland Elaenia Elaenia obscura
45 Blue-gray Tanager Thraupis episcopus
46 White-bellied Hummingbird Amazilia chionogaster
47 Blue-capped Tanager Thraupis cyanocephala
48 Black Phoebe Sayornis nigricans

5.09.2009
Ollantaytambo – Cusco

Hommikul tegin taas Ollantaytambo ümbruses linnuvaatluse, kuid kahjuks suurema eduta. Seejärel toimus asjade pakkimine ja sõit Cuscosse tagasi. Taaskord ei läinud collectivo otse Cuscosse, vaid peatus oli Urubambas. Seekord oli collectivos jällegi kitsas ja taas tundsin ennast paksu valge turistina. Need mägede inimesed võivad ikka uskumatult väikesed ja kõhnad olla.

Cuscos oli pidu (minu jaoks aga hullumaja) – turistide päev. Tantsisid ja möllasid Plaza de Armasel (meie mõistes Raekoja plats) ja selle ümbruses. Taksojuht keeldus minu hotelli sõitmast ja vehkis käega, et ei saa ju. Tegelikult oleks saanud küll, aga ta ei tahtnud ringi sõita. Seetõttu pidingi suure kotiga läbi paksu rahvamassi sebima ja see võttis ikka omajagu aega. Muidugi pelgasin ka pikanäpumehi, aga õnneks jäid asjad kõik alles. Kõndisin juba varem külastatud ööbimiskohta, kuid sain seekord kehvema toa (20 sol).

Uurisin seejärel hindu Punosse sõitmiseks. Need olid umbes 40-45 soli ühistranspordiga. Mina valisin kallima (40 dollarit) turistibussi (sõit, ekskursioonid, toit ja giid). Õigustasin ennast sellega, et natuke peab vaatamisväärsusi ka nägema ja seetõttu peabki rohkem maksma. Bussipileteid (nii tavalisi kui ka turismibusside omasid) sai osta igal pool Peruu linnades Plaza de Armasel, kus oli lugematul arvul erinevaid turismifirmasid. Tasus lihtsalt erinevatest kohtadest hindu küsida, et saaks selge pildi hindadest. Need olid ka head kohad, kust sai niisama infot küsida, sest turismiputkade töötajad oskasid reeglina keskmisel tasemel inglise keelt.

Otsisin üles ka supermarketi ja täiendasin veidi enda toiduvarusid (küpsised, šokolaad, krõpsud, vesi). Näiteks pudel rummi maksis poes 7 soli (umbes 25 eeki).

Söögikohas, kus ma lõunat ja õhtust sõin, tehti rahumeeli sees suitsu. Väga palju oli Iisraeli turiste ning menüü oli hispaania ja heebrea keelne ning mina ei saanud seetõttu mitte midagi aru. Valisin oma söögi päris efektselt: panin lihtsalt näpu suvalisele reale ja toit, mille ma sain oli alati üllatus!

49 Andean Swift Aeronautes andecolus
50 Bright-rumped Yellow Finch Sicalis uropygialis

6.09.2009
Cusco – Puno

Hommik algas halva üllatusega. Kõigepealt ootasin tükk aega mulle turismibussi pileti müünud meest, kes pidi mu hosteli eest peale võtma ja bussile viima. Lõpuks ta tuligi, aga kohale sõitsime suvalise taksoga ning mina pidin selle eest kahjuks ka maksma. Kui turismibussiga sõitma hakkasime, selgus, et just minu pilet ei sisaldanud vaatamisväärsuste pileteid. Mulle oli see ikka täielik üllatus, et ma pidin 40 dollarile veel 21 soli ka juurde maksma. Helistasime giidiga bussist mulle paketi müünud Alexile ja nüüd oli mehel hoopis teine jutt või õigemini mees lihtsalt vaikis, kui ma talt telefoni teel küsisin, et miks ta mulle eile paketti müües ei maininud, et selle pileti hinnas ei olnud vaatamisväärsusi sees. Ainuke mis ta vastas, oli „amigo, amigo“. Pettumus oli suur, et jälle sai valge mees petta, kuid midagi polnud teha – ilmselt käib see sellise reisi juurde.

Õnneks tuli siiski meeleolukas reis. Peatusime Raqchi, Sicuani, Pucara juures. Nägin omajagu Peruu ajalugu ja sain parema ülevaate inkade riigist. Lisaks eelnevale lisandus juurde omajagu uusi liike. Lõuna ajal oli söömine ja saime maitsta kohalikke toite. Joogiks võtsin coca teed. Coca tee oli rohelise tee maitsega. Soovitatakse seda juua just hommikul või päeval, aga mitte õhtul, sest sisaldab alkaloide, mis võivad organismi erksana hoida. Coca lehti müüdi turul täiesti vabalt, samas on keelatud seda riigist välja viia.

Punosse jõudes tuli kõhedus peale. Linn oli räämas ja jättis ohtliku mulje. Giidki rääkis, et varem oli see väga ohtlik koht (grupeeringud võitlesid omavahel, riik sekkus vähe), aga nüüd pidavat kõik hästi olema. Erilist turvatunnet peale seda juttu ei tekkinud. Mulle meenutas Puno Indiat. Kindlasti oli tegemist Peruu kõige vaesema linnaga, mida reisi jooksul külastasin.

LP järgi otsisin endale ööbimiskoha Titicaca järve lähedale, et hommikul seal kohe linnuvaatlust teha.

51 Bare-faced Ground Dove Metriopelia ceciliae
52 Andean Lapwing Vanellus resplendens
53 White-collared Swift Streptoprocne zonaris
54 Cattle Egret Bubulcus ibis
55 Red-backed Hawk Buteo polyosoma
56 Mountain Caracara Phalcoboenus megalopterus
57 Andean Flicker Colaptes rupicola
58 Chilean Flamingo Phoenicopterus chilensis

7.09.2009
Puno

Varavalges läksin Titicaca järve äärde ja õnneks oli seal ka linde. Oli päris külm (3860 m kõrgus) ehkki päike paistis, kuid järvelt puhus väga külm tuul (Cuscost Punosse sõites oli mõnes kohas 4000 m peal 30 kraadi sooja!). Hommikul oli külma tõttu kerge jääkirme veekogudel peal. Valgus oli valest suunast, aga kuna linde oli ja mul tekkis hasart, siis see mul eriti vaatlemist ei seganud. Kahjuks oli vaatlustoru kinnitushoob puruks läinud (lennukis?, ei oskagi arvata täpselt kus), kuid käega toru toetades sai ikkagi kuidagi linde vaadata. Urose saared nägin toruga ära ja otsustasin, et sinna ei sõida. Üks roopaadiga mees sõitis kohta, kus ma linde vaatasin ning oli tunne, et see Urose värk (inimesed elavad roosaartel) oli jällegi paras turistikas ning mind enam sinna ei tõmmanud ehkki alguses oli plaanis seal ära käia küll. Hinnaks pakkusid nad 20 soli.
Pealelõunal käisin Sillustani sambaid vaatamas (25 soli) ja Umayo järvel endeemset pütti otsimas, kuid edutult.

Puno meenutaski Indiat. Pidevalt käis sagimine, tänavapildis olid velorikšad, inimesi oli palju, tänavad kitsad, ainult värve polnud nii palju, kui Indias.

Linnukohana oli Puno ja Titicaca järv kindlasti väärt peatuskohad. Kai pealt nägi väga palju linde. Linnud olid julged ja fotosid sai omajagu.

59 Yellow-winged Blackbird Agelasticus thilius
60 Wren-like Rushbird Phleocryptes melanops
61 White-tufted Grebe Rollandia rolland
62 White-winged Cinclodes Cinclodes atacamensis
63 Wilson’s Phalarope Phalaropus tricolor
64 Baird’s Sandpiper Calidris bairdii
65 Puna Plover Charadrius alticola
66 Andean Ruddy Duck Oxyura ferruginea
67 Snowy Egret Egretta thula
68 Many-colored Rush Tyrant Tachuris rubrigastra
69 Puna Snipe Gallinago andina
70 Black Siskin Carduelis atrata
71 Greater Yellowlegs Tringa melanoleuca
72 Cinnamon Teal Anas cyanoptera
73 Taczanowski’s Ground Tyrant Muscisaxicola griseus

8.09.2009
Puno – Arquipa

Varavalges läksin taas Titicaca järve äärde linde vaatama. Kohtasin seal uus-meremaalast, kes oli käinud Tallinnas. See oli küll päris hea üllatus! Tema oli liikumas edasi Boliiviasse.

Kell 10.30 läks buss Arequipasse. Bussijaamast helistasin koju ja levi oli nii hea, et absoluutselt ei saanud aru, et helistan teisest maailma otsast. Kuuldavus oli nii, nagu kõne oleks toimunud teisest toast. Kõne hind oli umbes 5 krooni minut.

Bussisõit oli omaette elamus. Sõit kestis veidi alla 6 h, kuigi lubati 5 tunnist sõitu. WC pidi töötama, aga ei töötanud (õnneks käisin ennetavalt Julianas ära). Peatusi ei pidavat olema, kuid reaalset peatati kogu aeg, kui keegi tee ääres käe püsti tõstis. Buss oli paksult rahvast täis, suhteliselt vana ja logisev. Hind määras ka asja ehk kokku maksis see 15 soli + taks 1 soli. Peruus oli nimelt reeglina enne igat lennureisi või bussireisi vaja maksta taks, mis polnud küll kõrge, kuid arusaamatuks jäi see, et nad kohe seda bussipileti hinna sisse ei arvestanud. Elasin selle suure loksumise üle ja tee pealt sain veel 2 uut liikigi.

Arquipa tundus alguses jällegi kahtlane koht, kuid hiljem kesklinnas jalutades ja söögikohta otsides sain aru, et tegemist oli kõige euroopalikuma linnaga, kus ma Peruus käinud olin. Inimesed näisid euroopalikumad ja käisid ka vastavalt riides ning oskasid ka oluliselt paremini inglise keelt kui mujal. Liiklus oli kiirem ning esialgsed muljed olid väga head.

LP järgi väljaotsitud hotelli ma ei saanud, sest peremees tahtis majutada ainult gruppe ja ei võtnudki mind vastu. Juhatas mind edasi, rehmas käega kuhugi suunas, kuid päris hästi ma aru ei saanudki kuhu minema pidin. Õnneks leidsin uue koha ja alguses pakuti hinnaks 50 soli. Ma ütlesin, et teeme 40 soli eest ja tütarlaps nõustuski tingimusel, et ma viibin seal 2 ööd. Mulle sobis ning tuba oli ka korralik, isegi TV oli olemas.

74 Andean Goose Chloephaga melanoptera
75 Andean Avocet Recurvirostra andina

9.09.2009
Arequipa

Hommikul vaatasin linde Chili jõe ääres, mis asus keset linna. Mujale ei osanud lihtsalt minna. Oleks võinud ju ka taksoga linnast välja sõita, kuid ei näinud sellel erilist mõtet. Linnamüra oli muidugi suur ja hääli eriti ei kuulnud, kuid mõned liigid ikka lisandusid.

Hannes ütles enne reisi, et ärgu ma ilma kondorit nägemata tagasi Eestisse tulgu. Kuna liik oli mul nägemata, hakkasin vaikselt kanjoni tuuri endale otsima. Et mitte jälle pooleldi petta saada, tegin seda hästi ettevaatlikult ja küsisin infot mitmest turismiputkast. Selliseid kohti oli Peruus palju linna peaväljakute ümbruses.

Mulle vastuvõetav variant oli järgnev: 2 päeva Colca kanjonis (maailma sügavuselt teine kanjon, poole sügavam kui Suur kanjon USA-s) 120 soli. Muud kulud müüja jutu järgi tulid lisaks: 35 soli pilet kanjonisse sissesõidul!, 10 soli termid teise päeva lõuna ajal ja 20 soli rahvuslik lõunasöök rootsi laua sarnaselt. Varusin endale suure hulga šokolaadi ja vett.

Canyon Cothuasisse ehk maailma sügavaimasse kanjonisse ma ei sõitnud ehkki see alguses mul plaanis oli, sest 12 h kohaliku bussiga loksumist ei tundunud just eriti ahvatlev vahetult peale Punost loksumist. Turismigruppe sinna järgmise 3 päeva jooksul ei läinud ja kuna ma pidin ka kalendrisse vaatama, siis ei saanud nii kaua oodata. Pakuti mulle giidi ja minekut kohaliku bussiga, kuid see tundus mulle suhteliselt mõttetuna ja hind oli ka päris kallis ehk 200 dollarit. Kui kunagi Perusse peaks tagasi minema, siis võiks sinna sõita rendiautoga. See tundus kohapeal olles kõige mõistlikum variant.

Järgmisena külastasin Juanita muuseumi. See jättis mulle suure elamuse, mitte et ma pooldaks elusate inimeste ohverdamist, vaid muuseum ise jättis võimsa mulje. Kui elu läks inkade riigis halvaks, võeti riigis ette ohverdamine. Inkad ohverdasid noori, ilusaid ja terveid lapsi või noorukeid. Toimusid mitmenädalasaed kuni kuude pikkused rännakud Cuscost (umbes 600 km) üle mägede vulkaanide piirkonda, kus asus ka Arequipa. Ohverdatud tüdrukule (Juanitale) anti enne surma paras kogus alkoholi ja mürki, kuid tütarlaps surmati löögiga kuklasse. See kõik oli hästi rituaalselt ja pidulikult läbiviidud. Kindlasti oli Juanita muuseum külastamist väärt.

Kuna minult telliti ka postkaarti, külastasin postimaja. Postkaart maksis 1 sol, margid 5 soli ning kiri jõudis vist isegi nädalaga kohale.

Kuna linnuvaatlust ei osanud kuskil teha, siis tegelesin veel turismindusega ja käisin ka Museo Sancturitis ära. Tegemist oli endise nunnakloostriga, mis oli linnarahavale aastasadu täiesti suletud. Ka nüüd töötas klooster, aga mitte oma endises hiilguses, vaid piiratud ja kinnisel alal. Iseenesest oli see nii suur kompleks, et ilma kaardita oleks kohe kindlasti ära eksinud. Seal ringi jalutades mõtlesin, et andis seda ikka neil ehitada 4-5 sajandit tagasi. Mulle ei mahtunud pähe, et kuidas nad suutsid midagi nii keerulist tol ajal ehitada. Jällegi tunnistus inkade riigi vägevusest, millest me Euroopas niihästi aru ei saa eelkõige kauguse tõttu. Peruu oli igatepidi väga võimas: loodus, maastikud, iidne maa kultuur jne (kogu aeg korrutasin seda oma reisimärkmikus!).

76 Turkey Vulture Cathartes aura
77 Black-winged Ground Dove Metriopelia melanoptera

10.09.2009
Arequipa – Colca kanjon

Äratus oli hommikul kell 2.35 ja väljasõit kell 3.20. Hommikusööki pakuti meile Chivays. Seejärel sõidutati meid Colca kanjonisse kondoreid vaatama. Loomaaia tunne tuli peale, sest ühele platsile-vaateplatvormile toodi paksult rahvast muudkui busside kaupa juurde. Kondorid lendasid nõlva kohal ja neid oli kokku 5 isendit. Õnneks nägin liiki ka hiljem teises kohas, sest need linnud seal kanjoni serval jätsid liiga „kodustatud“ mulje. Päris sööta neid ei tohtinud (rangelt keelatud!), kuigi ka seda olevat varasemalt tehtud.

Peale kondoriprogrammi viidi meid bussiga veidi edasi. Algas reisi üks suuremaid katsumisi – rännak Colca kanjoni põhja oaasi. See oli umbes 3200 m pealt 2000 m peale. Omajagu ränk katsumus, sest oma reisikola + vesi tuli kõik ise kaasa vedada. Mul oli lisaks binokkel ja suur objektiiv. Kitsad ja käänulised mägiteed olid kaetud tihtilugu väikeste lahtiste kividega. Mõni koht oli küll selline, et üks vale liigutus ja olekski olnud kukkumine, mis oleks võinud väga kehvasti lõppeda. Seega oli uus ja väga huvitav kogemus. Hommikupoolikul vantsisime ülalt alla 3 tundi, kusjuures temperatuur tõusis kogu aeg ja väljas oli meeletult palav (üle 30 kraadi kindlasti). Vett läks omajagu.

Lõunat sõime ühes mägikülas. Pakuti kohalikku toitu, mis oli väga maitsev. Magustoiduks olid sellised viljad nagu chidimoia (nii seda umbes hääldati), mis olid väga head.

Pealelõunal matkasime veel 2 h. Mul oli kaasas 4 liitrit vett ja pool jõin sellest ära ehkki oleks tahtnud veel juua, kuid pidin jätma ka järgmiseks päevaks. Samas oli meil giid, kes kokku 5 tunnise matka puhul lõõskava päikese käes ei joonud kordagi. Tema jaoks oli see ilmselt suhteliselt igapäevane tegevus. Tema oli ka sealt kuskilt mägedest pärit.

Peale matka saime ööbimiskohas (oaasis) basseinis ujuda ja niisama vedeleda, mis kulus igati ära, sest jalad olid päris valusad. Ei saanudki aru, kas basseinivesi oli mägedest tulnud soe vesi või küttis seda päike. Väga võimalik, et tegemist oli geotermaalse veega, sest veejuhtmeid oli seal ehitatud igasuguseid. Õhtuks olime päris läbi ja vaatasime alt üles, et kuidas küll sinna ülesse tagasi saada ja kustkohast võtta selleks energiat.

Mu kaaslased olid Hollandist: Els ja Daniel. Nad olid selleks hetkeks reisil olnud nädala, kuid kogupikkus oli nende reisil 3 kuud. Reisiplaan oli neil järgnev: Peruu – Boliivia – Tšiili – Argentiina – Brasiilia. Kuna nad olid minuvanused, oli meil paljustki rääkida ning üllatuseks olid meil suhteliselt sarnased vaated elule. Els lõpetas just ülikoolis juura ja Daniel meedia- turunduse. Õhtul veetsime taskulampide valgel õlut (10 soli pudel!) rüübates. Elektrit igatahes oaasis ei olnud ja nii oligi meie valgusallikateks kaasa võetud taskulambid. Kohal oli oma võlu, sest see oli muust maailmast väga eraldatud, kuid miinuseks oli igasuguse infrastruktuuri puudumine. Näiteks arstiabi saamine on seal siiani väga keeruline. Seetõttu oligi erinevate hädade jaoks kohalikud taimed, mida giid meile aegajalt matkates näitas. Kanjoni põhjast olevast oaasist üles saamine võtaks jala umbes 2 h. Eesliga saaks ehk veidi kiiremini 1-1,5 h.

78 Slaty Finch Haplospiza rustica
79 Sedge Wren Cistothorus platensis
80 Andean Condor Vultur gryphus
81 Black-chested Buzzard-Eagle Geranoaetus melanoleucus
82 Black-necked Woodpecker Colaptes atricollis

11.09.2009
Colca kanjon – Cabanaconde – Chivay – Arequipa – sõit Nascasse

Hommikul kella 5 ajal saime tassi teed ja veidi küpsiseid ning 5.30 ajal hakkasime tagasi üles marssima. Meie suureks üllatuseks polnudki see nii jube kui alla matkates. Põhjus selles, et väljas oli jahe ja mingil põhjusel oli üles minek lihtsam kui allatulek. Ka tempo oli meil üles minnes veidi aeglasem kui allatulekul. Kokku ronisime 2,5 h ja lõpuks olimegi õnnelikult üleval.

Seejärel oli Cabanocondes hommikusöök, mis koosnes lahjast kohvist või teest, moosist, võist, munast ja saiast. Tüüpiline continental hommikusöök. Kui hotellide-hostelite hindades oli sees hommikusöök, siis suure tõenäosusega just seda (v.a muna) see sisaldaski, aga siinkohal pean silmas odavaid hotelle. Kallimates kohtades oli kindlasti midagi paremat.

Peale hommikusööki külastasime Hot Springsi. Geisrite vesi juhiti basseini ja selles soojas vees sai mulistada. Väga lahe lõõgastus.

Peale basseini saime Chivays 22 soli eest Peruu rahvustoite rootsi laua baasil maitsta. Tundus natuke kallis, kuid rahvusköögi puhul võis seda endale lubada. Sain elus esimest korda merisea liha, mis oli neil rahvustoit. Merisigu kasvatasid nad nagu meil kasvatatakse küülikuid. Lisaks anti napsina Pisco soar-i. See oli kohalikust napsist, munavalgest, sidrunist ja laimist tehtud Peruu rahvusjook, mis oli huvitava ja hea maitsega.

Peale sööki kohe sõitma ei saanud, sest bussil läks rehv puru ja nii passisime linnas 1,5 h. Tagasiteel sain oma uue kõrgusrekordi, sest tegime peatuse 4910 m peal. Seal oli väga tuuline, külm ning õhku oli märgatavalt vähem kui 1000 m allpool. Seega ega pikemalt ei tahtnudki seal peatuda, sest polnud harjunud selliste tingimustega.

Arequipas jätsin hollandlaste ja giidiga hüvasti ning suundusin kohe bussijaama Nasca bussile piletit ostma. Pileti sain lihtsalt kätte, kuid terminali leidmine, kustkohast hiljem bussile minna, võttis mul omajagu aega ning esimese hooga ma seda ei leidnudki. Läksin tagasi kassa juurde ja seejärel tuli üks inimene mind õigesse kohta juhatama.

Sõitsin linna tagasi sööma ning peale õhtusööki käisin hotellis ja tõin oma suure koti ära. Seejärel läksin taas taksoga bussijaama. Taksode hinnad olid 3,5-4 soli (umbes 15 eek ringis), kusjuures need olid ikka pikemad otsad (umbes 20 minutit või rohkemgi).

Bussijaamas tehti sarnane check-in nagu lennujaamadeski. Suur kott läks eraldi ja väike seljakott kontrolliti põgusalt üle. Bussis filmiti enne sõitu kõik reisijad üle! Ilmselt turvakaalutlustel, sest sellised ööbussid on varasemalt langenud kaaperdajate saagiks. Cruz del Sur (bussifirma, millega sõitsin) oli küll kallim ja selgelt turistidele mõeldud, kuid oli ka pisut mugavam. Samuti oli selle firmaga sõites väga vähe reisijaid ning see tegi olemise mugavamaks ja ruumi oli ka piisavalt. Floresega (bussifirma, millega sõitsin Arequipasse) oleks kindlasti odavamalt saanud, sest selle firmaga reisivad kohalikud, kuid samas oleks kindlasti selline pikk ots olnud oluliselt ebamugavam.

Pika päeva jooksul polnudki õieti võimalust linde vaadata ning seetõttu sain vaid ühe uue liigi.

83 Mountain Parakeet Psilopsiagon aurifrons

12.09.2009
Nasca

Bussisõit kestis kella 22.00-st kuni 6.30-ni ja õnneks polnudki see väga väsitav. Kaardi järgi oli Arequipa-Nasca vahemaa suhteliselt lühike, kuid selle sõidu tegi pikaks Andide ületamine. Käänulised teed üles ja alla. Magasin poolunes ja kuna olin üksi kahe pingi peale, sain asendit vahetada ja päris ära ei mandunud.

Otsisin endale LP järgi ööbimiskoha ja organiseerisin pesu pesemise, sest üle 2 nädala olin olnud juba reisil ja käte vahel kõike ikka puhtaks ei pese.

Lennuk Nasca geoglüüfide kohal maksis 40 dollarit – 45 eurot. Kuna teadsin, et sinna saab bussiga ja seal on vaatlustorn, siis esimese hooga tahtsin selle läbi teha. Kui oleks olnud midagi rabavat, oleks ostnud ka lennu.

Keeruline sinna sõita ei olnud. Kasutasin jälle Florest, millega sõidavad enamasti kohalikud. Tornist vaadates olid üllatuslikult geoglüüfide jooned vaid 20-30 cm laiad. Varasemalt olen neid jooniseid näinud ajakirjas Paradoks B. Need joonised ei olnud üldse nii suured, kui mina ette kujutasin. Samas oli nende nägemine ka üks reisi põhisihte ning olin igata rahul, et Nasca kavva võtsin. Tornist oli näha 2 geoglüüti – kätt ja puud. Lennukilt oleks muidugi rohkem näinud, kuid mulle piisas nendest ka. Turistidega lennukeid oli geoglüüfide kohal omajagu.

Tagasi Nascasse minnes ootasin tee ääres bussi 45 minutit, mis oli Peruu puhul kindlasti üllatav, sest bussiliiklus oli tavaliselt ikka tihedam. Väljas läks päris palavaks ja mul oli vesi ka praktiliselt otsas. Need Nasca jooned ongi seetõttu säilinud, et kliima on seal ääretult ariidne (kuiv). Ilma igasuguse liialduseta on see maailma üks kuivemaid kohti. Ka Atacama kõrb polnud sealt üldse kaugel.

Pealelõunal shoppasin veidi ringi, võtsin raha välja ja vaatasin Nasca ümbruses linde (paar liiki tuli juurde).

Õhtusöögi kohta otsides hõikas mind üks peruulanna, kes ei lasknudki mind enne ära, kui ma pidin temaga õhtusööki sööma tema pere restoranis. Kuna tegelikkuses töötas ta Londonis, siis sai temaga rääkida niisama elust-olust. Mind kutsuti isegi tema tädi juurde külla, kuid kuna selle jaoks mul huvi polnud ning see minek tundus ka natuke kahtlane (ei saanud aru kuhu ja mis värk ikkagi oli), siis loobusin viisakalt. Õnneks keegi ei solvunud ja lahkusime sõbralikult.

Et riideid pesust kätte saada, läks vaja arvuti abi. Ma seletasin hotellitüdrukule, et andsin riided pesuks ja tahaks neid nüüd tagasi saada. Seletasin mitu korda ja isegi koos kätega jne., aga ta ei saanud aru. Lõpuks viis ta mu käekõrval arvuti juurde, kus oli inglise ja hispaaniakeelne google tõlgi. Ma kirjutasin inglise keeles sisse teksti ja arvuti tõlkis minu eest. Tüdrukul oli kohe pilt selge ja ma sain ilusad puhtad riided tagasi. Piisav, et reisi lõpuni vastu pidada.

Peruus jäi mul mitmel juhul silma, et inimesed pidasid mingeid kõnekoosolekuid. Selliseid väikeseid, umbes 10-50 inimest. Mulle tundus, et teemaks võis olla sotsialistlik või kommunistlik propaganda vms. Välja nägi see nii, et üks energiline seletas ja vehkis kätega ja teised kuulasid teatud huviga. See meenutas mulle stseene vene filmidest, mis kujutasid suure revolutsiooni eelset aega. Bussis oli sellel päeval üks tädi, kes jagas brošüüre mingi ravimi kohta ja samal ajal propageeris seda kõva häälega üle bussi.

84 Croaking Ground Dove Columbina cruziana
85 Long-tailed Mockingbird Mimus longicaudatus

13.09.2009
Nasca – Paracas

Vaatasin hommikul linna põhjaservas linde. Liike oli, kuid määramine oli raske ja mitmed neist määrasin alles hiljem kodus fotode järgi. Linnaserv oli totaalne ruderaalala: linnapiir, väikesed põllud ja majapidamised ning hunnikute viisi prügi. Koerad käisid mu järel ja haukusid ning kohalikud vaatasid mind ka veidi imelikult.

Seejärel otsustasin Nascast lahkuda ehkki alguses oli plaan sinna terveks päevaks jääda. Lahkumise põhjuseks oli see, et linn oli väike ja midagi mõistlikku seal teha ei olnud. Oleks võinud võtta ette ühe matmiskoha tuuri, kuid ma olin neid skelette juba piisavalt Peruus näinud ja seetõttu see enam erilist huvi ei äratanud.

Otsustasin edasi sõita Paracasesse, mille bussipilet maksis 35 soli. Näiteks juust maksis poes 10 soli (10 viilu sulatatud juustu). Üleüldse oli juust Peruus väga kallis. Samuti olid ka muud piimatooted kallid. Põhjusena võiks pakkuda, et rohumaid (eriti mägedes aga ka rannikualadel) ei olnud piisavalt palju ja võib-olla seetõttu olid piimatooted kallid.

Bussisõit läks kenasti. Paracas oli veel väiksem koht kui Nasca, kuid pluss oli see, et ta oli ookeani ääres. Plaan oligi veidi paigale jääda, sest pidev ringitrampimine hakkas vaikselt kurnama.

Terve päev oli jama söögiga (ainult minule omaselt), mille lõpptulemuseks oli kõhuhäda. Saaga sai alguse umbes nii:
1) hommikust ma enne linnuvaatlust ei söönud;
2) hotellis pakutav hommikusöök oli sai, moos, või ja külm lahustuv kohv, sest elektrit terves linnas ei olnud;
3) tänavalt ostetud banaanid olid toored;
4) hamburgerit mulle söögikohast ei müüdud, sest polnud ikka veel elektrit;
5) bussis pakutav riis oli külm ja liha oli hästi vintske ja kõva;
6) kuna terve päev oli näljatunne, siis õhtul tellisin endale Paracasest mixed ceviche, mis pidi olema kalaroog. See oli täiesti külm kala ja mereannid laimi mahlas. See oli väga hapu ja mulle ei meeldinud absoluutselt. Ka külmad hapud kartulid ei täitnud mu kõhtu. Mina igatahes ei soovita seda rooga kellelegi. Hiljem seletasid kohalikud mulle, et lõunaks võib seda süüa, aga mitte kunagi õhtuks, sest valge inimese kõht ei kannata seda välja.
7) seejärel tellisin endale hot dogi ja friikartulid, lootes, et nüüd saan vähemalt kõhu täis. Hot dog polnud kahjuks saia kujul. Sain vaid friikartulid, mis mulle ei maitsenud ja veidi praevorsti. Kogu kupatuse eest maksin lõpuks 27 soli (mahl, ceviche ja friikartulid).

Seega see päev ei saanudki kõhtu korralikult täis ja õhtul oli kõht ka lahti.

Söögi ajal tutvusin ameeriklase Joe-ga, kes oli pärit Alaskalt. Ta oli ennast Paracases mõnusasti kuskil sisse seadnud ja teenis elatist ilmselt krevettide püügi ja küpsetamisega ning snorgeldamisteenuse pakkumisega.. Temalt sain põhiinfo Paracase kohta ning info, et Piscosse minnes tasub olla ettevaatlik, sest seal võib ohtlik olla.

Linnupäev oli kõva ja rannikult tuli hea liigilisa.

86 Saffron Finch Sicalis flaveola
87 Collared Warbling Finch Poospiza hispaniolensis
88 Peruvian Sheartail Thaumastura cora
89 White-crested Elaenia Elaenia albiceps
90 Chestnut-bellied Seedeater Sporophila castaneiventris
91 Parrot-billed Seedeater Sporophila peruviana
92 Grey-headed Gull Larus cirrocephalus
93 Band-tailed Gull Larus belcheri
94 Sanderling Calidris alba
95 Grey Gull Larus modestus
96 Neotropical Cormorant Phalacrocorax brasilianus
97 Peruvian Booby Sula variegata
98 Spotted Sandpiper Actitis macularius
99 Ruddy Turnstone Arenaria interpres
100 Short-tailed Field Tyrant Muscigralla brevicauda
101 Peruvian Pelican Pelecanus thagus
102 Grey Plover Pluvialis squatarola

14.09.2009
Paracas

Hommikul vaatasin Paracasest põhjaosas oleval rannaribal linde ja sain mitmeid uusi liike. Arvutasin, et 100 liigi piir peaks olema ületatud (oli ka juba ammu aeg), kuigi tegelikkuses sai see juba eelneval päeval ületatud. Lindude rohkus oli positiivne ja hoidis tuju üleval. Nägin ka kaldalt delfiine. Suure tõenäosusega bottle-nosed dolphin nagu hiljem selgus.

Paracases olid söögikohad kallid. Põhjus oli ilmselt selles, et turistid tulid reeglina siia vaid loetud tundideks. Hommikul tullakse kohale, käiakse ja vaadatakse Ballestase saared ära. Seejärel istutakse veidi kohvikutes ning sellele järgnes tüüpiliselt sõit Nasca poole lugematute turismibussidega.

Hommikul oli mul kõht ikka lahti ja sõin söetablette. Ei julgenud midagi väga osta ega süüa (eriti kala). Spagette sain ka vaid ühest kohast. Seega jäidki söögiks vaid friikartulid, millest oli ikka juba piisavalt tüdimus tekkinud. Lisaks pakuti veel rohke õliga tehtud omletti.

Proovisin leida ookeanile pelaagilist mereretke, kuna kõik 3 varianti, mille olin varem välja otsinud, olid tühistatud erinevatel põhjustel. Sellest oli mul väga kahju, sest nii väga tahtsin saada kaugele ookeanile linde vaatama. Manuel, kes müüs tuure Ballestase saartele (Islas Ballestas) pakkus mulle paati ookeanile, kas 250 dollarit või 600 soli. Pidasin seda veidi kalliks.

Õhtu eel tutvusin Lucioga. Kuna mul oli toru ja binokkel, tuli ta minuga juttu ajama. Ta oli kohalik loodusgiid, kes töötas mingi kompanii heaks ning tegi tuure nii Ballestase saartele kui ka mujale. Ajasime niisama linnujuttu ja sellest koorus välja 3 varianti minna koos linde vaatama:
1) hommiku läheksin tema kompaniiga Ballestase saartele. Kui ma piloodile veidi maksaksin, sõidaksime kohta, kus Lucio nägi hommikul ühte petreli liiki. Mulle oleks pilet maksnud 35 soli ja piloodile 25 soli lisaks;
2) pealelõunal läheksin temaga autoga Paracase ümbruskonna parimaid liike jahtima (seal elab üks jämejalg ja üks endeemiline tiir);
3) ka tema pakkus pelaagika hinnaks 600 soli paat + 70-90 dollarit ühele giidile, kes teab häid linnukohti. Giid tuli hiljem ka meie juurde. Hind oli küllaltki kallis, kuid olin põhimõtteliselt nõus, sest muidu pelaagikat ei oleks üldse saanudki.

103 Inca Tern Larosterna inca
104 Kelp Gull Larus dominicanus
105 American Oystercatcher Haematopus palliatus
106 Whimbrel Numenius phaeopus N.p ssp. hudsonicus
107 Guanay Shag Phalacrocorax bougainvillii
108 Semipalmated Plover Charadrius semipalmatus
109 Little Blue Heron Egretta caerulea
110 Short-billed Dowitcher Limnodromus griseus
111 Lesser Yellowlegs Tringa flavipes
112 Killdeer Charadrius vociferus
113 Semipalmated Sandpiper Calidris pusilla
114 Elegant Tern Thalasseus elegans
115 Least Sandpiper Calidris minutilla

15.09.2009
Paracas

Hommikul vaatasin Paracase ühes “kurvitsaaugus” linde.

Sadamas sain Lucioga kokku, aga minust ta välja ei teinud. Ütles ainult “amigo”. Pidin ise tema grupi juurde minema ja sain nime kirja panna. Kõik, kes Ballestase saartele sõidavad, registreeritakse. Kui hakati inimesi paatidele mahutama, siis Lucio minule piletit ei andnud. Ta läks paadile ja tema grupp ka. Ootasin veel lootuses, et ehk ta tuleb tagasi, kuid ta ei tulnud. Nii kadus tema vastu igasugune usaldus.

Kuna ka teised kompaniid mahutasid inimesi järk-järgult paatidesse, siis lausa jooksin Manuelu kompanii kontorisse. Manueli seal ei olnud, kuid ütlesin, et tunnen teda ja teenindav tüdruk küsis, et palju Manuel pileti hinnaks ütles. Nagu ikka Peruus, hinnad olid reeglina kokkuleppelised! Ütlesin ausalt, et 30 soli (Lucio tahtis 35) ja sain kohe pileti ning jõudsin kenasti paadile. Väike pettumus oli, aga vähemalt sain ookeanile, ehkki see sõit oli kavas niikuinii.

Kohe sõidu alguses nägime delfiine (bottle-nosed dolphine). Delfiinid olid nagu ikka nii vilkad, et väga raske oli neid kaadrisse saada. Lisaks nägin ära oma elu esimese pingviini ookeanil.

Ballestase saared olid ikka väga linnurikkad ja vaadata oli seal nii linnuinimestele kui ka tavaturistidele. Lisaks nägime merilõvisid ja meritähti. Lindudest olid tuhanded suulad, pelikanid, 3 liike kormorane, inka tiirud jne. Puhas pelaagika reis see polnud, kuid midagi ikka. Saared ise asusid umbes 20 km Paracasest.

Peale reisi nägin küll Luciot, aga kuna usaldus oli kadunud, siis ma enam temaga juttu ajama ei läinud.

Pealelõunal uurisin Lima bussipileti hinda (55 soli). Seejärel kolasin kõrbes, mis hakkas sisuliselt kohe peale Paracast. Ilma naljata – ka see oli maailma üks kuivemaid paiku. Kõrbes ei kasvanud praktiliselt mitte midagi.

Seejärel oli suisa kohustuslik ookeanis ujumine. Vesi oli valgele mehele täpselt paras. Ehkki väljas oli päeval kuum, siis ookeanivesi polnud väga soe külma Humboldti hoovuse tõttu.

Ka järgnevaks päevaks ostsin taas pileti Ballestase saartele!

Pelaagika saagast veel niipalju, et ehk oligi hea, et ma seda kallist retke ette ei võtnud. Esiteks poleks mul olnud õrna aimugi, kui kaugele me oleks kaldast läinud. Linnuraamatu järgi oleks vaja olnud minna vähemalt 70 km. Teiseks, rääkis Manuel, et nende paatidega ei saagi sõita oluliselt kaugemale, kui 40 km, sest siis tulevad juba suuremad lained, mis muutuvad paadi jaoks ohtlikuks. Kolmandaks, linnuvaatluse tulemus oleks olnud suhteliselt ettearvamatu, sest nii Lucio kui ta sõber rääkisid umbes stiilis: “jah, seda liiki olen näinud ja seda liiki võib näha”. Ühegi liigi kohta ei julgenud nad öelda, et avaookeanil on see tavaline vms. Seega ega nad eriti pädevad pelaagika osas polnud. Ehkki kõik see on oleksite-poleksite tasandil, siis ma ei kahetse, et ma nende meestega trippi ei läinud tegema. Küll oli aga kahju, et organiseeritud tuurid ookeanile ära jäid, sest ookeani liike oli lihtsalt kõige raskem saada.

116 Great Egret Ardea alba
117 Red Knot Calidris canutus
118 Blackish Oystercatcher Haematopus ater
119 Humboldt Penguin Spheniscus humboldti
120 Red-legged Shag Phalacrocorax gaimardi

16.09.2009
Paracas

Hommikul plaanisin linna põhjaosas rannas ja „kurvitsaaugus“ linde vaadata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Alguses „ründas“ mind 5 ja hiljem juba 7 või rohkem koera. Otseselt nad kallale ei tulnud, kuid haukusid minu ümber ja mul oli tükk tegemist, et neid endast eemale hoida. Seisin veepiiril, sest vette nad ei tulnud ja hoidsin neid eemal statiiviga vehkides. See muidugi ärritas neid rohkemgi ja nad said aru, et ma neid veidi kardan. Seega väga ebameeldiv kogemus, kui kari koeri su ümber lõriseb. Terve Paracas oli selliseid penisid täis, kuid muidu ringi liikudes nad külge ei tulnud. Musta stsenaariumina olin valmis kasvõi nabani vette minema ja siis seal kahlama, kuni neist lahti oleks saanud, sest arvasin, et ega nad sügavale vette järgi ei tule. Miks nad üldse minu peale haukuma hakkasid oli ilmselt see, et läheduses elas üks „paadialune“ ja osad olid neist ilmselt tema penid. Alguses ei teinud see „amigo“ üldse välja, kuid kutsus penid alles siis ära, kui lärm päris suureks läks. Igal juhul mul tuju rikutud ja linnuvaatlusest ei tulnud midagi välja. Kõhtu polnud ka veel korda saanud. Hädavariandina võtsin välja vaktsineerimisi teinud arsti kirjutatud antibiootikumid, mis otseselt kõhulahtisuse vastu polnudki. Siiski need aitasid ja järgmine päev oli mul juba palju parem.

Käisin oma hotellis ära ning läksin uuesti Ballestase saartele. Sain kohaliku endeemi – Surf Cincloides (Peruvian Seaside Cinclodes ). Suhteliselt hea vedamine ehkki olin selle info saanud Luciolt, kes nägi liiki saartel paar päeva tagasi. Sel päeval sain teisegi hea liigi peruu tiiru (Peruvian Tern) – see on väikese levialaga liik, keda mujalt väga raske saada.

Pealelõunal tutvusin rannas Gabrieliga. Vist pooleldi Peruu/Mehhiko päritolu, kuid Mehhiko kodakondsusega. Ta rändas juba viiendat kuud „põhja poolt lõuna poole“ ehk alustas kuskilt Kesk-Ameerikast. Tegeles mingi sensitivismi asjaga ja läks parajasti koolilastele sellest rääkima. Päris hästi ma temast aru ei saanud. Mingi selline värk, kuidas on omavahel seotud kõht ja pea, tunded ja armastus jne.

Pealelõunal vedelesin rannas ja puhkasin ehkki väljas oli päris kõva liivatorm ja valge mees seetõttu väga päikest ei saanudki. Liivatormi nimi oli ka paracas (nagu linnalgi). Igatahes oli õhk paksult liiva täis. Ka hotell, kus ma peatusin, oli liiva täis. Vestibüülis oli akende asemel vaid trellid ja nii see peen materjal sisse saigi.

Särgimüüja rääkis mulle õhtul, et majanduskriis on ka Peruusse jõudnud ehkki Lõuna-Ameerikas pole see üldse nii tugevalt üleval kui Euroopas. Varem käis Ballestase saarel 3 voori paate päevas. Hetkel ainult üks voor – hommikul kell 8.

Peruu inimesed jätsid mulle suhteliselt kinnise mulje. Nad ei näidanud välja, mida nad tegelikult mõtlevad või tunnevad. Nad naerasid ja naeratasid küll palju, kuid siiski oli raske aru saada, millest nad tegelikult mõtlesid.

121 Peruvian Seaside Cinclodes Cinclodes taczanowskii
122 Peruvian Tern Sternula lorata

17.09.2009
Paracas – Lima

Hommikul vara pildistasin rannas kajakaid. Seejärel pakkisin oma kola kokku ja algas bussireis Paracas-Lima. Sõitsin jälle Cruz del Suriga. Kallim oli küll, kui mõni teine firma, kuid vähemalt olid mugavused ja bussis vähe rahvast.

Limas läksin seekord mitte kesklinna, vaid Mirafloresesse. See asus rannikul ja oli rikkamate linnaosa, kus oli palju kaubanduskeskusi, panku jms. Sealsamas võtsin endale LP järgi reisi kõige odavama öömaja – 15 soli (alla 60 krooni). Tegemist oli kodumajutusega. Muidu oli enam-vähem koht, aga erilist privaatsust ei olnud ja puhata ka rahulikult ei saanud, sest telekas mängis päris kõvasti. Voodipesu polnud ka kõige puhtam. Jagasin tuba sakslastega. Nemad tulid Kolumbiast-Ecuadorist ja olid reisil olnud juba kolm kuud.

Miraflores asus pangal ja treppide leidmine võttis veidi aega. Seevastu oli hea rahulik rannas jalutada. Muidu oli suhteliselt jahe, aga hea tahtmise korral oleksin ka Limas vees ära käinud. Samas rannik ei olnud kõige puhtam ja seega ujuma ma ei läinud.

18.09.2009
Lima – Iquitos – Cumaceba Lodge

Äratus oli hommikul kell 5.50. Kell 6.30 ootas mind pererahva tellitud takso, et lennujaama minna. Kui nad eelmine päev kuulsid, et ma tahtsin öösel kuskilt tänavalt takso võtta, siis nad tegid kohe suured silmad ja ütlesid, et see on liiga ohtlik. Seega lasin neil takso ära tellida koos taksojuhiga, keda nad tundsid.

Lend Lima – Iquitos läks kenasti. Lendasin Star Peruga ja olin ainuke valge inimene lennukis. Lennuk ise oli väike ja veidi kahtlase seisundiga, kuid kõik õnneks sujus. Üllatusena oli lennukil vahemaandumine Pucallpas, millest minul polnud aimugi. Lennuk läks praktiliselt tühjaks ja peale tuli uus seltskond. Pucallpa oli samuti džunglilinn, kuid erinevalt Iquitosest võib sinna sõita ka autoga.

Soov Iquitosesse minna oli mul justkui kinnisidee. Linna ei viinud mitte ühtegi teed, kohale sai kas mööda jõgesid või lennukiga. Võib-olla läksid ka mingid džungli rajad, kuid valgel inimesel ei tasuks sinna ronida. Peruus oli oluliselt lihtsam käia Puerto Maldonados (Cuscost mitte väga kaugel olev džunglilinn), kuid mulle tundus see liiga lihtne. Iquitos tundus juba kaardilt vaadatuna midagi nii veidrat ja samas ägedat. Tallinna suurune linn keset džunglit. Linnast viis ainult 120 km teed välja, aga kuhu täpselt, sellest ma aru ei saanud. Etteruttavalt võib öelda, et Iquitosse minek oli väga õige otsus.

Lennujaamas oldi mul turismifirma poolt vastas. Alguses ma küll ei leidnud kedagi, kes mind sildiga ootaks. Järsku krabas mind keegi ja näitas näpuga särgil olevale vimplile – Cumaceba lodge. Mehe nimi oli Maldonado. Ta rääkis normaalselt inglise keelt, viipas sõidu ajal ilusatele naistele ja uuris, kas mul sääsetõrje on olemas. Autoga viidi mind firmasse, kus lunastasin 230 dollari eest pileti Cumaceba Lodgesse – 4 päeva ja 3 ööd – kõik hinnas.

Iquitos oli rikšade ja mootorrataste linn, sest autosid oli sinna kulukas transportida. Tänavapildis oli siiski autosid ka näha. Lennujaama ja linna vahel oli ühes kohas tank. Jäi täiesti arusaamatuks, mida see seal tegi. Oli olemas täiesti normaalne kesklinn, samas elasid inimesed ka jõe ääres bambusest majades ja tundus, et elekter oli neil seal olemas. Bambusehütid olid „kanajalgadel“, sest jõgi ajas teatud ajal aastast kõvasti üle kallaste. See meenutas mulle veidi Indiat, aga kahtlemata oli tegemist kõige ägedama linnaga Peruus, mida mul oli au külastada.

Kuna ümberringi oli vihmamets (selva), siis sadu võis tulla ükskõik mis ajal. Troopika vihm ning äike olid võimsad.

Mind viidi väikesele mootorpaadile ja algas sõit mööda jõge. Giidi jutu järgi mind lõuna juba ootas (ma ise ka olin juba parajalt näljane). Mingil hetkel ütles paadi mootor üles ning hulpisime lihtsalt mööda suurt Amazonase jõge. Õnneks ka vihmametsas oli mobiililevi olemas. Helistati ja tunni aja pärast saabus paat – probleem lahendatud. Kolisime asjadega ümber ja sõitsime lodgesse välja.

Kohale jõudes oli mulle tehtud ka welcome drink kohalikest viljadest ja see oli väga hea. Söögiks pakuti riisi ja kala. Kohanemiseks aega mulle ei antud. Viisin kola oma ruumi ja kohe viidi naabrussesse koduloomi vaatama. Nendeks olid poolkodustatud ahvid, anakonda, kaiman, tuukan, maod ja papagoid. Loomaia tunne tekkis, kuid teistele meeldis neid käega katsuda ja koos nendega fotoka ees poosetada.

Seejärel viidi meid paadiga jõedelfiine vaatama. Pidavat olema roosad delfiinid, kuid neid me kahjuks ei näinud, kuigi otsisime küll. Seejärel tuli peale väga võimas soe troopika vihm ja äike.

Tutvusin meie grupis olevate hindudega, kes olid pärit Mumbaist, hetkel elasid Chicagos ja töötasid panganduse ja IT alal.

Elamine oli meil bambusemajades. Akendel olid võrgud ees, et sääsed tuppa ei saaks. September tundus hea kuu olevat Peruu vihmametsas, sest ega neid sääski väga palju ei olnudki. Selles piirkonnas ei pidavat malaariat olema, kuid kuskil eemal aga küll. Toas, kus ma elasin, oli wc, dušš ning voodi ja paar kapikest. Muid mugavusi ei olnud. Elektrit ka polnud, aga see tekitaski väga mõnusa olemise, sest puhkama ma sinna ju läksin ning olin sellega väga rahul. Džungel hakkas pimedas elama ja hääled olid võimsad. Köögi juures oli üks generaator, et saaks akusid laadida, kuid mul seda hetkel vaja ei läinud. Mulle anti paar petrooliumilampi ja mulle oli sellest küll. See lõi mõnusa ja õdusa olemise, et sai ennast kõigest välja lülitada. Kindlasti oli see koht, kuhu tahaks kunagi tagasi minna.

Öine džungel oli võimas (pimedas hakkaski seal elu). Õhtul näidati meile taskulampide valgel alligaatori silma!, õnnelikud nägid kaimaane, tarantlid elasid meie logdge juures, nahkhiired lendasid ringi ning pimedas õhus lendasid helkivad putukad.

123 Yellow-billed Tern Sternula superciliaris
124 Greater Yellow-headed Vulture Cathartes melambrotus
125 Social Flycatcher Myiozetetes similis
126 Collared Plover Charadrius collaris
127 Smooth-billed Ani Crotophaga ani
128 Yellow-hooded Blackbird Chrysomus icterocephalus
129 Wattled Jacana Jacana jacana
130 Canary-winged Parakeet Brotogeris versicolurus
131 Large-billed Tern Phaetusa simplex
132 Fork-tailed Palm Swift Tachornis squamata
133 Boat-billed Heron Cochlearius cochlearius
134 Solitary Sandpiper Tringa solitaria
135 Pectoral Sandpiper Calidris melanotos

19.09.2009
Cumaceba Lodge

Hommikul vara sõitsime paadiga lodge taga asuvale järvele. Seal ei soovitatud ujuda, sest järves elasid elektriangerjad. Linde oli palju ja sain uusi liike ning pildistasin seetõttu suure rõõmuga. Seal elas ka liik, mis on tõestuseks, et linnud arenesid roomajatest. Kohalikud nimetasid teda eelajalooliseks linnuks, kuid ametlik liiginimi on hoatzin.

Sain hommikusöögi ajal teada hindude nimed: Preeti Lovekar ja Vikram Bhave. Mulle selgitati, et India on muutumas. Tekkinud on keskklass, mis on suurem kui Ameerika Ühendriikide rahvaarv! See on väga hea Indiale, sest nii saab see riik ehk kunagi ka päris vaesusest välja, mida seal ka tänasel päeval on ülekohtuselt palju. Hindudega oli väga huvitav suhelda ja nad olid ka hästi sõbralikud. Palusin, et nad mulle lihtsalt ära seletaksid, mida siiski tähendab see, et Indias on lehm püha loom. Vikram vastas, et lihtsasti ei ole seda võimalik seletada. Selgituseks oli, et üks lehm sisaldab endas umbes 3500 hindu Jumalat.

Peale hommikusööki sõitsime nn „ahvide saarele“. Ma lootsin näha metsikuid ahve, kuid jälle näidati osaliselt kodustatud pärdikuid, kes olid jäänud orvuks ja elasid nüüd poolmetsikult ühe keskuse ümber.

Pealelõunal tutvusime kohaliku külaeluga, mis oli umbes 1 km kaugusel lodgest. Jalutasime ühest väikesest asulast teise ja nii nägime kuidas kohalikud elasid. Tegemist ei olnud päris turistikaga, kuigi ühes kohas taheti meile postkaarte ja mingeid plakateid müüa. Paistis, et kohalikud olid seal džunglis ikka väga vaesed, sest riided olid lastel määrdunud ja vanad. Samas olid nad väga rõõmsameelsed ja õnnelikud. Muusika pandi generaatorist mängima ning õhtul toimus väike pidu ühe putka ümber, kust sai ka kangemat kraami osta.

Meie suundusime tagasi lodgesse, kus nagu lõunasöögiajal mängis kohalik virtuoos kitarril hispaaniakeelseid armastuslaule. Oli väga sürreaalne õhkkond ja mõnus meeleolu petrooliumilampide valgel.

136 Russet-backed Oropendola Psarocolius angustifrons
137 Black-fronted Nunbird Monasa nigrifrons
138 Long-billed Woodcreeper Nasica longirostris
139 Greater Ani Crotophaga major
140 Amazon Kingfisher Chloroceryle amazona
141 Red-capped Cardinal Paroaria gularis
142 Hoatzin Opisthocomus hoazin
143 White-eared Jacamar Galbalcyrhynchus leucotis
144 Rufescent Tiger Heron Tigrisoma lineatum
145 Green Kingfisher Chloroceryle americana
146 Southern Rough-winged Swallow Stelgidopteryx ruficollis
147 Black-capped Donacobius Donacobius atricapilla
148 Silver-beaked Tanager Ramphocelus carbo
149 Chestnut-throated Seedeater Sporophila telasco
150 Green-and-rufous Kingfisher Chloroceryle inda
151 Chestnut-bellied Seed Finch Oryzoborus angolensis
152 Masked Crimson Tanager Ramphocelus nigrogularis
153 Yellow-headed Caracara Milvago chimachima
154 Shiny Cowbird Molothrus bonariensis M.b ssp. riparius
155 Gray-headed Tanager Eucometis penicillata
156 Ringed Kingfisher Megaceryle torquatus
157 White-eyed Parakeet Aratinga leucophthalma

20.09.2009
Cumaceba Lodge

Hommikul veetsin aega Stefaniga (peruulanna, chica) ja Stefan´iga (austerlane). Stefan õppis geoloogiat ja Stefani keemiat. Nad elasid Austrias.

Peale hommikusööki viidi meid paadiga üle Amazonase džunglisse jalutama. Kuumus oli päris karm ja vett just väga palju kaasas ei olnud. Kõmpisime päris pikalt metsas mingisse teisse lodgesse, kus näidati meile „Water lily või lily pad“ taimi (meenutavad lootost). Lehed olid neil päris suured, et tekkis tahtmine neile kohe peale astuda. Ma täpselt aru ei saanudki, miks need taimed nii olulised olid. Mina nägin muskusparte, kuid kahjuks olid need kodulinnud ja liiki kirja seega ei saanud. Samas oli see liigileviala ja lootus ikka jäi, et ehk kohtan neid veel.

Kui taimed said vaadatud, läksime tagasi paadile ja suundusime piraajasid püüdma. Minul vedas ja sain ühe piraaja kätte. Kuna ma teda süüa ei tahtnud, siis viskasin kala vette tagasi. Pärast lõuna ajal ikka maitsesin piraajat, aga ega ta suurem asi ei olnud. Erilist maitset ei olnud, selline puine ja lisaks veel palju luid. Infoks veel, et giidi sõnul on piraaja liike 32 ja neist 7 on inimese suhtes agressiivsed.

Enne lõunat tegime supluse jões. Vesi oli väga soe – hinnanguliselt oma 30 kraadi!

Stefani õpetas mulle pisut hispaania keelt. Chica tähendab „tüdrukut“ ja chica bonita „ilusat tüdrukut“.

Peale lõunat jalutasin meie giidi Walteriga džunglis, lootes midagi põnevat näha, kuid oli liiga kuum ja midagi põnevat me ei näinud. Seejärel võtsime hoopis paadi ja läksime lodge taga asuvale järvele. See oli palju tulemuslikum käik. Sain mitmeid uusi liike ja palju fotosid.

Õhtusöögi ajal oli taas kitarrimuusika kontsert hispaaniakeelsete lembelauludega. Väga tore!

158 Crimson-crested Woodpecker Campephilus melanoleucos
159 Greyish Saltator Saltator coerulescens
160 Yellow-rumped Cacique Cacicus cela
161 Barred Antshrike Thamnophilus doliatus
162 Little Woodpecker Veniliornis passerinus
163 Plain-breasted Piculet Picumnus castelnau
164 Purple Gallinule Porphyrio martinica
165 Black-necked Stilt Himantopus mexicanus
166 Drab Water-Tyrant Ochthornis littoralis
167 Striated Heron Butorides striata
168 Pale-vented Pigeon Patagioenas cayennensis
169 Limpkin Aramus guarauna
170 Blue-headed Parrot Pionus menstruus
171 Ruddy Pigeon Patagioenas subvinacea
172 Gray-breasted Martin Progne chalybea
173 Spot-breasted Woodpecker Colaptes punctigula
174 Eastern Kingbird Tyrannus tyrannus
175 Long-billed Starthroat Heliomaster longirostris
176 Paradise Tanager Tangara chilensis

21.09.2009
Cumaceba Lodge – Iquitos

Öösel sadas kõvasti vihma ja esines võimas troopika äike! Ka hommikul veel sadas ja seega ei saanud ma kahjuks Walteriga kanuuga järvele minna. Kui sadu veidigi väiksemaks jäi, läksin lihtsalt purdele linde vaatama ning taas lisandus uusi liike. Super linnujärv ja selle ümbrus. Muide, selle järve ääres elasid kõik Peruu jäälinnud. Kokku 5 liiki, kellest minul õnnestus näha nelja. Kõige väiksemat liiki kahjuks ei näinud.

Peale hommikusööki läksime yagua hõimu vaatama. Tee sinna oli läbi džungli. Suure üllatusena leidis Walter trogoni (jäärnokk eesti keeles). Seda liiki ma ei osanudki oodata ehkki ma teadsin, et neid seal elab. Sellises metsas oli neid lihtsalt väga raske leida. Lisaks sellele leidis Walter veel potoo, kelle ma alguses kakuks määrasin ehkki vandusin, et sellist liiki raamatus ei ole! Kakk lihtsalt „tundus“ kõige tõenäolisem. Peruu määrajaga oligi see häda, et igast liigist oli tihti ainult üks pilt ja trükivärv polnud suurem asi. Reaalsus oli seega, et looduses olid linnud veidi teise väljanägemisega kui raamatus.

Yagua hõim elas küll omaette, kuid nad siiski suhtlesid välismaailmaga. Neil oli täiesti oma keel ja Waltergi suhtles nendega vaid elementaarsel tasandil. Hõimu peamiseks sissetulekuks oligi ilmselt turism. Nimelt müüsid nad väikeseid käepaelu, kaelaehteid jms. neid külastavatele turistidele. Võimalik, et mingit raha said nad ka põllumajandusest – näiteks banaanide müügist, aga turism oli neile ilmselt kõige olulisem. Igal juhul kui me hõimu juurde lähenesime, siis Walter tegi mingeid veidraid hääli ja hõikeid, et nad aru saaksid, et me tulime. Võimalik, et kui niisama sinna minna, siis võib ebameeldiv olukord tekkida.

Peruus elab ka selliseid hõime, kes üldse ei suhtle välismaailmaga. Neid teatakse, et nad elavad kuskil džunglis, kuid neid ei külastata. Põhjus on selles, et neil pole immuunsust meie haiguste vastu ja nad võiksid kasvõi ainuüksi köha kätte ära surra. Sellest siis ka olukorrad, et kui näiteks kopter sõidab nende külast üle, siis „kostitatakse“ lendureid vibunoolte ja odadega! Nad ise ka ei taha välismaailmaga suhelda ja seda tuleb austada.

Yagua hõimu tüdrukud olid vaimustuses minu Peruu linnuraamatust. Muudkui lehitsesid ja näitasid näpuga, milliseid liike nad näinud olid. Näiteks tinamud jms, keda minul kahjuks ei õnnestunud näha! Muidu oli hõimu tutvustuseks kahjuks ainult üks plats ja minu pettumuseks me nende tegelikku elu ja maju ei näinudki. Küll pakuti turistidele mürginoolte täpsuslaskmist. Demo versioonis mürki küll ei olnud, kuid giidi sõnutsi suudavad nad nooletoruga (läbi pika toru sülitad noole välja) tappa ükskõik keda elusolenditest, sest mürk on nii tugev. Tegime ka kohalike rütmide taustal rituaalset tantsu.

Pealelõunal oli sõit tagasi Iquitosesse. Väga kahju oli lahkuda nii toredast kohast. See oli selline lõõgastus ja pingete maandamine, mille sarnast mul polnud aastaid olnud. Söök oli imehea, elektrit ei olnud, meeldiv seltskond, džungel ise ja palju linde ning loomi, kitarrimuusika petrooliumilampide valgel jne. Kõik see jäi meenutama Cumaceba lodge aega. Seal oli aeg justkui seisma jäänud. Kui vaja kõikidest maailma asjadest rahu saada, siis tasub sinna sõita. Vähemalt mina teeks seda ka teist korda.

Iquitoses oli koos tänapäev ja minevik. Sajandeid vanad ehitustehnikaga tehtud hütid jõe ääres ning kaldavallil uhkemad ehitused. Linnas oli muide Eiffeli rauast maja. Eiffel ise küll Iquitoses kunagi ei käinud, kuid tema projekteeritud maja oli üks selle linna turismimagneteid. Minu tuurikorraldaja kontor oli samuti seal. Jõe äärset promenaadi ilmestasid kuldvärviga postamendid. Nagu juba öeldud autosid oli seal vähe, tänavapildis valdavalt rikšad ja mootorrattad. Väga sürreaalne vaatepilt. Väljas oli praktiliselt ööpäevaringselt 25-30 kraadi või rohkemgi kuuma ja vihmasadu tuli täiesti suvalistel aegadel. Kui vihma kallas, siis ikka korralikult!

Iquitoses oli väga vähe turiste, kuid hoolimata sellest sai linnapeal rahulikult jalutada ja tülitama eriti ei tuldud. Õhtul jalutasingi linnapeal ja täiendasin oma söögivarusid.

177 Roadside Hawk Buteo magnirostris
178 Black-collared Hawk Busarellus nigricollis
179 Lineated Woodpecker Dryocopus lineatus
180 Black-tailed Trogon Trogon melanurus
181 Straight-billed Woodcreeper Dendroplex picus
182 Bar-breasted Piculet Picumnus aurifrons
183 Great Potoo Nyctibius grandis

22.09.2009
Iquitos-Lima

Öösel sadas jälle kõvasti vihma ja esimese valgusega ma ei saanudki linnuvaatlust teha. Kella 6.30-ks oli mingi tibutamine veel jäänud, kuid jõe ääres jalutades sai väikse linnuvaatluse teha. Sealgi tuli uusi liike juurde.

Üks asi, mis mul tegemata jäi, oli Iquitose ujuval turul käimine. Põhimõtteliselt on see paadiga ringisõit ja kauplemine. Minu puhul jäi turu külastamine ära teadmatusest. Oleks ma teadnud, et selline asi eksisteerib, oleksin kindlasti kiirelt peale hommikusööki ära käinud. Seega tasub teinekord LP-d ka rohkem lugeda.

Vahetult enne ärasõitu helistasin Eestisse. Ehkki linn oli geograafiliselt nii eraldi, oli levi väga hea. Kõik kostus kui teisest toast. Üldse polnud aru saadagi, et distantsiline vahe oli umbes 11 000 km. Kõne hind oli ka soodne – umbes 3.50-4 EEK minut! Igasugused rouminguhinnad unustage Peruus ära. Kohaliku Claro firmaga sai igast putkast odavamalt helistada! Minu mobiiltelefon Peruus ei töötanud, sest ei võtnud vastavaid sagedusi vastu. Uuemad telefonid võivad isegi töötada.

Cumaceba lodge poolt oli jällegi transport lennujaama – kõik hinnas. Nii oligi Maldonado mu hosteli juures ja viskas mu ära.

Tagasilennul oli jälle vahemaandumine Pucallpas. Lend sujus kenasti. Tagasi lennates ja lennuväljal KLM-i lennukit nähes hakkas järjest rohkem meenuma, et reis hakkab lõppema. KLM-i lennukit nähes oli selline tunne, et see tuli nagu kodust. Eesti ja Holland paistavad Lõuna-Ameerikast justkui naabrid. Ja iga eurooplane Peruus on justkui sinuga samast rahvusest.

Lennujaamas hüppas mulle ligi Green Taxi mees ja uuris, kuhu ma minna tahan. Ma ütlesin, et Mirafloresesse ning olin nõus võtma suvalise takso lennujaama eest. Mees tegi oma pakkumise 45 soli. Mul oli Peruus oldud juba omajagu aega ja ütlesin, et 30 soli ja rohkem ma ei maksa. Ta polnud küll nõus, kuid ära minna ka mul ei lasknud. Tegi paar kõnet ja ütles, et hästi, teeme 30-ne soliga.

Ööbimiskoht oli täpselt selle kodumajutuse kõrval, kus ma ööbisin enne džunglisse minekut. Kahe öö eest oli hind 95 soli, mis oli küll kõige kallim, mida ma seniajani seal olles maksnud olin, kuid koht oli väike, väga puhas ja kodune. Seega olin nõus seda hinda maksma, sest retke lõpuks tahtsin korralikus kohas ka olla. Reisi jooksul oli igasuguseid kohti olnud – nii urkaid kui ka paremaid ööbimiskohti. Üldiselt paremad kohad leidsin ma täiesti juhuslikult, ilma LP-ta!

Uusi liike:

184 Ruddy Ground Dove Columbina talpacoti
185 Fork-tailed Flycatcher Tyrannus savana
186 Glittering-throated Emerald Amazilia fimbriata
187 Hauxwell’s Thrush Turdus hauxwelli
188 Short-tailed Hawk Buteo brachyurus
189 Spotted Tody-flycatcher Todirostrum maculatum
190 Short-tailed Swift Chaetura brachyura
191 Mouse-colored Tyrannulet Phaeomyias murina
192 Yellow-browed Sparrow Ammodramus aurifrons

23.09.2009
Lima

Hommikul tundus, et saan veel hotelli aknastki uue linnuliigi, kuid tegelikkuses oli vastav liik juba varem olemas, kuid see selgus alles kodus fotodelt määrates.

Hommikusöögi ajal rääkis majapidajanna mulle veidi Peruu elust. Eks nad elavad ikka vaeselt, ehkki elu oli läinud paremaks. Nad olid juba päris pikalt vaeselt elanud ja nähes rikkaid lääne turiste tahtsid nemad ka seda endale. Alberto Fujimori on vanglas. Ajalugu otsustagu tema tegude üle – kuid mõistlikke otsuseid oli ju ka. Majapidajanna rääkis, et praegune president on selles suhtes halvem, sest on puhtalt populist. Arequipas, Limas, Paracases ja Iquitoses oli elu täiesti normaalsel tasemel. Samas Punos ja kuskil Cusco eeslinnas, džunglis ning mägikülades oli elu ikka väga vaene. Tundus väga ebaõiglane, teades, milline rikkus valitses seal 5 sajandit tagasi inkade riigi hiigelaegadel. Eks konkistadoorid viisid omajagu kulda ära ja nüüd oli sellest alles vaid mälestus ning vaikivad võimsad müürid.

Jalutasin ookeani ääres, kuid kahjuks uusi liike juurde enam ei tulnud.

Seejärel käisin šoppamas, sest koduseid ei tohtinud ka ära unustada.

Päikseloojangul käisin veelkord ookeani vaatamas ning retk oligi sisuliselt läbi.

Võtsin ette suurema pakkimise ja otsisin tagasisõiduks kotist puhtad riided välja.

24.09.2009 – 25.09.2009
Lima – Miami – London – Helsinki – Tallinn – Tartu

Hommikul oli äratus kell 3. Kiirelt sõin hommikust ja kell 3.30 ootas mind tellitud takso hotelli ees. Nad olid tellinud mulle suhteliselt kahtlase takso ja taksojuhi. Mees sõitis ka mingeid selliseid teid, kus ma polnud varem üldse sõitnud ehkki seda lennujaama teed oli tulnud mul sõita juba 4 korda. Seega erilist usaldusväärset muljet see juht mulle ei jätnud, kuid ta viis mu siiski lennujaama ära.

Peruus oli kehtestatud maalt lahkumise maks. See oli 31 dollarit ja ilma seda maksmata oli võimatu ära sõita, sest check-ini võid küll ära teha, kuid lennukile ei lasta kui pole vajalikku tšekki ette näidata.

Lend Lima-Miami oli graafikus ja kõik sujus tõrgeteta. USA-s tuli jälle migratsioonist läbi minna ja nii sattusingi taas Ühendriikide pinnale – tegin kaks sammu ikka lennujaamast välja ka. Pikalt ringi vaadata kahjuks ei saanud, sest teine lend oli vähem kui 3 tunni pärast ja ei tahtnud liigseid ja mõttetuid riske võtta.

Lend Miami-London läks välja umbes 20 minutit hiljem, sest nad kontrollisid lennuki juures mingit riket. Alguses oli küll veidi kõhe tunne. Parem juba hilineda, kui midagi sootuks hullu juhtub. Muidu sujus lend hästi. Aja tapmiseks mängisin pokkerit. Algsest 200 etteantud punktist tekkis mul 40 000 või lausa 400 000. Mängisin kogu aeg maksimumpanustega ja muudkui võitsin. Kui oleks saanud selle raha reaalselt kätte…

Londoni Heatrow lennuväli oli reede hommikul väga ülerahvastatud. Isegi WC sabas tuli omajagu seista. Helsinki lennule läksin õigeaegselt, kuid õhkutõusmisega oli viivitus. Kõrvalt rajalt muudkui keeras meile teisi lennukeid ette ja meie muudkui ootasime. Helsinkisse jõudes pani lennuk rattad maha 5 minutit planeeritust hiljem, aga kogu järgnev protseduur oli väga aeglane. Sõitsime lennukiga kuhugi lennujaama taha nurka ja sealt toodi bussiga jälle algusesse tagasi. Pagasit ootasin ka omajagu. Sain lennujaamast välja kell 15.57 ehkki plaan oli jõuda lennujaamast välja kell 15.15. Finnairi buss sõitis linna poole minema alles kell 16.15. Kuna oli reede õhtupoolik, siis sõit oli väga aeganõudev. Närvi läks omajagu (ämber närvi Kell 16.45 sain raudteejaamast takso. Kui ütlesin taksojuhile, et mul läheb laev kell 17.00, siis ta ütles, et sinna on võimatu peale jõuda, aga ta lubas proovida. Ma ise samal ajal helistasin LindaLinesse ja ütlesin, et ma ikkagi jõuan laevale lootuses, et nad arvestavad minuga. 8 eurose arve asemel maksin 12 eurot ja sadamas olin kell 16.57. Kuna pileti olin juba Tallinnast saanud, siis lasti mind viimasena laevale.

Üllatusena oli laeval Leeni ja nii sai hakata värskeid reisi muljeid jagama. Laevalt saime maha kell 18.45 ning kell 19.30 läks buss Tartu poole. Tartu bussijaamast võtsin takso ja sõitsin kodu. Sellega oli reis lõppenud.

Retkelist:

1 Speckled Teal Anas flavirostris
2 Yellow-billed Pintail Anas georgica
3 Puna Teal Anas puna
4 Cinnamon Teal Anas cyanoptera
5 Andean Goose Chloephaga melanoptera
6 Andean Ruddy Duck Oxyura ferruginea
7 Andean Guan Penelope montagnii
8 Humboldt Penguin Spheniscus humboldti
9 White-tufted Grebe Rollandia rolland
10 Chilean Flamingo Phoenicopterus chilensis
11 Peruvian Pelican Pelecanus thagus
12 Peruvian Booby Sula variegata
13 Neotropical Cormorant Phalacrocorax brasilianus
14 Guanay Shag Phalacrocorax bougainvillii
15 Red-legged Shag Phalacrocorax gaimardi
16 Cattle Egret Bubulcus ibis
17 Striated Heron Butorides striata
18 Black-crowned Night Heron Nycticorax nycticorax
19 Boat-billed Heron Cochlearius cochlearius
20 Rufescent Tiger Heron Tigrisoma lineatum
21 Great Egret Ardea alba
22 Little Blue Heron Egretta caerulea
23 Snowy Egret Egretta thula
24 Puna Ibis Plegadis ridgwayi
25 American Black Vulture Coragyps atratus
26 Turkey Vulture Cathartes aura
27 Greater Yellow-headed Vulture Cathartes melambrotus
28 Andean Condor Vultur gryphus
29 Black-collared Hawk Busarellus nigricollis
30 Black-chested Buzzard-Eagle Geranoaetus melanoleucus
31 Roadside Hawk Buteo magnirostris
32 Short-tailed Hawk Buteo brachyurus
33 Red-backed Hawk Buteo polyosoma
34 Cinereous Harrier Circus cinereus
35 American Kestrel Falco sparverius
36 Peregrine Falcon Falco peregrinus F.p ssp. cassini
37 Mountain Caracara Phalcoboenus megalopterus
38 Yellow-headed Caracara Milvago chimachima
39 Hoatzin Opisthocomus hoazin
40 Limpkin Aramus guarauna
41 Plumbeous Rail Pardirallus sanguinolentus
42 Purple Gallinule Porphyrio martinica
43 Common Moorhen Gallinula chloropus
44 Andean Coot Fulica ardesiaca
45 Wattled Jacana Jacana jacana
46 Blackish Oystercatcher Haematopus ater
47 American Oystercatcher Haematopus palliatus
48 Black-necked Stilt Himantopus mexicanus
49 Andean Avocet Recurvirostra andina
50 Andean Lapwing Vanellus resplendens
51 Grey Plover Pluvialis squatarola
52 Semipalmated Plover Charadrius semipalmatus
53 Killdeer Charadrius vociferus
54 Collared Plover Charadrius collaris
55 Puna Plover Charadrius alticola
56 Wilson’s Phalarope Phalaropus tricolor
57 Puna Snipe Gallinago andina
58 Short-billed Dowitcher Limnodromus griseus
59 Whimbrel Numenius phaeopus N.p ssp. hudsonicus
60 Greater Yellowlegs Tringa melanoleuca
61 Lesser Yellowlegs Tringa flavipes
62 Solitary Sandpiper Tringa solitaria
63 Spotted Sandpiper Actitis macularius
64 Ruddy Turnstone Arenaria interpres
65 Red Knot Calidris canutus
66 Sanderling Calidris alba
67 Semipalmated Sandpiper Calidris pusilla
68 Least Sandpiper Calidris minutilla
69 Baird’s Sandpiper Calidris bairdii
70 Pectoral Sandpiper Calidris melanotos
71 Band-tailed Gull Larus belcheri
72 Grey Gull Larus modestus
73 Kelp Gull Larus dominicanus
74 Grey-headed Gull Larus cirrocephalus
75 Andean Gull Larus serranus
76 Large-billed Tern Phaetusa simplex
77 Inca Tern Larosterna inca
78 Elegant Tern Thalasseus elegans
79 Yellow-billed Tern Sternula superciliaris
80 Peruvian Tern Sternula lorata
81 Spot-winged Pigeon Patagioenas maculosa
82 Pale-vented Pigeon Patagioenas cayennensis
83 Ruddy Pigeon Patagioenas subvinacea
84 Eared Dove Zenaida auriculata
85 West Peruvian Dove Zenaida meloda
86 Ruddy Ground Dove Columbina talpacoti
87 Croaking Ground Dove Columbina cruziana
88 Bare-faced Ground Dove Metriopelia ceciliae
89 Black-winged Ground Dove Metriopelia melanoptera
90 White-eyed Parakeet Aratinga leucophthalma
91 Mountain Parakeet Psilopsiagon aurifrons
92 Canary-winged Parakeet Brotogeris versicolurus
93 Blue-headed Parrot Pionus menstruus
94 Greater Ani Crotophaga major
95 Smooth-billed Ani Crotophaga ani
96 Great Potoo Nyctibius grandis
97 White-collared Swift Streptoprocne zonaris
98 Short-tailed Swift Chaetura brachyura
99 Andean Swift Aeronautes andecolus
100 Fork-tailed Palm Swift Tachornis squamata
101 Collared Inca Coeligena torquata
102 Great Sapphirewing Pterophanes cyanopterus
103 Giant Hummingbird Patagona gigas
104 White-bellied Hummingbird Amazilia chionogaster
105 Amazilia Hummingbird Amazilia amazilia
106 Glittering-throated Emerald Amazilia fimbriata
107 Long-billed Starthroat Heliomaster longirostris
108 Peruvian Sheartail Thaumastura cora
109 Black-tailed Trogon Trogon melanurus
110 Ringed Kingfisher Megaceryle torquatus
111 Amazon Kingfisher Chloroceryle amazona
112 Green Kingfisher Chloroceryle americana
113 Green-and-rufous Kingfisher Chloroceryle inda
114 White-eared Jacamar Galbalcyrhynchus leucotis
115 Black-fronted Nunbird Monasa nigrifrons
116 Bar-breasted Piculet Picumnus aurifrons
117 Plain-breasted Piculet Picumnus castelnau
118 Little Woodpecker Veniliornis passerinus
119 Black-necked Woodpecker Colaptes atricollis
120 Spot-breasted Woodpecker Colaptes punctigula
121 Andean Flicker Colaptes rupicola
122 Lineated Woodpecker Dryocopus lineatus
123 Crimson-crested Woodpecker Campephilus melanoleucos
124 Azara’s Spinetail Synallaxis azarae
125 Wren-like Rushbird Phleocryptes melanops
126 Peruvian Seaside Cinclodes Cinclodes taczanowskii
127 White-winged Cinclodes Cinclodes atacamensis
128 Straight-billed Woodcreeper Dendroplex picus
129 Long-billed Woodcreeper Nasica longirostris
130 Barred Antshrike Thamnophilus doliatus
131 Spotted Tody-flycatcher Todirostrum maculatum
132 Mouse-colored Tyrannulet Phaeomyias murina
133 Andean Negrito Lessonia oreas
134 Short-tailed Field Tyrant Muscigralla brevicauda
135 Taczanowski’s Ground Tyrant Muscisaxicola griseus
136 Tropical Kingbird Tyrannus melancholicus
137 Eastern Kingbird Tyrannus tyrannus
138 Fork-tailed Flycatcher Tyrannus savana
139 Many-colored Rush Tyrant Tachuris rubrigastra
140 Drab Water-Tyrant Ochthornis littoralis
141 Social Flycatcher Myiozetetes similis
142 Vermilion Flycatcher Pyrocephalus rubinus
143 Black Phoebe Sayornis nigricans
144 White-crested Elaenia Elaenia albiceps
145 Highland Elaenia Elaenia obscura
146 Sierran Elaenia Elaenia pallatangae
147 Blue-and-white Swallow Pygochelidon cyanoleuca
148 Brown-bellied Swallow Notiochelidon murina
149 Andean Swallow Haplochelidon andecola
150 Southern Rough-winged Swallow Stelgidopteryx ruficollis
151 Gray-breasted Martin Progne chalybea
152 House Wren Troglodytes aedon
153 Sedge Wren Cistothorus platensis
154 Black-capped Donacobius Donacobius atricapilla
155 Long-tailed Mockingbird Mimus longicaudatus
156 White-eared Solitaire Entomodestes leucotis
157 Chiguanco Thrush Turdus chiguanco
158 Glossy-black Thrush Turdus serranus
159 Hauxwell’s Thrush Turdus hauxwelli
160 Black Siskin Carduelis atrata
161 Slate-throated Whitestart Myioborus miniatus
162 Bananaquit Coereba flaveola
163 Blue-backed Conebill Conirostrum sitticolor
164 Paradise Tanager Tangara chilensis
165 Blue-and-black Tanager Tangara vassorii
166 Gray-headed Tanager Eucometis penicillata
167 Masked Crimson Tanager Ramphocelus nigrogularis
168 Silver-beaked Tanager Ramphocelus carbo
169 Blue-gray Tanager Thraupis episcopus
170 Blue-capped Tanager Thraupis cyanocephala
171 Red-capped Cardinal Paroaria gularis
172 Collared Warbling Finch Poospiza hispaniolensis
173 Parrot-billed Seedeater Sporophila peruviana
174 Chestnut-bellied Seedeater Sporophila castaneiventris
175 Chestnut-throated Seedeater Sporophila telasco
176 Chestnut-bellied Seed Finch Oryzoborus angolensis
177 Band-tailed Seedeater Catamenia analis
178 Yellow-browed Sparrow Ammodramus aurifrons
179 Rufous-collared Sparrow Zonotrichia capensis
180 Slaty Finch Haplospiza rustica
181 Black-throated Flowerpiercer Diglossa brunneiventris
182 Saffron Finch Sicalis flaveola
183 Bright-rumped Yellow Finch Sicalis uropygialis
184 Greenish Yellow Finch Sicalis olivascens
185 Ash-breasted Sierra Finch Phrygilus plebejus
186 Black-backed Grosbeak Pheucticus aureoventris
187 Greyish Saltator Saltator coerulescens
188 Yellow-winged Blackbird Agelasticus thilius
189 Yellow-hooded Blackbird Chrysomus icterocephalus
190 Shiny Cowbird Molothrus bonariensis M.b ssp. occidentalis M.b ssp. riparius
191 Yellow-rumped Cacique Cacicus cela
192 Russet-backed Oropendola Psarocolius angustifrons

(193) Manakin sp.
(194 ) Aracari sp.