Reisipäevik: Austraalia 22.11 - 30.12.2007

Linnuretk Austraalias (Victoria, Tasmaania, Queensland)
22. november – 30. detsember 2007

Retkel käisid Margus Ots, Rene Ottesson ja Uku Paal

Retke statistika:
Liike 417 (neist C-kategoorias 11 ja D-kategoorias 1, ülejäänud A-kategoorias).
Läbitud autoga 10500 km, lisaks 3 siselendu.

¤ – tähistab uut retkeliiki

Eellugu.
Mõte Austraaliasse retkele minna tekkis 2005. aastal, kui Margusele sattus ühes Tartu raamatupoes juhuslikult pihku uhiuus Austraalia linnumääraja. Kuna raamat oli ekslikult lausa valesse riiki sattunud, siis vastavalt üldlevinud tavale tagastati kirjastusele vaid tiitelleht ning pood pani korraliku linnumääraja (tiitelleheta) müüki vaid 10.- krooniga. No kui hea määraja saab nii odavalt kätte, siis tuleb ju kohe ka Austraalias ära käia. Saigi reisikaaslasi otsima hakatud ja ei võtnudki väga kaua aega ning retk sai teoks. Margus ja Uku ei olnud varem Austraalias käinud. Rene oli küll varem seda mandrit külastanud, kuid oli kõhklemata nõus uuesti minema. Pealegi oli nüüd kahe „hardcore birder’iga“ koos retkele minek paras väljakutse.

Kuna Austraalia on väga suur (peaaegu Euroopa suurune), siis ühe retkega igal pool käia ei jõua. Seetõttu võtsime eesmärgiks läbi käia Austraalia idaranniku Tasmaaniast Cape Yorkini, mis on ka kogu mandri kõige liigirikkam piirkond.

Retke planeerimisel sai kasutatud peamiselt internetis leiduvaid reisikirju. Lisaks uuris Uku mitmete alade ja liikide kohta täiendavat infot otse kohalikelt linnuvaatlejatelt (eriti Tasmaania kohta). Olulist infot saime ka John Bransbury raamatust Where to find Birds in Australia, aga kahjuks olid selles mitmete alade andmed lootusetult vananenud (1980-ndatest).

Kõigi Victoria ja Queenslandi rahvusparkide ja kaitsealade detailse info (ka täpsed kaardid) leiab kerge vaevaga internetist. Kahjuks Tasmaania kaitsealade info veebis nii hästi kättesaadav ei ole.

Juba kohapeal olles on igati mõistlik külastada igas vähegi suuremas asulas olevaid infopunkte, kust saab ümbruse vaatamisväärsuste kohta lõputult materjale ja sageli leiab ka kohaliku piirkonna linnunimekirja. Infopunktide jagatavates materjalides on väga kehvad ehk skemaatilised kaardid. See võib olla ka taotluslik, et turist igale poole oma nina ei pistaks. Kellel on orienteerumisega probleeme, need võiks mõelda GPS navigaatori peale või täpse paberkaardi ostmisele.

Linnumäärajatest oli kõigil kaasas Simpson & Day – Field guide to the birds of Australia. Kohalike linnuvaatlejate arvates see kõige parem variant ei ole, aga teisi uurides selgus, et kõigil on puudusi. Antud määrajas jättis eeskätt häälte kirjeldamise tase soovida ning lindude käitumise kohta pole suurt midagi kirjas. Kohalikud soovitavad kasutada Pizzey & Knighti määrajat. Linnuhäälte plaate meil kahjuks kasutada ei olnud, aga õnneks oli Uku ligemale 200 liigi hääled internetist alla laadinud.

Reisi planeerimisel saime palju abi Austraalia eestlaselt Arvi Vainomäe’lt (Margus ja Arvi on mõlemad korp! Ugala vilistlased). Selgus, et Arvi kunagine töökaaslane Keith Johnson on samuti kõva linnuvaatleja ja on valmis paar päeva meiega koos väljas käima. Võtsime suurima tänuga Arvi kutse vastu ja alustasime oma retke seetõttu Melbourne’i lähistelt Bairnsdale’st.

Soodsaimad lennukipiletid leidsime Estraveli abiga algusega Helsinkist: Helsinki – London Finnairiga ja London – Melbourne (vahemaandumine Hong Kongis) Qantasega. Siselendude (Melbourne – Hobart, Hobart – Brisbane, Cairns – Melbourne) piletid ostsime internetist (VirginBlue).

Autod rentisime interneti teel Eestist. Parima pakkumise saime Europcar’ilt.

Majutust Eestist ette ei broneerinud (v.a. esimene öö Melbourne’is). Öömaja otsisime sealt, kuhu õhtuks olime jõudnud. Seadsime sihiks vähemalt pooled ööd telgis olla. Väga korraliku telgi saime Arvi vahendusel kohapealt laenata. Telkimise eest küsiti kämpingutes inimese kohta 4.- kuni 12.- AUD, motellis või karavanpargis küsiti toa või majakese eest 50.- kuni 110.- AUD.

Liiginimekiri.
Kuna suure osa kohatud liikide puhul ei ole eestikeelseid nimesid olemas ja enamus maailmast kasutab ladinakeelsete asemel inglisekeelseid nimesid, on reisikirjas kõik liiginimed lisaks ladinakeelsetele ka inglise keeles ära toodud.

22.-23. november

Pikk lennureis sai alguse hommikul kell 8 Helsinkist. Lühikese kolmetunnise lennu järel Londonisse oli Ukul juba kange tahtmine linnuvaatlemisega pihta hakata. Terminalide vahel bussiga ringi sõites hakkasid talle silma mustvares, kodutuvi, kalakajakas, hõbekajakas ja kuldnokk. Õnneks läks järgmine lend Hong Kongi suunas edasi õige peatselt ja tavaliste Euroopa lindude nimekiri jäi lühikeseks.

Hong Kongi jõudsime kohaliku aja järgi hommikul. Vaatamata päris pingsale otsimisele saime lennuki ja terminali akendest kirja vaid ühe liigi – tuuletallaja. Uue lennujaama tohutul betooniväljal ei taha vist ükski lind elada.

Melbourne jõudsime hilisõhtul. Pikast lennust kurnatuna vaatasime vaid, kuidas ruttu hostelisse jõuda ja vajusime kohe magama.

24. november
Melbourne, Bairnsdale, Mt. Taylor

Äratus oli kell 8. Magasime hästi ja 9-tunnine ajavahe ei andnud ennast üldse tunda. Arvi korjas meid hosteli eest peale ja läks lahti sõit 300 km kagu pool olevasse Bairnsdale’i.
Esimeseks liigiks Austraalia nimekirja saime kohe hosteli eest
¤ 1 punanokk-kajaka, Silver Gull (Larus novaehollandia), keda leidus igal pool mere läheduses.
Linnas ringi sõites tundus, et oleme Euroopas, sest igal pool oli arvukalt introdutseeritud liike:
¤ 2 koduvarblane, House Sparrow (Passer domesticus);
¤ 3 kodutuvi, Feral Pigeon (Columba livia);
¤ 4 kuldnokk, Common Starling (Sturnus vulgaris);
¤ 5 musträstas, Eurasian Blacbird (Turdus merula);
¤ 6 ohakalind, European Goldfinch (Carduelis carduelis);
lisaks veel Aasia päritolu liigid:
¤ 7 maina, Common Maina (Acridotheres tristis);
¤ 8 dzungli-turteltuvi, Spotted Turtle-Dove (Streptopelia chinensis).
Aga teel hakkas silma ikka ka palju kohalikke liike:
¤ 9 Australian Magpie (Gymnorhina tibicen) – üks tavalisemaid liike;
¤ 10 Noisy Miner (Manorina melanocephala);
¤ 11 Magpie-lark (Grallina cyanoleuca);
¤ 12 halavares, Australian Raven (Corvus coronoides) – vareste määramine oli kogu retke jooksul üks suur mure, sest Austraalias on 5 üksteisele väga sarnast liiki;
¤ 13 lokutkiivitaja, Masked Lapwing (Vanellus miles) – üks levinumaid liike, keda võis näha pea igal põllul ja heinamaal ning ka linnapargis;
¤ 14 roosakakaduu, Galah (Eolophus (Cacatua) roseicapillus) – retke esimene papagoi, keda võis Victorias igal pool arvukalt näha;
¤ 15 austraalia hõbehaugas, Black-shouldered Kite (Elanus axillaris) – 1 lind lendas maantee kohal;
¤ 16 kaelusiibis, Straw-necked Ibis (Threskiornis spinicollis);
¤ 17 lõunaiibis, Australian White-ibis (Threskiornis molucca) – teekonnal Bairnsdale’i nägime kokku ligemale 1000 iibist (lõuna- ja kaelusiibis);
¤ 18 lõuna-loorkull, Swamp Harrier (Circus approximans) – üks tavalisemaid röövlinde;
¤ 19 Red Wattlebird (Anthochaera carunculata) – esimesel päeval nägime kokku umbes 200. Tegemist on paraja röövliga, kes paneb nahka kõik, kellest jõud üle käib (sh. väiksemad linnud, sisalikud jms);
¤ 20 kollatutt-kakaduu, Sulphur-crested Cockatoo (Cacatua galerita) – kõikjal tavaline;
¤ 21 austraalia tuuletallaja, Nankeen (Australian) Kestrel (Falco cenchroides) – ehkki esimesel päeval nägime vaid ühte isendit, on ta tavaline lind;
¤ 22 Willie Wagtail (Rhipidura leucophrys) – sama perekonna teised liigid (Fantail’id) elavad vihmametsas. See liik on aga puhtalt kultuurmaastiku lind, kes käitumiselt meenutabki mõnevõrra västrikke, mistõttu inglisekeelne nimi Wagtail polegi väga vale;
¤ 23 lõuna-purihaugas, Whistling Kite (Haliastur (Milvus) sphenurus) – kõige tavalisem röövlind;
¤ 24 rohupart, Australian Wood (Maned) Duck (Chenonetta jubata) – arvukas kõikvõimalikel põldudevahelistel lompidel ja tiikidel;
¤ 25 austraalia suitsupääsuke, Welcome Swallow (Hirundo neoxena) – kõik kohad täis.

Bairnsdale’s suundusime linnast 15 km põhja suunas Mt. Taylor’i nõlvale, kus asub juba paarkümmend aastat Arvi ja Mirit Vainomäe maakodu. Kohe autost välja astudes võttis meid vastu kõva „kõkutamine“, mis sai kuuluda vaid
¤ 26 kuukabarrale e. naeru-safiirlinnule, Laughing Kookaburra (Dacelo novaeguineae) – see suur jäälinnu sugulane on üldlevinud ja tavaline lind Ida-Austraalias. Kõik päiksetõusud ja –loojangud möödusid tema kõva „naeru“ saatel.

Seadsime ennast sisse ja asusime koheselt ümbruskonnaga tutvust tegema. Victoria maastikus domineeris kultuurmaastikuga vahelduv kuiv eukalüptimets. Pärastlõunal liitus meiega veel kohalik linnuvaatleja Keith Johnson, Arvi endine töökaaslane. Pärastlõunaga lisandusid retke nimekirja järgmised liigid:
¤ 27 Buff-rumped Thornbill (Acanthiza reguloides) – pisikeste Thornbillide üksteisest eristamine oli alguses paras pähkel;
¤ 28 täpik-teemantlind, Spotted Pardalote (Pardalotus punctatus);
¤ 29 austraalia kunigpapagoi, Australian King Parrot (Alisterus scapularis);
¤ 30 Brown Thornbill (Acanthiza pusilla);
¤ 31 puna-rosellapapagoi, Crimson Rosella (Platycercus elegans);
¤ 32 valgepugu-tüvelind, White-throated Treecreeper (Cormobates leucophaeus) – meenutab käitumiselt porri, aga on viimasest palju suurem;
¤ 33 kiilsaba-tüüdukägu, Fan-tailed Cuckoo (Cacomantis flabelliformis) – olime esimeste kägude nägemise peale õige õnnelikud, sest varasema kogemuse põhjal arvasime, et kägusid on väga raske leida. Aga peatselt selgus, et kõik käoliigid näitavad Austraalias ennast suhteliselt hästi. Ainuke keerulisus kägude puhul oli see, et nad istuvad üsna liikumatult ja hääle kaugust on puudevõras väga raske hinnata, tihti otsisime kägu hoopis kaugemalt;
¤ 34 Satin Bowerbird (Ptilonorhynchus violaceus);
¤ 35 Grey Fantail (Rhipidura albiscapa);
¤ 36 Pied Currawong (Strepera graculina) – Currawongid on suured mustad linnud, kes teevad uskumatult meloodilist häält;
¤ 37 manisk-meelind, Eastern Spinebill (Acanthorhynchus tenuirostris);
¤ 38 lõuna-safiirlind, Sacred Kingfisher (Todiramphus sanctus) – jäälind, kes elab metsas, suhteliselt tavaline;
¤ 39 kiilsaba-kotkas, Wedge-tailed Eagle (Aquila audax) – Arvi rääkis juba ammu, et tal maja juures elab oma kotkapaar. Nagu tellimise peale, ilmusid linnud muidugi kohe õue kohale tiirutama. Kiilsaba-kotkas on Austraalia suurim röövlind, keda võis õige sageli näha;
¤ 40 salu-tikksaba, Superb Fairy-wren (Malurus cyaneus) – ilus neoonsinine pisike elukas, kelle sädinat võis igal pool põõsastes kuulda;
¤ 41 Yellow-faced Honeyeater (Lichenostomus chrysops) – retke esimene Honeyeater. Rühma kuulub palju liike, kes õnneks näitavad ennast hästi ja liikide määramisega erilisi probleeme ei ole;
¤ 42 hund-rosellapapagoi, Eastern Rosella (Platycercus eximius) – lõunas üks tavalisemaid papagoisid;
¤ 43 Grey Shrike-thrush (Colluricincla harmonica) – kõige levinum ja tavalisem Shrike-thrush;
Maja ümbruses nägime kohe ka esimesi kängurusid. Kuna imetajate määrajat meil kaasas ei olnud, siis arvukate eri suuruses hüppavate elukate liigini määramine jäi meil sageli pooleli.

Pärast loojangut sai veel väike öölauljate kuulamine ette võetud. Võõraid hääli oli palju. Tirtsude, konnade jm elukate häälte seast linnuhäälte eristamine oli nii esimesel õhtul, kui ka edaspidi raske ülesanne. Aga ühe kakuliigi siiski kirja saime:
¤ 44 väike-haugaskakk, Southern Boobook (Ninox boobook) – tema tüüpilist „buu-buuk“ häält kostus mitmest suunast ja mõningase otsimise peale leidsime ühe ka puu otsas istumas. Väike-haugaskakk on kõige tavalisem ja levinum kakk Austraalias. Retke jooksul kuulsime neid kokku päris palju. Öösel lampidega linde otsides hakkas puude otsas silma ka mitmeid opossumeid.

25. november
Mt. Taylor, Fairy Dell, Buchan Racecourse, Lakes Entrance, Lake Guyatt

Hommikul suundusime Keithi juhtimisel lähedusse retkele. Algatuseks leidsime Mt. Taylor’lt mõned uued liigid:
¤ 45 billabongipart, Australian Shelduck (Tadorna tadornoides) – Victorias tavaline;
¤ 46 tõmmupart, Pacific Black Duck (Anas superciliosa) – üks tavalisemaid parte;
¤ 47 suur-valjastuvi, Common Bronzewing (Phaps chalcoptera).

Esimese peatuse tegime Bairnsdale’st ca 25 km kirdes kaitsealuses Fairy Dell’i metsas, mis on päris korralik läbiraiumata mets. Lootsime siin lüürasaba näha, aga kahjuks ei õnnestunud. Nägime aga palju muid metsaliike:
¤ 48 vongatuvi, Wonga Pigeon (Leucosarcia melanoleuca) – Kagu-Austraalias ainuke nähtud isend;
¤ 49 White-throated Gerygone (Gerygone olivacea) – järjekordne „pisividinate“ perekond, kelle määramine on üks suur peavalu;
¤ 50 White-browed Scrubwren (Sericornis frontalis);
¤ 51 Eastern Yellow Robin (Eopsaltria australis);
¤ 52 New Holland Honeyeater (Phylidonyris novaehollandiae) – üks tavalisemaid Honeyeater’eid Victorias;
¤ 53 Eastern Whipbird (Psophodes olivaceus) – huvitava piitsalööki meenutava häälega lind;
¤ 54 Scarlet Honeyeater (Myzomela sanguinolenta);
¤ 55 White-naped Honeyeater (Melithreptus lunatus);
¤ 56 Yellow-tufted Honeyeater (Lichenostomus melanops);
¤ 57 Eastern Shrike-tit (Falcunculus frontatus) – retke esimene isend;
¤ 58 Striated Thornbill (Acanthiza lineata);
¤ 59 Golden Whistler (Pachycephala pectoralis) – kõlava lauluga värviline lind, metsas tavaline;
¤ 60 Black-faced Cuckoo-shrike (Coracina novaehollandiae) – kõige tavalisem Cuckoo-shrike;
¤ 61 kiiverkakaduu, Gang-gang Cockatoo (Callocephalon fimbriatum) – kogu retke ainukesed 2 isendit;
¤ 62 Spotted Quail-thrush (Cinclosoma punctatum) – otsisime liiki ka igal pool mujal, aga kogu retke ainukeseks isendiks jäi metsateel autoaknast nähtud lind;
¤ 63 Jacky Winter (Microeca fascinans) – tavaline metsalind, aga miks austraallased seda lindu „talvejaaguks“ kutsuvad, on küll mõistatus J.
Lisaks uutele liikidele poseeris metsas parkla juures kenasti üks lõuna-safiirlind, Sacred Kingfisher.

Vihmametsas tasub otsida hea vaatega koht mõnel mäenõlval, siis on oru põhjas kasvavate puude võrad silmakõrgusel ning kergem võrades ja nn lennukoridorides askeldavaid linde leida.

Edasi suundusime veel ca 20 km kirdesse Buchan Racecourse’i aladele, kus hobuste võidujooksu raja servas oli ulatuslik niidulappidega vahelduv hõre metsaala. Liiginimekirja lisandusid:
¤ 64 White-eared Honeyeater (Lichenostomus leucotis);
¤ 65 Bell Miner (Manorina melanophrys) – omapärase häälega rohelised linnud, kes kadusid lehtede vahele nii ära, et nägemiseks pidi neid kaua otsima. Puuvõrades tegutses umbes 10 isendit;
¤ 66 jaapani nepp, Latham’s Snipe (Gallinago hardwickii) – ajasime niidult 3 lindu lendu;
¤ 67 Dusky Woodswallow (Artamus cyanopterus) – retke esimesed Woodswallow’d. Omapärased kuldnoka ja pääsukese vahepealse väljanägemisega linnud;
¤ 68 Rufous Songlark (Cincloramphus mathewsi);
¤ 69 Australian (Richard’s) Pipit (Anthus australis) – kultuurmaastikus tavaline;
¤ 70 Lewin’s Honeyeater (Meliphaga lewinii) – üks tavalisemaid Honeyeatere’id;
¤ 71 Scarlet Robin (Petroica boodang) – 1 paar; enamik Austraalia Robin’eid on õige värvikirevad ja hakkavad juba kaugelt silma;
¤ 72 ranniku-ohesaba, Southern Emu-wren (Stipiturus malachurus) – neid pisikesi linde on väga raske leida. Pikema otsimise peale meelitas Uku ühe paari tihedast põõsastikust teerajale. See jäigi ainukeseks vaatluseks Austraalia mandril.
Lisaks tegutses siin suurem punt (ca 10) Yellow-tufted Honeyeater’d, keda olime juba varem kohanud.

Siin puutusime esimest korda kokku ühe tüütu nuhtlusega – kärbsed. Vähegi vaiksema ilma korral tungis kogu aeg suur kärbseparv suhu, ninna, kõrva ja silma. Vastu tuult liikudes kogunes seljale sadu kärbseid istuma, et siis soodsal hetkel taas näkku karata. Väljas söömine tuli kohe ära unustada. Ka tuli ära õppida vastu tuult kusemine, sest vastasel juhul puges hetkega püksiaugust kärbseparv sisse J. Kärbsenuhtlus saatis meid kõikjal Victorias. Õnneks mujal neid ei olnud.

Kuna ennelõunal alanud vihmasadu kippus tugevamaks muutuma, otsustasime kõrgemalt alalt (mägedes sajab ookeanilt tulev niiskus maha) madalamale minna. Läksime randa Bairnsdale’st ca 35 km idas Lakes Entrance’s. Kuna olime alles esimest korda mere ääres, siis lisandus terve rida uusi liike:
¤ 73 mustluik, Black Swan (Cygnus atratus) – tavaline nii siseveekogudel kui ka mererannas;
¤ 74 kormoran, Great Cormorant (Phalacrocorax carbo) – meie tavalist kormorani leiab Austraaliastki, aga siin on alamliigiks carboides;
¤ 75 väikekormoran, Little Black Cormorant (Phalacrocorax sulcirostris) – see pisike must kormoran oli mõnes kohas päris arvukas;
¤ 76 kagu-kääbuskormoran, Little Pied Cormorant (Phalacrocorax melanoleucos);
¤ 77 kastan-piilpart, Chestnut Teal (Anas castanea);
¤ 78 valgepõsk-haigur, White-faced Heron (Egretta (Ardea) novaehollandiae) – üks levinumaid haigruid Austraalias;
¤ 79 heletilder, Common Greenshank (Tringa nebularia) – üksikuid linde või väikseid salku nägi mitmel pool Austraalias;
¤ 80 vöötsaba-vigle, Bar-tailed Godwit (Limosa lapponica) – nägime kohati päris arvukalt;
¤ 81 austraalia pelikan, Australian Pelican (Pelecanus conspicillatus) – tavaline lind;
¤ 82 austraalia merisk, Pied Oystercatcher (Haematopus longirostris);
¤ 83 keiserkajakas, Pacific Gull (Larus pacificus) – Austraalias on kajakatega lihtne – seal on vaid 3 liiki (lisaks siiski eksikülalised), kes kõik on kergesti määratavad;
¤ 84 hele-merikotkas, White-bellied Sea-eagle (Haliaeetus leucogaster) – tavaline lind, keda võis igal pool veekogude ääres näha;
¤ 85 hõbehaigur, Great Egret (Ardea (Egretta) alba) – siin elab punakate jalgadega alamliik modesta;
¤ 86 suurrüdi, Red Knot (Calidris canutus) – siin nägime ühte lindu.

Mere ääres tegime vaid põgusa peatuse ja liikusime edasi Bairnsdale’i suunas. Teel peatusime Nyerimilang Park’s, mis osutus väikseks botaanikaaiaks. Esmapilgul linde väga silma ei hakanudki, aga lõpuks kogunes siitki mitu uut retkeliiki:
¤ 87 lauk, Eurasian Coot (Fulica atra) – meie tavaline lauk, aga alamliik australis;
¤ 88 Little Wattlebird (Anthochaera chrysoptera) – retke esimesele isendile ei pööranud algul erilist tähelepanu, alles hiljem leidsime, et olime kõik juba siin seda lindu pildistanud;
¤ 89 välja-pronkskägu, Horsfield’s Bronze-Cuckoo (Chalcites (Chrysococcyx) basalis) – üks tavalisemaid kägusid, poseeris päris kenasti;
¤ 90 tumetait, Dusky Moorhen (Gallinula tenebrosa) – tiigil 3 ad, 1 juv;
¤ 91 Silvereye (Zosterops lateralis) – liik, keda nägime lõpuks vähemalt 4 alamliiki, kohati päris arvukas;
¤ 92 Mistletoebird (Dicaeum hirundinaceum) – siin kohatud paar jäi pikaks ajaks ainukesteks leitud isenditeks;
¤ 93 austraalia piilpart, Grey Teal (Anas gracilis) – üks tavalisemaid parte Austraalias.
Muudest elukatest kohtasime siin retke esimest sipelgasiili (Echidna) – meenutab okastega korvpalli. Esimesele siilile ei õnnestunud näkku vaadata, ohu korral poeb ta koheselt kuhugi okste alla, välja jääb ainult tagumik, mis on varustatud korraliku okkapusaga. Sipelgasiil on munev imetaja, nagu nokkloomgi. Kokku nägime neid kogu retke jooksul 6 isendit. Ehkki tegemist on sama liigiga, tundusid Tasmaanial kohatud isendid mandril nähtutest pisut väiksemad.

Kuna meil oli kange tahtmine haruldast kiriparti (Freckled Duck) näha, siis otsustas Keith suunduda Bairnsdale’st ca 60 km läände Lake Guyatt’i juurde. Seal olla millalgi seda lindu nähtud. Teel hakkas aga muidki liike silma:
¤ 94 Grey Butcherbird (Cracticus torquatus) – 1 isend istus tee servas liiklusmärgil;
¤ 95 austraalia väikepütt, Australasian Grebe (Tachybaptus novaehollandiae) – leidsime teeäärselt järvekeselt 2 isendit;
¤ 96 viirpea-pütt, Hoary-headed Grebe (Poliocephalus poliocephalus) – leidsime teeäärselt järvekeselt 4 isendit;
¤ 97 austraalia vart, Hardhead (Aythya australis) – leidsime koos püttidega 1 isendi samal järvekesel tegutsemas;
¤ 98 mustkakaduu, Yellow-tailed Black-Cockatoo (Calyptorhynchus funereus) – suured ja vägevad linnud, esimeses kohatud salgas oli 7 lindu.

Lake Guyatt’il leidsime kohe otsitud liigi:
¤ 99 kiripart, Freckled Duck (Stictonetta naevosa) – kokku oli neid linde järvel vähemalt 55. Keith läks väga elevile. Tegemist on haruldase liigiga ja Austraalia IBA andmebaasi sai kohe oluline vaatlus kirja – kohatud isendite hulk ületas selgelt IBA kriteeriume;
¤ 100 austraalia roolind, Australian (Clamorous) Reed Warbler (Acrocephalus australis) – roostikus suutsime lõpuks kahte lindu määramiseks piisavalt lähedalt näha;
¤ 101 sinikael-part, Mallard (Anas platyrhynchos) – 2 isendit, tegemist on sissetalutud liigiga;
¤ 102 sultantait, Purple Swamphen (Porphyrio porphyrio) – Euroopaski esinev liik, siin alamliik melanotus.

Tagasiteel Bairnsdale’i jäi teeäärses lombis silma üks:
¤ 103 valgepea-haigur, White-necked (Pacific) Heron (Ardea pacifica).

Mt. Taylor’ile tagasi jõudes selgus, et üks lüürasaba oli päeval ennast lausa Arvi hoovis näidanud. Sai siis läheduses veel otsitud, aga lindu ei näinud. Otsustasime hommikul taas Fairy Dell’i minna, sest seal oli lüürasaba värskeid tegutsemisjälgi mitmel pool näha. Pikk päev oli väsitav ja öist retke sel päeval ette ei võtnud. Päevaga kogunes kokku 98 liiki!

26. november
Fairy Dell, Lake Tyers, Bairnsdale, Macleod Morass Reserve

Varahommikul suundusime esmalt taas Fairy Dell’i. Värskeid lüürasaba tegutsemisjälgi oli palju, aga linde ennast ei näinudki. Aga retkenimekirja uusi liike siiski saime:
¤ 104 Black-faced Monarch (Monarcha melanopsis);
¤ 105 Satin Flycatcher (Myiagra cyanoleuca) – leidsime siin paari ja pesa. Tavaline liik, kelle eristamine Leaden Flycatcher’ist oli meiesugustele algajatele väga raske;
¤ 106 Rufous Fantail (Rhipidura rufifrons) – siin kohatud lind jäigi ainukeseks lõunas kohatud isendiks. Queenslandis olid kõik metsad neid täis;
¤ 107 Crescent Honeyeater (Phylidonyris pyrrhoptera);
¤ 108 Bassian (Ground) Thrush (Zoothera lunulata) – nägime kahte lindu, kes jäidki Victorias ainukesteks.

Satin Flycatcer’i pesa ei jäänud kaugeltki mitte ainukeseks leitud pesaks. Leidsime reisi jooksul palju eri liikide pesi, mille suurused varieerusid alates tikutopsist kuni 10 l ämbrini. Imestama pani see, et enamus metsaliikidest pesitsevad üsna avatult, pesa lihtsalt oksal. Röövlid pääsesid pesadele lihtsalt ligi ja mitmel korral nägime nt. Currawonge linnupojad nokas ringi lendamas.

Edasi suundusime ookeani randa, teel peatusime korraks veel Lake Tyers Forest Park’is, kus lisandus nimekirja 1 uus liik:
¤ 109 White-winged Cough (Corcorax melanorhamphos) – see liik tegutseb metsas alati salkadena, siin oli neid vähemalt 5.

Ookeani randa läksime Lake Tyers Beach’il, kus ookeani rand oli suhteliselt linnutühi, aga siinse jõesuu liivapaljandid oli kurvitsalisi täis. Nimekirja lisandus mitu uut liiki:
¤ 110 tanutiir, Crested Tern (Sterna bergii) – vähemalt 100 lindu;
¤ 111 mustpea-tüll, Hooded Plover (Thinornis (Charadrius) rubricollis) – 1 isend. See tüll on ohustatud liik ja leidmiseks peab õnne olema;
¤ 112 söödikänn, Arctic Jagger (Stercorarius parasiticus) – 1 isend ookeanil;
¤ 113 punapea-tüll, Red-capped Plover (Charadrius ruficapillus) – siin nägime ühte lindu, aga see liik sattus hiljem veel paljudes kohtades meile ette;
¤ 114 plüü, Grey Plover (Pluvialis squatarola) – 3 isendit, rannikul tavaline talvitaja;
¤ 115 punakael-rüdi, Red-necked Stint (Calidris ruficollis) – 15 isendit, rannikul kohati arvukas talvitaja;
¤ 116 lahetiir, Fairy Tern (Sterna nereis) – meie väiketiiru sarnane lind, keda Austraalia lõunarannikul võib arvukalt näha, siin vähemalt 100 isendit.
Lisaks oli siin rannas veel 30 vöötsaba-viglet ja 2 austraalia varti (Hardhead).

Meist ca 500m kaugusel tuli ookeani randa üksik hüljes (või merilõvi) lösutama, liik jäi määramata.

Tagasiteel Bairnsdale’i nägime tee ääres veel ühe liigi:
¤ 117 austraalia madukael, Darter (Anhinga melanogaster novaehollandiae).

Keith pidi pärastlõunal Melbourne sõitma ja jätsime temaga hüvasti. Tema abiga saime mitmete liikide hääled selgeks ja saime infot lindude käitumise kohta, millest meil kasutada olevas määrajas eriti juttu ei olnud.

Pärastlõunal näitas Arvi meile Bairnsdale’i lähiümbrust. Teada-tuntud head linnupaigad on prügimäed ja suundusimegi esmalt Bairnsdale’i prügilasse, kus üllatas meid asjaolu, et siinmail on prügimägede üheks tavalisemaks asukaks pelikan ja iibised. Kuna aga kedagi muud põnevat siin ei olnud, siis suundusime edasi kohalikule surnuaiale (lisaks prügimägedele on sama head linnuvaatluskohad kalmistud). Siinne surnuaed asub kõrge nõlva serval, kust avanes hea vaade laiale orule, mille kohal leidsime suure hulga röövlinde tiirutamas:
¤ 118 viupistrik, Brown Falcon (Falco berigora) – tavaline liik, siin 1 isend;
austraalia hõbehaugas, Black-shouldered Kite – 1;
austraalia tuuletallaja, Nankeen Kestrel – 1;
hele-merikotkas, White-bellied Sea-eagle – 2;
vile-purihaugas, Whistling Kite – 7;
lõuna-loorkull, Swamp Harrier – 3.
Surnuaia servas nägime uutest liikidest veel:
¤ 119 tutt-tuvi, Crested Pigeon (Ocyphaps lophotes) – üks tavalisemaid tuvisid;
¤ 120 Olive-backed Oriole (Oriolus sagittatus);
¤ 121 Yellow-rumped Thornbill (Acanthiza chrysorrhoa).

Siin nägime ka retke esimesi „suuri“ kängurusid – Eastern Grey Kangaroo – 3 suurt elukat tegutses heinamaal.

Viimase kohana külastasime Bairnsdale’i veepuhastusjaama lompe, kuhu oli loodud lausa kaitseala – Macleod Morass Reserve. Siia oli rajatud matkarada ja ka üks varjeonn. Igasugustel sopatiikidel meeldib lindudel olla ja retke nimekirja lisandus lühikese ajaga palju uusi liike:
¤ 122 helekägu, Pallid Cuckoo (Cuculus pallidus) – 2 lindu tegutsesid teerajal ja võsas;
¤ 123 Golden-headed Cisticola (Cisticola exilis);
¤ 124 Australian Spotted Crake (Porzana fluminea) – 2 lindu poseerisid päris kenasti;
¤ 125 koostnokk-part, Pink-eared Duck (Malacorhynchus membranaceus) – eriti imeliku väljanägemisega part – nokk nagu luitsnokal, aga suurem ja lind ise triibuline;
¤ 126 mask-luitsnokkiibis, Royal Spoonbill (Platalea regia) – musta nokaga luitsnokkiibis;
¤ 127 vesitüll, Red-kneed Dotterel (Erythrogonys cinctus) – siin 1 isend;
¤ 128 mudatilder, Wood Sandpiper (Tringa glareola) – 1 isend;
¤ 129 karkjalg, Black-winged Stilt (Himantopus himantopus) – Eestiski kohatud liik, siin aga alamliik leucocephalus;
¤ 130 Little Grassbird (Megalurus gramineus) – tihedas kaldataimestikus tegi õige mitu lindu häält. Seda liiki on väga raske näha, meist nägi lindu vaid üks mees ja sedagi vilksamisi;
¤ 131 White-fronted Chat (Epthianura albifrons) – siin nägime paari.
Lisaks nägime siin veel ühte viirpea-pütti (Hoary-headed Grebe), viit lõuna-loorkulli (Swamp Harrier).

Lompide vahelt tagasi auto juurde minnes sattusime esimest korda üpris ehmataval kombel Austraalia mürgiste madudega kokku. Liikusime õige uljal sammul kõrges heinas mööda teetammi, kui eesliikuv Margus oleks peaaegu Red-bellied Black-snake’ile peale astunud. Madu oli jalast vaid 20 cm kaugusel. Suure ehmatuse peale sai üks kiire ja pikk hüpe tehtud, aga selgus, et madu liikus samas suunas ja sai uuesti talle peaaegu peale astutud. Peale esimest ehmatust keeras madu ringi ja liikus Rene ja Uku poole, nähes neid viskus ta esimese hooga nende poole, kuid õnneks päästis ca meetrine vahemaa. Õnneks ehmatas madu ilmselt rohkemgi, kui meie ja põgenes kiiresti lombi kaldataimestikku. Arvi üritas meid hiljem rahustada, üteldes, et black-snake’ide mürk ei tapa nii kiiresti, kui brown-snake’ide ja tiger-snake’ide mürk ja tunni jooksul arsti juurde saades päästetakse ikka ära. Black-snake’id ei pidavat ka üldjuhul ise ründama, vaid põgenevad esimesel võimalusel. Brown-snake’id ja tiger-snake’id pidid aga meetri kauguselt juba ise kindlasti ründama, mis teeb nad eriti ohtlikeks. Igatahes oli sellest esimesest ehmatavast kogemusest meile rohkem kui küll ja edaspidi ikka vaatasime hoolikalt, kus kõnnime ja kuhu astume. Veekogude äärseid tihedaid padrikuid (madude lemmikkohad) üritasime lausa vältida. Austraalias soovitatakse madude tõttu looduses matkasaabaste ja pikkade pükstega liikuda ning kõva raginaga kõndida. Krt! Aga ragistades ehmatab linnud eemale ja põrgupalavuses saabastega liikudes sureb kuuma kätte niigi ära. Seetõttu otsustasime neid reegleid valikuliselt täita (peamiselt siis, kui madusid liiga tihti kohtama hakkasime).

Kuna nüüd viirastus igas puurondis kohe madu, siis õhtul ööretkele sel päeval ei läinud, vaid ravisime närve ohtra veiniga, mida toodetakse Austraalias palju ja väga hea valiku leiab igast bottleshop’ist.

27. november
Melbourne, Little Desert NP

Ärkasime väga vara hommikul, et Arvi maakodu ümbruses veel lüürasaba otsida, aga taas ei olnud meil õnne. Jätsime lahke pererahvaga hüvasti, sest meie ajakava nägi ette Victoria lääneossa suundumist. Väga suur tänu Arvile ja Miritile abi ja öömaja eest. Saime väga kenasti Austraalia oludesse sisse elada.

Bairnsdale’st Melbourne’i sõitsime rongiga. Vahtisime kogu aeg aknast välja, et kusagil lõpuks ikka ka emu ära näha. Bairnsdale’i ümbruses ei näinud neid kusagil, ehkki veel mõni aeg tagasi olla emusid kõikjal näha olnud. Rongi aknast nägime aga retke esimesi
¤ 132 viker-nestepapagoisid, Rainbow Lorikeet (Trichoglossus haematodus).

Melbourne’is suundusime kohe lennuväljale, kust võtsime retke esimese rendiauto. Kuna Victoria teed on enamasti väga heas korras, siis olime broneerinud väikse ja ökonoomse masina. Õnnetuseks tähendas see seda, et tegemist on 2-ukselise Hyundai Getz’iga. Natuke ebamugav oli, aga saime hakkama. Kogu kola mahtus ka täpselt masinasse ära. Järgmine jama tuli aga sellest, et Uku (igavene põrsas) oli juhiload maha unustanud ja seega pidid ainult Margus ja Rene roolis olema. Etteruttavalt olgu aga öeldud, et lõpuks kujunesid lood tegelikult selliseks, et professionaalne orienteeruja Rene hakkas kaardilugejaks ja Margus (koolitatud autojuht/traktorist J) oli kogu retke roolis. Seega jäigi kõige kõvemale linnuvaatlejale Ukule lindude otsimise ülesanne.

Ehkki olime kolm päeva kohalike oludega kohaneda üritanud, oli vasakpoolses liikluses ise hakkama saada alguses üpriski keeruline. Algatuseks keerasime kiirteelt valesti maha ja et nina õigesse suunda tagasi saada, tuli kümmekond kilomeetrit ringi seigelda. Aga, kolme päeva pärast ei tundunudki asi enam nii hull ja nädala pärast käis liiklemine juba seljaaju tasemel. Ainult ringteele lähenemine tundus kuni retke lõpuni kõhedusttekitav ülesanne.

Kui olime auto õigele maanteele saanud võtsime suuna Melbourne’st ca 350 km loodes olevale Little Desert National Park’ile. Teel nägime vaid ühe uue liigi:
¤ 133 eukalüptipapagoi, Australian Ringneck (Barnardius zonarius), keda kohtasime hiljem veel mitmel pool.

Little Desert National Park’is suundusime esmalt pargi keskusesse, kus selgus, et just oli kaitsealal suurem põleng olnud, mis olla aga kustuda jõutud. Lisaks öeldi, et sellise autoga me pargi teedel sõita ei saa, sest jääme kohe liiva kinni ja põlengu korral jääme tulle. See meid eriti ei heidutanud. Mõtlikuks tegi aga see, et kõnnu-rihukana (Malleefowl), keda me siia otsima tulime, ei pesitse enam vanas kohas ja ühtegi turistidele avalikustatud kohta rohkem neil ei ole. Aga otsustasime siiski siin ühe päeva veeta ja mallee (liivane kuiv põõsastik) liike otsida.

Läksime kohe Little Desert NP ametlikku kämpingukohta, kus selgus, et me oleme ainsad külalised. November ei ole siin turismiperiood, on väga kuiv ja õhutemperatuur küünib 40 kraadi lähedale. Ööbimise eest tuli siin, nagu mujalgi Austraalia rahvusparkide kämpingualadel, raha ümbrikus vastavasse postkasti panna. Kuna aga postkast oli lagunenud ja ümbrikke polnud ka näha ning ühtegi inimest polnud ka 10 km raadiuses ilmselt mitte kusagil, siis jäi ööbimise eest sel korral maksmata. Kämping oli kõige lihtsamat sorti: puhtad välikemmergud, alal mõned lauad ja lõkkeplatsid (kõrge tuleohu tõttu oli tule tegemine keelatud), kemmergute katustelt koguti suurtesse mahutitesse vihmavett, mida sai pesemiseks kasutada. Panime telgi püsti ja suundusime kiiresti retkele (loojanguni oli veel paar tundi). Kämpingus nägime retke esimest varaani (Varanus varius), umbes 1,3 m pikkune elukas ronis puule ja jäi meid liikumatult jälgima.

Esmalt vaatasime üle veel paar aastat tagasi asustatud olnud kõnnu-rihukana (Malleefowl) pesakuhila (mitmemeetrise läbimõõduga liivakuhi). See liik kasutab sama pesa palju aastaid ja isaslind tegutseb pesa juures vähemalt 11 kuud aastas. Lootsime lindu kusagil kas või vilksamini näha. Värskeid jälgi pesa juures ei näinud, küll aga tundusid mõned läheduses teerajal olevad jäljed rihukana omad olevat. Võsastikust kostus ka lehma ammumise moodi hääli, mis võisid kuuluda rihukanale, aga vaatamata otsimisele seda lindu ei leidnud. Aga õhtuga lisandus retke nimekirja mitu uut liiki:
¤ 134 White-browed Woodswallow (Artamus superciliosus);
¤ 135 kuldkõht-paradiisipapagoi, Red-rumped Parrot (Psephotus haematonotus) – Kagu-Austraalias üks tavalisemaid papagoisid;
¤ 136 emu, Emu (Dromaius novaehollandiae) – kohe kämpingusse jõudes jooksis mitu emu laudade vahelt minema, kokku nägime siin umbes 15 lindu;
¤ 137 leetkulm-tüvelind, Brown Treecreeper (Climacteris picumnus) – kõikjal metsades tavaline lind;
¤ 138 Grey Currawong (Strepera versicolor) – siin kohtasime 3 lindu;
¤ 139 Striated Pardalote (Pardalotus striatus);
¤ 140 Varied Sitella (Daphoenositta chrysoptera) – puukoristaja moodi lind, kelle erinevad alamliigid näevad väga erinevad välja, nägime mitmel pool metsades;
¤ 141 White-winged Triller (Lalage tricolor);
¤ 142 White-plumed Honeyeater (Lichenostomus penicillatus);
¤ 143 austraalia viirtuvi, Peaceful Dove (Geopelia placida) – imepisike (kuldnokast väiksem) tuvi. Esmalt nägime õhtul kahte tuvi, kes tundusid olevat teemanttuvid (Diamond Dove), aga hommikul istus samas kohas samuti kaks tuvi, kes kindlasti olid viirtuvid. Tekkis kahtlus, et olime õhtul ehk valesti määranud ja tõmbasime teemanttuvi igaks juhuks nimekirjast maha. Lõpuks juhtus aga nii, et teemanttuvi jäigi üldse kogu retke jooksul nägemata. Viirtuvisid olid aga kõik kohad täis;
¤ 144 eukalüptipääsuke, Tree Martin (Petrochelidon nigricans).
Siin kohtasime taaskord ka sipelgasiili (Echidna), see loom oli mingi õnnetuse tagajärjel ühe silmaga. Meie lähedust tundes puges peadpidi oksahunnikusse ja loomulikult ajas taguotsa okkad püsti.

Kuna õhtul oli ilus vaikne ilm, siis sai loomulikult kämpingu ümbruses ka öölinde otsitud. Läheduses tegutses 2 väike-haugaskakku (Southern Boobook) ja uue liigina lisandus nimekirja
¤ 145 austraalia konnkurk, Tawny Frogmouth (Podargus strigoides) – häält tegi vähemalt 2 lindu, aga Ukul õnnestus ühele kõigest 3 meetri pealt otsa vaadata.
Lampidega linde otsides sattus valgusvihku mitu opossumit.

28. november
Little Desert NP, Nhill, Wyperfeld NP

Hommikul oli äratus enne päikesetõusu ja seda peamiselt seetõttu, et linnukisa läks telgi ümber liiga kõvaks. Esimene öö telgis möödus üsna rahutu unega, pidevalt jäid kõrvu igat sorti ööhääled. Umbes kesköö paiku kostus opossumi matsutamist, kellega sai umbes 50 cm kauguselt tõtt vahtida. Loomulikult ei tahtnud ta loovutada Rene söömata jäänud salatit, kuigi talle sai antud kõvahäälne käsk koju minna. Hommikul telgist välja tulles saime kohe selgeks, et edaspidi ei tohi ühtegi asja, eriti prügikotte välja laokile jätta – opossumid olid kõik sodi laiali tassinud ja poolikud toidupakid kenasti tühjaks lakkunud.

Vaatasime paar tundi kämpingu ümbruses ringi ja liiginimekiri sai tublisti lisa:
¤ 146 Hooded Robin (Melanodryas cucullata) – 1 isaslind;
¤ 147 väike-määrlind, White-browed Babbler (Pomatostomus superciliosus) – põõsastikus tegutses kümnene parv;
¤ 148 Southern Scrub-robin (Drymodes brunneopygia) – retke ainuke isend;
¤ 149 Masked Woodswallow (Artamus personatus) – kämpingu juures tegutses 5 lindu;
¤ 150 Black-faced Woodswallow (Artamus cinereus) – kämpingu juures tegutses 5 lindu;
¤ 151 Spiny-cheeked Honeyeater (Acanthagenys rufogularis);
¤ 152 muskus-nestepapagoi, Musk Lorikeet (Glossopsitta concinna) – siin vähemalt 10 lindu;
¤ 153 White-fronted Honeyeater (Phylidonyris albifrons);
¤ 154 Tawny-crowned Honeyeater (Phylidonyris melanops) – retke ainuke isend;
¤ 155 hund-tikksaba, Variegated Fairy-wren (Malurus lamberti) – leidsime ühe grupi (5 lindu);
¤ 156 Singing Honeyeater (Lichenostomus virescens);
¤ 157 White-bellied Cuckoo-shrike (Coracina papuensis) – retke esimene isend, Queenslandis oli suhteliselt tavaline.

Enne Little Desert NP-st lahkumist käisime uuesti rihukana vana pesa juures, aga lindu ei näinud kusagil. Kaitseala läbivate teede ääres on igal pool rihukana eest hoiatavad sildid väljas, aga teedele neid küll ei roninud. Osa alast on eraomanduses ja üks kohalik näitab taraga piiratud alal raha eest ka rihukana. Aga me isegi ei mõtelnud seda varianti kasutada, sest raha eest tarastatud alal lindude vaatamine on just kui loomaaias käimine.

Lahkusime Little Desert NP-st hilisel hommikul ja suundusime põhja pool olevasse Wyperfeld National Park-i. Vahepealsetel aladel eriti palju vaadata ei olnud, sest väljaspool kaitsealasid laiusid kunagiste põõsastike asemel lõputud viljapõllud, mis on ülimalt linnutühjad. Kuna ka päike kõrvetas lausa talumatult, siis konditsioneeritud autost ei tahtnudki välja astuda. Otsustasime keskpäevasel kõige palavamal ajal teele jäävas Nhill’i linnakeses lõunapausi teha. Linnakese servas hakkas esmalt silma veepuhastusjaama (Nhill Wastewater Treatment Facility) tiik, kus oli päris palju linde:
¤ 158 mudatüll, Black-fronted Dotterel (Elseyornis (Charadrius) melanops) – 2 isendit;
vesitüll, Red-kneed Dotterel – 10;
punapea-tüll, Red-capped Plover – 3;
lokutkiivitaja, Masked Lapwing – 40;
austraalia piilpart, Grey Teal – 40;
viirpea-pütt, Hoary-headed Grebe – 4;
karkjalg, Black-winged Stilt – 4;
¤ 159 Long-billed Corella (Cacatua tenuirostris) – 2.

Vaatasime üle ka Nhill’i linna keskel oleva järve ja soo, kuhu oli matkarada tehtud. Soo oli põua tõttu tilgatumaks kuivanud, järves aga natuke veel vett oli ja ka linde leidus:
¤ 160 kold-luitsnokkiibis, Yellow-billed Spoonbill (Platalea flavipes) – 3 isendit;
¤ 161 must-harksaba, Black Kite (Milvus migrans) – nägime siin retke esimese isendi. Tegemist on meilgi levinud liigiga, aga Austraalias elab alamliik affinis;
¤ 162 austraalia kanatait, Black-tailed Native-hen (Gallinula ventralis) – järve kaldal oli neid vähemalt 20;
viirpea-pütt, Hoary-headed Grebe – 4;
austraalia väikepütt, Australasian Grebe – 3;
vesitüll, Red-kneed Dotterel – 10;
mudatüll, Black-fronted Dotterel – 3;
tõmmupart, Pacific Black Duck – 30;
austraalia piilpart, Grey Teal – 50;
lauk, Eurasian Coot – 20;
vile-purihaugas, Whistling Kite – 1;
Australian Spotted Crake – 1;
valgepõsk-haigur, White-faced Heron – 1.
Järve kaldal teerajal nägime retke esimest brown-snake’i. Märkasime teda umbes 10 m kaugusel teerajal peesitamas. Meid nähes põgenes ta üllatava kiirusega – paarikümnemeetrise vahemaa läbis ta vaid paari sekundiga. Kahjuks põgenes ta nii kiiresti, et liik jäi määramata.

Üritasime võimalikult kiiresti ca 150 km põhja pool olevasse Wyperfeld National Park’i jõuda, aga tempo võttis maha meie ees liikuv äikesepilv. Kõvas paduvihmas ei olnud mõtet olla ja liikusime edasi vaikselt just vihmapiiri taga. Pärast vihma tuli põldudele palju linde. Ühel põllul oli korraga maas nt. umbes 300 roosakakaduud (Galah), kes olid künnivagude vahele kogunenud vett jooma tulnud. Samas oli ka palju vareseid, keda sai siin hästi vaadelda ning lõpuks saime veel ühe liigi määratud (vareste määramine on Austraalias väga raske) –
¤ 163 eukalüptivares, Little Raven (Corvus mellori) – põllul vähemalt 30 isendit.
Teel nägime veel 2 uut liiki:
¤ 164 koldpapagoi, Regent Parrot (Polytelis anthopeplus) – 4 isendit;
¤ 165 austraalia lõopistrik, Australian Hobby (Falco longipennis) – tee servas postidel 2 isendit.
Ühel järjekordsel maanteesirgel silmasime retke esimest dingot teed ületamas.

Wyperfeld National Park’i jõudes maksime rahvuspargi kämpingus ööbimise eest kaitseala piiril olevasse postkasti nõutud summa (4,50 AUD per nase) ja panime telgi püsti. Sel korral me üksi ei olnud. Samas kohas oli laagrisse asunud veel üks suurem õpilaste grupp. Kämping oli üldjoontes samade tingimustega, nagu Little Desert NP-s, s.t. alal olid korralikud kemmergud, lihtsamat sorti pesemisvõimalus, lauad ja lõkkekohad.

Wyperfeld NP on oluliselt suurem, kui Little Desert NP ja siin leidub lisaks mallee’le (kuiv liivane võsastik) ka suuremat metsa, järvi (novembri lõpus täiesti kuivad), liivikuid ja luiteid. Ka siin oli üks kõnnu-rihukana (Malleefowl) pesakuhil turistidele eksponeeritud. Esimese asjana suundusime kohe pesa juurde, aga ka siin tundus see mahajäetud olevat ja lindu ei näinud. Uusi liike aga saime kohe ka siingi:
¤ 166 Red-capped Robin (Petroica goodenovii) – kohe rahvuspargi väravas 1 isaslind;
¤ 167 austraalia mesilasenäpp, Rainbow Bee-eater (Merops ornatus) – Austraalia mandri mesilasenäpp on palju värvikirevam, kui Euroopas nähtavad liigid;
¤ 168 Yellow-plumed Honeyeater (Lichenostomus ornatus).
Lisaks uutele liikidele nägime põnevamatest liikidest veel 10 koldpapagoid (Regent Parrot) ning Grey Currawong’e (siin must alamliik melanoptera).

Siinsetes lagedates hõredates metsades hakkas vahetult tee servas silma palju (kümneid) emusid ja suuri kängurusid. Meid märgates jooksid nad kiiresti eemale. Hõre mets ja suured loomakarjad jätsid siin savanni mulje. Üllatav oli see, et emusid nägime kogu retke jooksul vaid Little Desert ja Wyperfeld NP-s. Tegemist olla üldlevinud liigiga, aga isegi sobivas elupaigas me neid enam kusagil mujal ei näinud.

Õhtul jäi vaikseks ja otsustasime ka siin ööretke teha. Uusi liike me ei kohanud, aga kõrva hakkas lausa 7 väike-haugaskakku (Southern Boobook) ja autotulede valguses õnnestus hästi vaadelda austraalia konnkurku (Tawny Frogmouth).

Enne õhtust ööretke tegi Rene ca 50 minutilise jooksuringi. Kuna kaardid ei olnud kõige täpsemad, siis suurt ringi ei tihanud ette võtta, öö saabub siin üsna äkki. Ühel järjekordsel liivaluitel korraks peatudes tabas jalga kohutav valu. Valu tekitajaks oli umbes 2cm suurune sipelgas, kelle uru juurde oli Rene seisma jäänud. Loomulikult sibas ta otse jalale ja esimesel võimalusel lõi lõuad säärde. Peab ütlema, et see oli üsna ebameeldiv tunne, sest kurat neid Austraalia sipelgaid ja nende mürgitaset teab.

29. november
Wyperfeld NP, Lake Boga, Kerang

Hommikul oli taas väga varajane äratus ja suundusime kohe taas kõnnu-rihukana otsima. Aga jälle polnud meil õnne. Kuna talle sobivat elupaika meie teekonnale enam ei olnud jäämas, siis tuli linnu leidmine ära unustada ja keskenduda järgmistele rasketele liikidele. Hommikul siiski mõned liigid Wyperfeld NP-st lisandusid:
¤ 169 lättekakaduu, Little Corella (Cacatua sanguinea);
¤ 170 Weebill (Smicrornis brevirostris);
¤ 171 Yellow (Little) Thornbill (Acanthiza nana);
¤ 172 Inland (Broad-tailed) Thornbill (Acanthiza apicalis);
¤ 173 Chestnut-rumped Thornbill (Acanthiza uropygialis).

Järgmiseks oluliseks ja tegelikult kogu Austraalia retke kõige olulisemaks sihtkohaks oli meil Terrick Terrick National Park, kus oli õhkõrn lootus haruldast ja raskestileitavat rohtlakurpi, Plains-wanderer (Pedionomus torquatus) näha. Terrick Terrick NP asub Melbourne’st ca 250 km põhja pool ja Wyperfeld NP-st ca 300 km idas. Otsustasime piki Murray jõge itta suunduda, teel põnevates kohtades linde vaadata ja vajadusel (kui linde palju) kusagil poolel teel öömajale jääda.

Wyperfeld NP-st lahkusime ennelõunal ja suundusime esmalt Murray jõe kaldal oleva Swan Hill’i linna poole, sest seal läheduses on mõned head linnujärved. Teel nägime ka mitu uut liiki:
¤ 174 Blue Bonnet (Northiella haematogaster) – neid papagoisid nägime teeäärsetes põõsastes kokku ca 30;
¤ 175 vööt-tuvikull, Brown Goshawk (Accipiter fasciatus) – 2 isendit;
¤ 176 White-breasted Woodswallow (Artamus leucorynchus);
¤ 177 Yellow-throated Miner (Manorina flavigula) – teeäärsetes põõsastes päris palju.

Swan Hill’ist kagus sai õige mitu järve üle vaadatud, aga kogu Austraalia retke kõige linnurikkamaks järveks oli Lake Boga (samanimelise linnakese külje all). Pooleldi tühja järve mudased kaldad lausa kubisesid kõikvõimalikest kurvitsalistest. Aasta varem Tais nähtud Chao Samrani „kurvitsapõrgu“ oli isegi lahjem. Lake Boga oli planeerimata ja meeldivalt ootamatu leid, vaatetorud lausa lendasid hetkega autost välja kalda äärde ritta. Järvel ja kaldataimestikus nägime järgmisi linde:
¤ 178 lammitilder, Marsh Sandpiper (Tringa stagnatilis) – 15;
¤ 179 kõvernokk-rüdi, Curlew Sandpiper (Calidris ferruginea) – 1;
¤ 180 älverüdi, Sharp-tailed Sandpiper (Calidris acuminata) – 50;
¤ 181 punapea-naaskelnokk, Red-necked Avocet (Recurvirostra novaehollandiae) – 500 (enamik neist ühes tihedas parves koos);
¤ 182 räusktiir, Caspian Tern (Sterna caspia) – 7;
¤ 183 habeviires, Whiskered Tern (Chlidonias hybridus) – 11000 (tohutu hulk, tegelikult lausa jube vaatepilt);
¤ 184 austraalia sebra-amadiin, Zebra Finch (Taeniopygia guttata) – siin kaldataimestikus kohatud paar jäigi kogu retke ainukeseks vaatluseks;
¤ 185 mustkõrv-kägu, Black-eared Cuckoo (Chalcites osculans) – istus järve kaldal puu otsas;
¤ 186 tuttpütt, Great Crested Grebe (Podiceps cristatus) – 5, siin elab alamliik australis;
¤ 187 punapea-kaljupääsuke, Fairy Martin (Petrochelidon ariel) – vaid 1 isend suuremas pääsukeste parves;
¤ 188 tõmmuiibis, Glossy Ibis (Plegadis falcinellus) – 2;
karkjalg, Black-winged Stilt – 2000;
punakael-rüdi, Red-necked Stint – 1000;
punapea-tüll, Red-capped Plover – 200;
lokutkiivitaja, Masked Lapwing – 50;
punanokk-kajakas, Silver Gull – 1000;
viirpea-pütt, Hoary-headed Grebe – 60;
austraalia pelikan, Australian Pelican – 500;
mustluik, Black Swan – 500;
billabongipart, Australian Shelduck – 50;
vile-purihaugas, Whistling Kite – 3;
White-fronted Chat – 50.

Edasi suundusime Kerang’i, kus kavatsesime ka öömaja otsida. Teel nägime:
¤ 189 mustpistrik, Black Falcon (Falco subniger) – 1 istus tee ääres elektripostil. Hea leid, kuna tegemist on ühe haruldasema pistrikuga Austraalias;
¤ 190 harakkormoran, Pied Cormorant (Phalacrocorax varius) – leidsime ühelt järvelt 20 isendit;
austraalia tuuletallaja, Nankeen Kestrel – 3;
viupistrik, Brown Falcon – 1;
lõuna-loorkull, Swamp Harrier – 3.

Kerang’i lähistel ühe kinnikasvanud järve kaitsealuse iibisekoloonia (Ibis Rookery) juures kuulsime häält tegemas ühte
¤ 191 lõunahüüpi, Australasian Bittern (Botaurus poiciloptilus).

Kerang’i jõudsime õhtul ja otsustasime linnakese servas kohe esimesse motelli öömajale jääda. Kuna lähenemas oli kõva äike ja torm, siis hilisõhtusele retkele enam ei kippunud. Motellis sai siis rahulikult pesu pestud ja akusid laetud. Rene leidis õhtusel jooksuringil hommikuseks retkeks hea koha – vahetult motelli läheduses olla veepuhastusjaama lompe ümbritseval tammil lausa infotahvlitega linnuvaatlusrada. Otsustasime hommikul üle vaadata. Üle mitme öö jahedas ruumis ja voodis magades tuli hea uni.

30. november
Kerang, Terrik Terrik NP

Varahommikul sai siis kohe Kerang’i veepuhastusjaam üle vaadatud. Linde siin eriti palju ei olnud, aga selle eest leidus mitmeid põnevaid liike – ruiklasi leidsime õige mitu, 3 liiki ühelt ojalt!:
¤ 192 putoto-huik, Spotless Crake (Porzana tabuensis) – neid musti huikusid õnnestus lausa kaks tükki tihedast taimestikust üles leida;
¤ 193 värbhuik, Baillon’s Crake (Porzana pusilla) – Uku üritas terve hommiku huikusid leida ja pildistada. Kuna need linnud näitasid ennast ainult vilksamisi, siis ei õnnestunud kõikidel juhtudel liiki määrata. Alles pärast retke kodus pilte sortides selgus, et Kerang’is oli kaamera ette jäänud ka värbhuik ja lausa 2 isendit;
Australian Spotted Crake – 3 isendit;
¤ 194 puna-ööhaigur, Nankeen (Rufous) Night Heron (Nycticorax caledonicus) – retke esimene isend;
¤ 195 suur-määrlind, Grey-Crowned Babbler (Pomatostomus temporalis) – 3 isendit;
austraalia madukael, Darter – 1;
austraalia kanatait, Black-tailed Native-hen – 60;
mudatüll, Black-fronted Dotterel – 4;
vesitüll, Red-kneed Dotterel – 4;
tõmmuiibis, Glossy Ibis – 7;
jaapani nepp, Latham’s (Japanese) Snipe – 2.

Teel Terrick Terrick NP-sse tegime veel lühemaid peatusi peamiselt veekogude ääres. Tapva kuumuse tõttu ei tahtnud keskpäevasel ajal autost välja minnagi. Lisandus üks uus liik ja nägime palju röövlinde:
¤ 196 lõuna-jäälind, Azure Kingfisher (Alcedo azurea) – 1 poseeris kenasti teeäärsel jõesoodil;
viupistrik, Brown Falcon – 3;
must-harksaba, Black Kite – 10;
vile-purihaugas, Whistling Kite – 10;
austraalia tuuletallaja, Nankeen Kestrel – 5.

Pärastlõunal jõudsime Terrick Terrick National Park’i. Tegemist on alaga, mille keskosas on mets koos ühe kõrgema kaljuga, mida ümbritsevad looduslikud rohumaad. Need madala taimestikuga rohumaad on ühed tähtsamad haruldase rohtlakurbi (Plains-wanderer) pesitsusalad. Terrick Terrick NP peamiselt just selle liigi kaitsmiseks loodigi. Rohtlakurp on pisike (varblase suurune) öise eluviisiga lind, kelle levila, eluviiside ja käitumise kohta teatakse vähe. Varem oli ta süsteemis vuttide hulgas, praeguseks on ta arvatud kurvitsaliste hulka. Tegemist on liigiga, kelle emaslinnud on kirevama sulestikuga, kui isased ja haudumisega tegeleb isaslind. Päeval on teda pea võimatu leida ja nt. lendava linnu nägemiseks peab kohe eriti palju õnne olema. Liik leitakse tavaliselt öösel lampidega heinamaid kammides. Paar kohalikku giidi küsivad liigi näitamise eest roppu raha – inglased maksavad öise retke eest hea meelega üle 10000.- krooni. Uku tegi liigi leidmiseks kõvasti kodutööd – sai giididelt võimalikult palju infot välja pinnitud ja õnnestus teada saada enam-vähem täpne elupaiga kirjeldus (hästi hõreda madala taimestikuga kuiv rohumaa) ja saime teada ka 2 umbes ruutkilomeetri suurust rohumaalappi, kus oleks mingi tõenäosus lindu leida. Kohalik giid lasi hinna lõpuks alla 3000.- kroonini, aga leidsime, et otsime ikka ise ja giidi ei palka.

Algatuseks sai päevasel ajal kogu ala ja kõikvõimalikud teeotsad üle vaadatud, et öösel asjatult ekslema ei peaks. Kaitsealale lähenedes ajasime lendu kaks kiilsaba-kotkast. Õhtul möödusime uuesti samast kohast, metsa all käis kõva taplus, kus kuukabarrat ründas mitu Willie Wagtail’i. Lõpuks kukkus puu otsast midagi alla, lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli kiilsaba- kotkaste poolelijäänud lõunaga ja taplus käis ühe jänese räbalate pärast. Üks osapooltest oli juba varem nähtud varaan (Varanus varius). Ka see varaan lootis oma kaitsevärvile, ronis puule ja jäi liikumatult jälgima.

Terrick Terrick’is oli kuumus eriti tappev – mitte kusagil ei olnud tilkagi vett, ka värskendavat tuult ei olnud, mis tõi kaasa ka eriti suured kärbsepilved. Kärbsed kadusid ära alles päris pimedas, õnneks hommikul ilmusid nad välja alles umbes 1,5 tundi pärast päikesetõusu. Telgi panime püsti rahvuspargi ametlikku kämpingupaika, mis nägi välja, nagu eelmised kohad, aga siin ei olnud kusagil tilkagi vett ja pesta ei saanud. Ilmselt ükski normaalne inimene sellises põrgukatlas ei käi ja me ei näinud kogu siinoleku ajal mitte ühtegi turisti. Inimasustus on siin üldse hõre, vaid paar farmi rahvuspargi servades. Pärastlõunast kuni pimedani saime alaga tutvudes nimekirja mitu uut liiki, nende seas mõni, keda ainult siin oligi meil lootus näha:
¤ 197 Gilbert’s Whistler (Pachycephala inornata) – retke ainukesed 4 isendit, väikse levilaga haruldane liik;
¤ 198 Brown-headed Honeyeater (Melithreptus brevirostris) – retke ainukesed 5 isendit;
¤ 199 teemantamadiin, Diamond Firetail (Staganopleura guttata) – 2 isendit kämpingu juures;
¤ 200 Restless Flycatcher (Myiagra inquieta);
¤ 201 rabapistrik, Peregrine Falcon (Falco peregrinus) – 1 isend, siin mandril on alamliik macropus;
¤ 202 Southern Whiteface (Aphelocephala leucopsis);
¤ 203 Brown Songlark (Cincloramphus cruralis);
austraalia mesilasenäpp, Rainbow Bee-eater – 2;
Hooded Robin – 2;
Red-capped Robin – 1;
viupistrik, Brown Falcon – 2;
kiilsaba-kotkas, Wedge-tailed Eagle – 3.

Õhtul pimeduse saabudes olime valmis rohumaid kammima minema. Võtsime ahelikku ja esimesel ruutkolimeetrisel heinamaal müttasime lampidega ringi umbes tunni. Tundus, et hein on siin ehk liiga tihe ja kõrge ning rohtlakurbi leidmine seetõttu raske. Nägime vaid arvukaid lambivalguses helkivaid ämblikusilmi (mõne cm suuruseid elukaid oli palju). Läksime edasi teisele ruutkilomeetrisele lapile, mis tundus väheke parem ala olevat, sest hein oli madalam ja hõredam. Kui olime pool tundi otsinud, said meie võimsate lampide akud tühjaks ja olime juba leppinud olukorraga, et rohtlakurp jääb sellel Austraalia retkel leidmata. Tagasi auto poole liikudes märkas aga Rene taskulambi valgel äkki otse teeraja servas eriti hõreda heina sees väikest kühmu. Suunasime oma nõrgad lambid samasse kohta ja meie üllatuseks istus maas
¤ 204 rohtlakurp, Plains-wanderer (Pedionomus torquatus)
ja veel suuremaks üllatuseks oli tegemist pesal istuva isaslinnuga. Uku tormas kiiresti autosse kaamera järele (tegi elu kiiremad 400m J) ja saime ka mõned pildid teha. Igaks juhuks jäime linnust paari meetri kaugusele ja lahkusime võimalikult ruttu, sest ei tahtnud teda pesalt peletada. Kurvitsafänn Uku teatas pärast liigi leidmist, et tema jaoks on Austraalia retk oma eesmärgid täitnud ja edasine ei paku enam pinget. Igatahes olime väga rahul. Rene teenis linnu leidmise eest aumärgi.

Tagasi kämpingusse minnes jäi tee ääres aiapostil autotulede valguses silma 1 austraalia konnkurk (Tawny Frogmouth) ja kuulsime ühte väike-haugaskakku (Southern Boobook). Olime pikast kuumast päevast väsinud ja jäime kohe magama.

1. detsember
Terrick Terrick NP, Barmah

Äratus oli väga vara, sest tahtsime võimalikult palju vähegi jahedamat kärbsevaba aega ära kasutada. Käisime nüüd peamiselt ringi Terrick Terrick NP metsaalal. Uusi liike lisandus 2, aga nägime palju juba varem kohatud põnevaid liike:
¤ 205 Rufous Whistler (Pachycephala rufiventris) – retke esimene isend sai hiljem fotodelt määratud;
¤ 206 Black-chinned Honeyeater (Melithreptus gularis) – siin kohatud lind jäigi kogu retke ainukeseks isendiks;
Gilberts Whistler – 4;
välja-pronkskägu, Horsfield Bronze-Cuckoo – 1;
Weebill – 5;
Striated Pardalote – 5, siin teine alamliik substriatus;
viupistrik, Brown Falcon – 1;
Eastern Shrike-tit – 1;
teemantamadiin, Diamond Firetail – 2;
Hooded Robin – 4;
Brown Songlark – 2;
Red-capped Robin – 3;
Restless Flycatcher – 2.

Siinsetel aladel meeldis ühele sipelgaliigile (olid teised pirakad ja kiired ning hammustasid valusasti) teepervedesse pesa teha. Ühe järjekordse peatuse ajal astus Margus autost otse pessa, mille tagajärjel oli ta hetkega üle kere sipelgaid täis. Võis õige kentsakas vaatepilt olla, kui mees keset teed „tantsu lööb“ ja ennast alasti kisub. Muidu neist tigedatest elukatest lahti ei saanud, kiired putukad ronisid väga kiiresti igale poole riiete vahele. Umbes pool tundi tulitas kogu kere hammustustest, siis hakkas normaalne seis taastuma.

Pärast Terrick Terricki põrgupalavust oli meie ainukeseks sooviks kusagil korralikus kohas öömaja saada. Seadsime suuna Murray jõe poole ja jäime peatuma Echucha’sse, kus vaatamata nädalavahetusele leidsime suhteliselt soodsa motelli. Pärast pikemat lõunauinakut suundusime läheduses oleva Barmah’i linnakese ümbruse linnupaiku üle vaatama. Olime internetist leidnud palju juhiseid ja võtsime kohad järjest ette. Echucha’st Barmah’i sõitsime Murray jõest põhja poolt, mis tähendas, et põikasime korraks ka New South Wales’i osariiki. Teel nägime retke esimest
¤ 207 Collared Sparrowhawk’i (Accipiter cirrhocephalus).
Barmah’i ümbruses nägime järgmisi põnevamaid liike:
¤ 208 Noisy Friarbird (Philemon corniculatus) – Barmah State Forest’is 1 isend
lõuna-safiirlind, Sacred Kingfisher – 2;
puna-rosellapapagoi, Crimson Rosella – 3;
¤ 209 punakulm-amadiin, Red-browed Finch (Neochmia temporalis) – retke esimesed 2 isendit Broken Creek’is;
puna-ööhaigur, Nankeen Night Heron – 1 isend Broken Creek’is;
¤ 210 jõgipapagoi, Superb Parrot (Polytelis swainsonii) – leidsime 4 isendit reisikirjades viidatud kohast Trickey’s Lane’is, tegemist on haruldusega;
¤ 211 Ground Cuckoo-shrike – retke ainuke isend Trickey’s Lane’is;
suur-määrlind, Grey-crowned Babbler – 5;
väike-haugaskakk, Southern Boobook – õhtusel kakuretkel kuulsime Trickey’s Lane’i alal vähemalt 6 isendit.

2. detsember
Barmah, Kamarooka Forest, Ballarat

Hommikul läksime tagasi Barmah’i ümbruse linnupaikadesse. Juba enne päiksetõusu olime ühe vana karjääri juures (Barmah Quarry):
¤ 212 valgeselg-pääsuke, White-backed Swallow (Cheramoeca leucosternus) – reisikirjade järgi pidi seda liiki siin nägema ja ühe leidsimegi (jäigi retke ainukeseks isendiks);
kuldkõht-paradiisipapagoi, Red-rumped Parrot – põllul maas ca 100 isendit;
määrama huik, Porzana sp – 1 tegutses karjääri põhjas lombil;
vesitüll, Red-kneed Dotterel – 2;
hele-merikotkas, White-bellied Sea-eagle – 1;
rabapistrik, Peregrine Falcon – 1 ajas merikotkast taga;
punakulm-amadiin, Red-browed Finch – 2;

Järgmise peatuse tegime taas Murray jõe ääres Barmah State Forest’is ja taas tuli paar uut liiki:
¤ 213 Little Friarbird (Philemon citreogularis) – 1;
¤ 214 Western Gerygone (Gerygone fusca) – see pisividin õnnestus määrata alles pärast retke fotolt;
Noisy Friarbird – 2;
lõuna-jäälind, Azure Kingfisher – 1;
lõuna-safiirlind, Sacred Kingfisher – 1;
Varied Sitella – 7;
Satin Flycatcher – leidsime poega toitva paari;
White-winged Triller – 1.

Kanyapella Forest’is otsisime austraalia jämejalga (Bush thick-knee), aga ei õnnestunud leida. Huvitavamad liigid olid siin:
Rufous Whistler – 1;
Red-capped Robin – 1;
teemantamadiin, Diamond Firetail – 2.

Lõunase kuuma aja kasutasime ülesõiduks Ballarat’i linna (Melbournest ca 100 km läänes). Rene oli mõni aasta varem siin rattaorienteerumise MM-l olnud ja teadis, et linna keskel on hea linnujärv, kus võib veel puuduolevad veelinnud ära näha. Teel tegime vaid ühe peatuse Kamarooka Forest’is, kus lisandus retkenimekirja üks uus liik:
¤ 215 Purple-gaped Honeyeater (Lichenostomus cratitius) – 2;
Yellow-tufted Honeyeater – 2;
Rufous Whistler – 1;
Weebill – 2.

Ballarat’is seadsime ennast öömajale samasse kämpingusse, kus Rene oli võistluste ajal olnud (saime soodsa hinnaga korraliku majakese). Kogu pärastlõunane aeg kulus Ballarat’i järve läbikammimiseks. Põud oli siin ikka nii kõva olnud, et seegi suur järv oli pooleldi veeta. Muidu olla ikka järves vett kõvasti, kunagi peeti just siin Melbourne’i olümpia sõuderegatt. Linde oli järvel aga palju:
¤ 216 austraalia händpart, Blue-billed Duck (Oxyura australis) – retke ainukese isendi leidis Uku ühe põõsa all tukkumast;
¤ 217 austraalia luitsnokk-part, Australian Shoveler (Anas rhynchotis) – leidsime lõpuks 3 isendit;
¤ 218 Chestnut-rumped Heathwren (Hylacola (Sericornis) pyrrhopygius) – 3 lindu tegutsesid kaldataimestikus;
vesitüll, Red-kneed Dotterel – 15;
mudatüll, Black-fronted Dotterel – 4;
koostnokk-part, Pink-eared Duck – 20;
kiripart, Freckled Duck – seda haruldast lindu leidus järvel lausa 50 isendit;
lauk, Eurasian Coot – 1500;
habeviires, Whiskered Tern – 200;
austraalia kanatait, Black-tailed Native-hen – 20;
tõmmupart, Pacific Black Duck – 300;
austraalia piilpart, Grey Teal – 200;
älverüdi, Sharp-tailed Sandpiper – 200;
punakael-rüdi, Red-necked Stint – 100;
punapea-tüll, Red-capped Plover – 50;
lammitilder, Marsh Sandpiper – 1;
karkjalg, Black-winged Stilt – 100;
austraalia lõopistrik, Australian Hobby – 2;
tumetait, Dusky Moorhen – 10;
jaapani nepp, Latham’s (Japanese) Snipe – 4;
kastan-piilpart, Chestnut Teal – 4;
austraalia vart, Hardhead – 30;
billabongipart, Australian Shelduck – 30.

Otsisime linnaparkidest Major Mitchell’s Cockatoo’sid, aga ei leidnud. Rene oli neid kunagi siin näinud, aga sel korral jäigi liik leidmata. Õhtul sai suurem asjade pakkimine tehtud, sest hommikul ootas ees lend Tasmaania saarele.

Enne retke sai ennustatud, et Austraalia retkega saame kokku 350 liiki – 200 saab täis Victorias, 250 Tasmaanias. Olime senikohatud 218 liigiga graafikust pisut ees.

Victorias kogunes autosõidu kilomeetreid 2700 (+ 300 km rongiga Bairnsdale’st Melbourne’i).

3. detsember
Melbourne, Hobart, Strahan

Hommikul oli väga varajane äratus, sest pidime hiljemalt kell 7.00 Melbourne’i lennuväljal olema. Ees ootas lend Tasmaaniale. Lennujaama jõudmine ja lend möödusid viperusteta ning olimegi kell 10.00 Hobarti lennuväljal. Ka Tasmaanial liikumiseks olime broneerinud väiksema ja ökonoomse auto, mis juhtus selgi korral kaheukseline olema, aga nüüd saime Hyundai asemel Holden Barina.

Tasmaania saar on Austraalia mandrist selgelt linnuvaesem, aga siin leidub terve rida endeeme ja kiusatus oli kõik need üles otsida. Uku oli Tasmaania linnukohtade osas kõvasti kodutööd teinud ja viiepäevane Tasmaania retk oli ülimalt tihe.

Otsustasime lisaks üldisele Austraalia retke nimekirjale ka Tasmaanial kohatud liikide nimekirja pidada. Kohe Hobarti lennuväljal sai algust tehtud:
¤ TAS1 lõuna-loorkull, Swamp Harrier – 1;
¤ TAS2 austraalia suitsupääsuke, Welcome Swallow;
¤ TAS3 koduvarblane, House Sparrow (sissetalutud liik);
¤ TAS4 muskus-nestepapagoi, Musk Lorikeet – 10, siin alamliik didimus;
¤ TAS5 Australian Magpie, siin alamliik hypoleuca;
¤ TAS6 kuldnokk, Common Starling (sissetalutud liik);
¤ 219, TAS7 tasmaania vares, Forest Raven (Corvus tasmanicus) – ainuke Tasmaanial elav vares;
¤ TAS8 musträstas, Common Blackbird (sissetalutud liik);
¤ 220, TAS9 tasmaania kanatait, Tasmanian Native Hen (Gallinula mortierii) – Tasmaania endeem, tavaline;
¤ TAS10 punanokk-kajakas, Silver Gull.

Lennujaamast suundusime otse Hobarti infopunkti, kust ostsime rahvusparkide pileti. Pilet kaheks kuuks ühele autole (autoseltskonnale) maksis 56.- AUD, mis tuli selgelt odavam, kui iga päev uus pilet osta (20.- AUD päev). Infopunktist saime ka rahvusparkide kaarte ja muid materjale.

Järgmiseks sihtkohaks oli Hobarti botaanikaaed, kus lootsime õiepapagoisid (Swift Parrot) leida, aga ei leidnud. Nägime aga arvukalt muid linde:
¤ TAS11 Grey Fantail;
¤ TAS12 lokutkiivitaja, Masked Lapwing;
¤ TAS13 tõmmupart, Pacific Black Duck;
¤ TAS14 Silvereye – siin alamliik lateralis;
¤ TAS15 Little Wattlebird – siin alamliik tasmanica;
¤ 221, TAS16 Yellow Wattlebird (Anthochaera paradoxa) – Tasmaania endeem, tavaline;
¤ TAS17 Grey Butcherbird – 4 isendit, siin alamliik cinereus;
¤ TAS18 ohakalind, Goldfinch – sissetalutud liik;
¤ TAS19 hund-rosellapapagoi, Eastern Rosella – siin alamliik diemenensis;
¤ TAS20 Noisy Miner – siin alamliik leachi;
¤ TAS21 Black-faced Cuckoo-shrike – siin alamliik novaehollandiae.

Tasmaania ajakava nägi ette õhtuks saare lääneranda Strahan’isse jõudmist. Kuna sinna oli mööda kurvilisi mägiteid ümmarguselt 300 km, siis tuli ruttu teele asuda. Hobarti ümbruses tekkis tunne, nagu oleks Euroopas – kultuurmaastikus leidus ainult ohakalinde, koduvarblasi ja musträstaid. Asi on selles, et Tasmaania oli veel sadakond aastat tagasi üleni metsaga kaetud ja looduslikke kultuurmaastiku liike pole seal kunagi olnudki. Seetõttu võimutsevad „uues“ maastikus sissetalutud Euroopa liigid. Mägisemas piirkonnas on siiski palju looduslikku metsa säilinud. Aga metsalõikus on intensiivne ja Tasmaania vihmametsade tulevik on tume.

Mida Strahan’ile lähemale jõudsime, seda kõvemini vihma sadama hakkas. Strahan olla üldse üks vihmasemaid (kogused pole küll kõige suuremad) piirkondi Austraalias – vihma sadavat 350 päeval aastas. Lõputult ookeanilt tulev niiske õhumass sajab mägedes kõik vihmana alla. Kohati oli sadu väga tugev ja sõita tuli väga aeglaselt. Vahepeal tegime kiire kohvipausi „Näljase vombati“ kõrtsis. Vaatamata sandile ilmale nägime teel päris palju linde:
¤ TAS22 mustluik, Black Swan;
¤ TAS23 väikekormoran, Little Black Cormorant;
¤ TAS24 lauk, Eurasian Coot;
¤ TAS25 billabongipart, Australian Shelduck;
¤ TAS26 austraalia piilpart, Grey Teal;
¤ TAS27 dzungli-turteltuvi, Spotted Turtle Dove – sissetalutud liik;
¤ TAS28 kormoran, Great Cormorant;
¤ TAS29 kuukabarra, Laughing Kookaburra;
¤ TAS30 valgepõsk-haigur, White-faced Heron;
¤ 222, TAS31 Black Currawong (Strepera fuliginosa) – Tasmaania endeem;
¤ 223, TAS32 Olive Whistler (Pachycephala olivacea);
¤ 224, TAS33 Black-headed Honeyeater (Melithreptus affinis) – 3 isendit, Tasmaania endeem;
¤ 225, TAS34 Strong-billed Honeyeater (Melithreptus validirostris) – 1 isend, Tasmaania endeem;
¤ 226, TAS35 Yellow-throated Honeyeater (Lichenostomus flavicollis) – 1 isend, Tasmaania endeem. Üllatuslikult leidsime kõik kolm Tasmaania endeemset honeyeater’it põgusa metsapeatuse ajal ühes parves tegutsemas;
¤ TAS36 salu-tikksaba, Superb Fairy-wren – siin alamliik cyaneus;
¤ TAS37 eukalüptipääsuke, Tree Martin;
¤ TAS38 New Holland Honeyeater;
¤ 227, TAS39 võsa-valjastuvi, Brush Bronzewing (Phaps elegans).

Strahan’is teisele poole mägesid jõudes sai vihm otsa (sadas vaid kõrgemal mägedes) ja olemine läks rõõmsamaks. Esmalt tuli öömaja leida. Otsustasime ookeani randa Maquarine Head’i kämpingusse minna. Meile oli teada, et kämpingu „caretaker’ile“ tuleb telgi kohta 5.- AUD maksta, seega tuli leida caretaker. Õnneks polnud see keeruline, sest tee ääres leidsime paar kipakat silti, mis juba kilomeetri kaugusel sellise tegelase eest „hoiatasid“. Caretaker’i pesa oli ühes kila-kolaga ümbritsetud putkas. Kui ukse lahti tegime, siis esmalt nägime ühte sügavas joobes tegelast diivanil magamas (ümber tohutult tühje õllepudeleid), aga hetke pärast tuigerdas uksele õige vindine mees, kes teatas, et ta ongi see caretaker. Keel oli tal pehme ja püstiseismine raskendatud, aga seletas väga lahkel moel, kuhu telk panna, kust vett saab ja kus kemmergud asuvad ning hea meelega tahaks ta meilt 5.- AUD saada. Sellisele lõbusale mehele polnud üldse kahju raha anda (kviitungit ei andnud küll keegi), ilmselt sai ta selle raha eest 2 väikest õlut. Aga, nii sandi ilmaga piirkonnas muud teha polegi, kui ainult joo.

Panime luidete vahele telgi püsti ja asusime Strahan’i lennuvälja läheduses pooleldi kinnikasvanud rohumaal (tühermaa) linde otsima. Õhtuga lisandusid nimekirja:
¤ TAS40 räusktiir, Caspian Tern – 1 kämpingu juures;
¤ 228, TAS41 Striated Fieldwren (Calamanthus fuliginosus) – Uku leidis 2 lindu lennuväljataguselt tühermaalt;
¤ 229, TAS42 maapapagoi, Ground Parrot (Pezoporus wallicus) – peamiselt just selle liigi pärast sai siia pärapõrgusse tuldud. Tegemist on haruldase liigiga, kes tegutseb maas ja ei taha ennast üldse näidata. Tema kõva häält võib aga kuulda küll. Kuulsime õhtu jooksul kahes kohas kokku kahte isendit, aga vaatamata põhjalikule otsimisele linde ei näinud.

Kuna lennujaama ümbruse aladel oli millalgi mitte just kauges minevikus võsa põletatud, siis alal linde taga ajanud Uku ja Rene nägid pärast tunniajalist ringikõmpimist üleni tahmased välja.

Lennujaamast oli kämpinguni ligemale 10 km ja pimedas seda teed mööda sõites saime aru, miks Tasmaanial kohalikud öösel liigelda ei taha – tee oli kõikvõimalikke hüppavaid metsloomi täis. Nüüd oli selge, miks maanteedel olid igal pool märgid, mis soovitasid öösel kiiruse 50-60 km/h-ni alandada. Paarikilomeetrisel lõigul võis teel kümneid loomi (potorood, wallaby’d) olla. Hommikuti olid kahjuks maanteed laipu tihedalt täis.

Kui mandril oli telgis liiga palav magada, siis Tasmaanial hakkas külm kontide vahele pugema. Siin oli päevane temperatuur maksimaalselt pisut üle 20 kraadi ja öösel alla 10 kraadi. Aga ega me Austraaliasse magama ei tulnud. Hommikul vaja varakult taas üles ärgata.

4. detsember
Strahan, Mt. Field NP

Varahommikul läksime uuesti Strahan’i lennuvälja juurde maapapagoisid otsima. Ehkki üks lind tegi häält, ei õnnestunud neid ikkagi leida. Küll leidsime aga mõned muud linnud:
¤ TAS43 Australian Pipit – 2 isendit, siin alamliik bistriatus;
¤ TAS44 ranniku-ohesaba, Southern Emu-wren – 2 isendit, siin alamliik littleri, mis tõenäoliselt splitatakse eraldi liigiks;
¤ 230 TAS45 tundrarüüt, Pacific Golden Plover – 1 lind lendas üle;
¤ TAS46 White-browed Scrubwren – siin alamliik humilis, mis tõenäoliselt splitatakse eraldi liigiks;
¤ TAS47 Crescent Honeyeater;
Striated Fieldwren – Uku leidis veel ühe isendi (kokku leitud 3).

Vihmahoogude vahele tekkis selgem hetk ja otsustasime lõpuks Strahan’i kohal ookeani randa tormilinde vaatama minna. Merele vaadates avanes vägev vaatepilt – kõik kohad olid
¤ 231, TAS48 austraalia tormilinde, Short-tailed Shearwater (Puffinus tenuirostris) täis (vähemalt 10000 isendit merel tiirutamas). Tegemist on siinsete vete kõige tavalisema tormilinnuga – Austraalia rannikul pesitseb üle 20 miljoni paari!!! Ka meie vaatluskohas asus üks suur haudekoloonia, mis oli lintidega ümbritsetud ja tähistatud vastavate viitadega.
Paaritunnise otsimise peale leidsime teisigi mereliike:
¤ 232, TAS49 mustkulm-albatross, Black-browed Albatross (Diomedea melanophris) – kindlalt sai määratud 1 alamliigi melanophris isend, lisaks nägime veel kolme albatrossi, kelle liigiline kuuluvus jäi ebaselgeks;
¤ 233, TAS50 austraalia suula, Australasian Gannet (Morus serrator) – vähemalt 30 isendit;
¤ TAS51 austraalia merisk, Pied Oystercatcher – 2;
¤ TAS52 mustpea-tüll, Hooded Plover – 1 isendi leidis Uku pärast reisi ühelt digiscopingu pildilt;
¤ TAS53 söödikänn, Arctis Skua – 1;
¤ TAS54 hele-merikotkas, White-bellied Sea-eagle – 1;
¤ TAS55 tanutiir, Crested Tern – 10.
Rannaluidete põõsastikes tegutsesid:
¤ TAS56 Brown Thornbill;
¤ TAS57 manisk-meelind, Eastern Spinebill – siin alamliik dubius.

Keskpäeval liikusime tagasi Hobarti suunas eesmärgiga jõuda Hobartist loodes olevasse Mt. Field National Park’i. Alles retke lõpus selgus, et tegime siit rannast lahkudes vea. Strahan oli ilmselt kaldalt mereliikide vaatlemiseks kõige parem (sisuliselt ainuke) koht. Oleksime võinud siin päeva kauem olla.

Teel Mt. Field National Park’i hakkasid silma:
¤ 234, TAS58 tasmaania rosellapapagoi, Green Rosella (Platycercus caledonicus) – Tasmaania endeem, keda nägime maanteel mitmes kohas kokku 9 isendit;
¤ TAS59 viupistrik, Brown Falcon;
¤ TAS60 kollatutt-kakaduu, Sulphur-crested Cockatoo.

Mt. Field National Park’i jõudsime pärastlõunal. Siin on mäenõlvadel veel vana metsa säilinud. Ööbima jäime rahvuspargi keskuse juurde kämpingusse, kus oli suurem lastelaager telkimas, aga õnneks läksid kõik varakult magama ja lärm und ei seganud. Õhtul sai veel mõned siinsed matkarajad läbi käidud. Väga palju liike ei lisandunud:
¤ 235, TAS61 Pink Robin (Petroica rodinogaster) – õhtul leidsime ühe paari, hommikul veel mõned;
¤ 236, TAS62 Tasmanian Thornbill (Acanthiza ewingii) – vähemalt 10 isendit, Tasmaania endeem;
¤ TAS63 Bassian Thrush – 1;
¤ TAS64 kiilsaba-tüüdukägu, Fan-tailed Cuckoo – 1;
¤ TAS65 mustkakaduu, Yellow-tailed Black Cockatoo – 5 isendit poseerisid kenasti, siin alamliik xanthanotus.
Siinne vana mets oli tõeliselt võimas, kõrgemad puud lähenesid 100-le meetrile. Matkaraja ääres oli kaunis ja kõrge kosk. Osa matkarajast oli ca 1,5m laiune laudtee, mis oli mõeldud ratastooliga liiklejatele. Huvitav leid oli laudtee katmine peene traatvõrguga. See välistas laudteel libastumise.

5. detsember
Mt. Field NP, Fern Glade Track, Hobart Waterworks Reserve, Peter Murrell’s Reserve, Laudertale Spit

Ärkasime vara, et enne turistidehorde esimesena matkarajad läbi käia. Mt. Field NP on koht, kuhu on mandrilt lüürasabasid sisse toodud. Siin on lausa „lüürasaba matkarada“. Sai päris kõvasti aega kulutatud, aga ikkagi jäi see liik meil nägemata. Üheks eesmärgiks oli siin leida endeemne Scrubtit, aga ka selle liigiga polnud õnne. Oleks linnu käitumisest rohkem teadnud, oleksime tõenäoliselt juba siin lindu kohanud. Tasmaania nimekirja lisandus siiski paar liiki:
¤ TAS66 Golden Whistler – siin alamliik glaucura;
¤ TAS67 Grey Currawong – siin alamliik arguta.

Kuna otsitud liike me Mt. Field NP-st ei leidnud, siis otsustasime varakult edasi liikuda. Teel Hobart’isse jäid meile silma:
¤ TAS68 kagu-kääbuskormoran, Little Pied Cormorant;
¤ 237, TAS69 lõunakajakas, Kelp Gull (Larus dominicanus) – keiserkajaka sarnane, aga pisut väiksem, Tasmaanial suhteliselt tavaline;
¤ TAS70 austraalia pelikan, Australian Pelican;
¤ TAS71 austraalia luitsnokk-part, Australian Shoveler – vähemalt 100 isendit Hobarti lähedal siselahel;
¤ TAS72 kastan-piilpart, Chestnut Teal;
¤ 238, TAS73 lottpart, Musk Duck (Biziura lobata) – saime lõpuks nähtud viimase pardi, keda Lõuna-Austraalias üldse kohata võib, ühel siselahel 3 isendit;
¤ TAS74 kodutuvi, Feral Pigeon – sissetalutud liik.

Hobartis suundusime linna piiril olevale mäele, kus võtsime taas ette Scrubtit’i otsimise. Matkarada asus täpsemalt kohas nimega Fern Tree, Fern Glade Track. Paaritunnise otsimise peale lõpuks leidsimegi ühest pisividinate parvest otsitava üles. Lind liikus oru põhjas juurikate ja okste vahel ja oli äärmiselt raskesti märgatav, eriti kui põhiliselt ülesse vahtida. Liiginimekiri sai ühe endeemi juurde:
¤ 239, TAS75 Scrubtit (Acanthornis magnus) – leidsime 2 isendit, Tasmaania endeem;
Tasmanian Thornbill – 10;
White-browed Scrubwren – 15;
Silvereye – 10;
Pink Robin – 4;
Fan-tailed Cuckoo – 1;
¤ TAS76 täpik-teemantlind, Spotted Pardalote – 1.

Pärast väsitavat mägironimist sai läheduses olevas söögikohas känguruhamburgerit proovitud. Menüüs oli küll kirjas „no roadkill“, aga ega me ei uskunud. Samas hakkas silma omapärane bussipeatus, mis oli seest nagu kellegi kodu. Kivist paviljonis oli diivan, vaibad, laud, ajakirjad ja raamatud.

Järgmisena vaatasime üle Hobarti servas oleva Waterworks Reserve’i. Siingi oli palju linde, aga kedagi väga põnevat ei leidnud:
¤ TAS77 Striated Pardalote – poseerisid kenasti, siin alamliik striatus;
¤ TAS78 Scarlet Robin – 1 isaslind poseeris hästi, siin alamliik leggii;
¤ TAS79 Satin Flycatcher;
lõunakajakas, Kelp Gull – paisjärvel vähemalt 250 isendit;
¤ TAS80 rohupart, Australian Wood Duck – 4;
tasmaania rosellapapagoi, Green Rosella – 1.

Pärastlõunal jõudsime üle vaadata veel Peter Murrell’s Reserve’i, kust lisandus mitu uut liiki:
¤ 240, TAS81 põldlõoke, Skylark (Alauda arvensis) – oli kuulda vähemalt 3 linnu laulu, sissetalutud liik;
¤ 241, TAS82 Forty-spotted Pardalote (Pardalotus quadragintus) – ohustatud Tasmaania endeem, kes elab vaid lähedal oleval Bruny saarel ja saarega piirneval alal, leidsime 3 isendit;
¤ 242, TAS83 Dusky Robin (Melanodryas vittata) – 2 isendit, Tasmaania endeem;
Yellow-throated Honeyeater – 1;
¤ TAS84 Dusky Woodswallow – 2, ainuke Tasmaanial elav woodswallow;
¤ TAS85 välja-pronkskägu, Horsfield’s Bronze-Cuckoo – 1.
Rene kohtas siin ühte kohalikku, kes loomulikult uuris, mis teeme jne. Jutu käigus selgus, et tema naine oli eestlanna ja ta on isegi Eestis käinud, kahjuks oli abikaasa juba surnud. Maailm on tõesti väike.

Kuna järgmisel hommikul oli kavas Tasmaania idarannas olla, siis otsustasime juba õhtul lähemale sõita. Esmalt vaatasime üle teele jääva kurvitsakoha Laudertale Spit’i:
¤ 243, TAS86 tasmaania kormoran, Black-faced Cormorant (Phalacrocorax fuscescens) – lõpuks saime viimasegi Austraalia kormorani ära näha, leidsime rannast 2 isendit;
¤ TAS87 vöötsaba-vigle, Bar-tailed Godwit – 5;
¤ TAS88 heletilder, Common Greenshank – 1;
¤ TAS89 punapea-tüll, Red-capped Plover – 100;
¤ TAS90 punakael-rüdi, Red-necked Stint – 50;
austraalia merisk, Pied Oystercatcher – 100;
¤ TAS91 keiserkajakas, Pacific Gull – 3;
¤ TAS92 White-fronted Chat – 5;

Pimedas jõudsime Dunalley’sse, kus leidsime tee servas otse mere ääres korraliku motelli. Sel ööl ei pidanud enam külmetama, üürisime majakese.

6. detsember
Eaglehawk Neck, Moulting Lagoon, Freycinet National Park, Bicheno

Oli varajane äratus (nagu tavaliselt) ja suundusime Eaglehawk Neck’i tuhkhanesid (Cape Barren Goose) otsima. Teelt leidsime paarimeetrise vahega värskelt allaaetud vombati ja tasmaania kuradi.

Otsisime kõik kaljude vahel olevad niidulapid läbi ja lõpuks leidsime ühelt rannaäärselt heinamaalt (New Man’s Creek’i juures) kaks
¤ 244, TAS93 tuhkhane, Cape Barren Goose (Cereopsis novaehollandiae) – Rene märkas sõidu pealt silmanurgast kahte kaela kõrge heina sees. Tegemist on Lõuna-Austraalia rannikul elutseva liigiga, kes on kunagi Tasmaaniale sisse toodud. Hiljem leidsime tee äärest veel 2 isendit. Need olid väga julged ja poseerisid kenasti (ilmselt miskit sorti kodulinnud). Esimesed 2 olid aga väga arad ja ilmselt sissetalutud metsistunud populatsioonist pärit.

Kui hani nähtud, kihutasime kohe edasi põhja suunas. Tahtsime võimalikult ruttu jõuda ca 300 km kaugusele Freycinet National Park’i. Esimese peatuse tegime alles sihtkoha läheduses Moulting Lagoon’i juures. Laht kannab sellist nime, sest tegemist on üliolulise mustluikede sulgimisalaga. Meie suutsime lahel kokku lugeda 10000 mustluike. Muudest lindudest oli siin veel:
billabongipart, Australian Shelduck – 3000;
¤ TAS94 tuttpütt, Great Crested Grebe – 3;
kastan-piilpart, Chestnut Teal – 100.

Freycinet National Park’is suundusime esmalt Cape Tourville’i, kus lootsime ookeanil tormilinde vaadelda. Kahjuks on siin kallas väga kõrge ja linnud kippusid kaugele jääma, aga mõne albatrossi siiski ära nägime:
¤ 245, TAS95 pagualbatross, Shy Albatross (Diomedea cauta) – leidsime 4 alamliigi cauta isendit;
austraalia suula, Australasian Gannet – 200.
Siin kohtusime kahe kohaliku linnuvaatlejaga, kellelt saime mõne liigi leidmiseks olulist infot.

Cape Tourville’i metsas otsisime Spotted Quail-thrush’i, aga nii palju meil õnne ei olnud ja lindu ei leidnud. Leidsime aga ühe Bassian Thrush’i. Otsustasime hommikul tagasi tulla.

Pärastlõunal suundusime Bicheno linna randa ookeani läbi kammima ja pingviine ootama. Bicheno randa tuleb igal õhtul arvukalt kääbuspingviine (Little Penguin) ööbima. Kõik põõsaalused olid nende poolt täis pasandatud ja kõikjal levis spetsiifiline kalahais. Mitmetunnise otsimise peale leidsime juba merelt paar pingviinisalka (kokku ca 20 isendit) üles ja saime liigi kirja. Lisaks leidsime ühe linnu kaldal kivide vahel konutamas.
¤ 246, TAS96 kääbuspingviin, Little Penguin (Eudyptula minor)
Merd torutades leidsime teisigi mereliike:
¤ 247, TAS97 austraalia mustmerisk, Sooty Oystercatcher (Haematopus fuliginosus) – vaatamata aktiivsele otsimisele jäidki siin kohatud 2 isendit retke ainukesteks;
¤ 248, TAS98 laisaba-änn, Pomarine Skua (Stercorarius pomarinus) – 1 isend õnnestus kindlalt määrata, lisaks nägime veel 6 määramata änni;
pagualbatross, Shy Albatross – 2;
austraalia tormilind, Short-tailed Shearwater – 20.
Bicheno rannas nägime huvitavat nähtust, kui üks noor lõunakajakas võttis rannast kaldale uhutud teokarbi, lendas kõrgele üles ja kukutas karbi alla. Lind kordas sama tegevust palju kordi, aga teokarp ei tahtnud kuidagi puruneda.

Kuna merelt lähenes tugev sadu, siis ei jäänud pimedat ootama, vaid suundusime Freycinet National Park’i kämpingusse öömaja otsima. Pika otsimise peale leidsime lõpuks vaba koha, kuhu telk püsti panna. Ehkki oli suhteliselt tugev tuul, otsustasime siiski sisemaale ööretkele minna. Ühtegi lindu me siiski ei kuulnud, aga igasuguseid loomi nägime palju.

7. detsember
Freycinet National Park, Hobart, Verona Sands, Snug, Hobart Waterworks Reserve

Öösel käis rannast torm üle. Telk pidas vett hästi ja muretsemiseks polnud põhjust. Vahepeal kippus aga und segama asjaolu, et tugev tuul surus telgikaared vastu selga – pidi ikka kõva tuul olema. Hommik algas sellega, et kuivama riputatud riided tuli ümbrusest üles otsida, kõik leidsime üles.

Algatuseks suundusime tagasi Cape Tourville’i metsa, kus otsisime tunnikese Spotted Quail-thrush’i, aga taas tulutult. Ookeanile polnud mõtet vaadata, sest kõikjal oli paks udu. Otsustasime võimalikult ruttu tagasi Hobartisse minna.

Hobartist lõunas oli meie sihtkohaks Verona Sands, kus oli viimane lootus õiepapagoisid (Swift Parrot) ja viiramadiine (Beautiful Firetail) leida. Aga siit leidsime teisigi liike:
¤ TAS99 suur-valjastuvi, Common Bronzewing – muruplatsil 2 isendit;
¤ 249, TAS100 õiepapagoi, Swift Parrot (Lathamus discolor) – keset asulat tiirutas 7 lindu ringi;
¤ 250, TAS101 viiramadiin, Beautiful Firetail (Staganopleura bella) – 2 lindu näitasid ennast vilksamisi ja kõigil meil ei õnnestund liiki näha;
¤ 251, TAS102 soovutt, Brown Quail (Coturnix ypsilophora) – Rene leidis kraavikaldalt 2 isendit. Tegemist olla kõige lihtsamini leitava vutiga Austraalias, aga alles nüüd õnnestus liik kirja saada;
viupistrik, Brown Falcon – 1;
lõuna-loorkull, Swamp Harrier – 1;
Dusky Robin – 2;
Dusky Woodswallow – 2.
Verona Sands oli tüüpiline mereäärne suvilate rajoon, mis natuke meenutas 1980-ndate aastate Ihastet, kus pisikesi suvilaid (aiamajakesi) oli lubatud ehitada ainult teatud ruutmeetrite suuruseks.

Teel tagasi Hobartisse jäid meie vaatevälja kaks
¤ TAS103 roosakakaduud, Galah, keda polnudki veel Tasmaanial näinud.

Viimaseks Tasmaania ööks leidsime koha Hobartist lõunas asulas nimega Snug. Siinses karavanipargis leidsime sobiva majakese ja seadsime ennast varakult sisse. Rene tegi tavapärase jooksutrenni ja leidis selle käigus lähedusest veel 3 viiramadiini (Beautiful Firetail), keda siis kõik ka vaatamas käisime.

Kuna ööhäälte kuulamiseks polnud senini sobivat ilma olnud ja ühtegi kakku polnud vaatamata aktiivsele otsimisele Tasmaanial kuulnud, otsustasime ka viimasel ööl välja minna. Õnneks oli tuul natuke vaiksem. Sai mitmel pool peatusi tehtud, aga kakke õnnestus leida vaid varem päevasel ajal külastatud Waterworks Reserve’s:
¤ TAS104 väike-haugaskakk, Southern Boobook – 1 isend, siin alamliik leucopsis;
¤ 252, TAS105 lõuna-loorkakk, Masked Owl (Tyto novaehollandiae) – peibutamise peale tuli 1 lind päris lähedale ja näitas ennast mitu korda.

8. detsember
Snug, Hobart, Richmond, Birsbane, Raby Bay, Lamington NP

Kuna keskpäeval oli meil kavas lennata edasi Queensalndi, siis kasutasime viimased meeleheitlikud hetked puuduvate liikide otsimiseks. Varahommikul jäid meile Snug’is silma:
Dusky Robin – 3;
Dusky Woodswallow – 2 pesal;
tasmaania rosellapapagoi, Green Rosella – 3.

Hobarti linna servas Truganini Reserve’s tehtud lühipeatuse ajal nägime:
¤ 253, TAS106 rohevint, European Greenfinch (Carduelis chloris) – 2, sissetalutud liik;
Black-headed Honeyeater – 1;
Yellow-throated Honeyeater – 1.

Olime kogu aeg üritanud teist Austraalia kiivitajat – pardkiivitaja (Banded Lapwing) – leida, aga polnud senini õnne olnud (lokutkiivitaja on kõikjal tavaline). Paar päeva varem idarannikul kohatud kohalikud linnuvaatlejad soovitasid külastada Richmond’i linnakese ümbruse põldusid, seal olla seda liiki ikka nähtud. Kuna Richmond jäi Hobarti lennuvälja lähedusse, siis oli see ala meie viimaseks sihtkohaks Tasmaanial. Umbes tunni jooksul said kõik põllud üle vaadatud ja alles kõige viimaselt põllult leidsime vahetult tee äärest kolm
¤ 254, TAS107 pardkiivitajat, Banded Lapwing (Vanellus tricolor) ja need jäidki kogu retke ainukesteks isenditeks. Vedas lõpuks. Meie taktika oli alguses natuke vale olnud, otsisime peaasjalikult küntud põldudelt, leitud linnud olid aga hoopis tavalisel niidul.

Hobarti lennuväljal sai viimase linnuna vaadeldud veel ühte hele-merikotkast (White-bellied Sea-eagle).

Kokku kogunes Tasmaanial liike 107. Rõõmustav oli see, et kõik kavas olnud endeemsed liigid (11) leidsime üles (osa alamliike jäi siisiki leidmata – Spotted-Quail Thrush, Australian Owlet-Nightjar ja Wedge-tailed Eagle). Lisaks 11 endeemile nägime 16 liiki, keda mandril ei näinud. Maismaaliike polekski eriti palju enam leida olnud võimalik, kahjuks jäi mereliikide nimekiri lühikeseks. Oleks tahtnud rohkem tormilinde näha. Igatahes, põige Tasmaaniale oli tasuv investeering nii liiginimekirja seisukohalt, kui ka huvitava looduse poolest. Kogu retke nimekirjas oli hetkeks 254 liiki, mis on mõni rohkem, kui enne retke ennustatud (250). Tasmaaniale tagasi mõeldes ei meenu, et oleksime seal ühtegi madu näinud ja seal polnud ka Victorias igal pool suureks nuhtluseks olnud kärbseid.

Ehkki Tasmaania pole just suur saar, kogunes sõidukilomeetreid ikkagi 1900, nii palju ei osanud küll ette näha.

Pakkisime soojad riided seljakoti põhja ja lendasime troopilisse Queenslandi. Brisbane’i jõudsime pärastlõunal ja kohe lennukist väljudes tahtis kuumus ära tappa. Kohe sattusime ka reisi tõsiseima probleemi otsa – Europcar’is polnud broneeritud maastikuautot meile anda. Kuna meil oli kavas külastada mitmeid alasid, kus maastikuautota liikuda polnud võimalik, siis tõotas see jama meie plaanide luhtumist. Asemele pakuti suurt „laeva“ – Ford Falcon (pole nii suurt universaalkerega masinat näinudki). Kui jäime aga ikkagi oma maastikuauto soovi juurde, siis hakati uurima, et kuhu me siis õigupoolest sõita tahame? Europcar’i reeglite järgi ei tohi väljaspool teid ühegi autoga sõita ja teedel peaks ju ka tavalise autoga hakkama saama. Meil polnud kavatsustki väljaspool teid sõita, aga mitmel pool on kruusa- ja liivateid tavalise autoga lihtsalt võimatu läbida. Meil tekkis muidugi ka küsimus, et miks siis üldse maastikuautosid renditakse, kui nendega vaid asfaldil liigelda võib? Vastust ei saanudki. Kuna tundus, et neil polegi peale Ford Falconi meile midagi anda, siis võtsime pakutava lõpuks vastu, aga hinnast saime vähemalt veel täiendavalt 20% alla. Ehkki ilmselt olid mõned reisiplaanid auto tõttu luhtumas, oli tegelikult päris hea suures autos laiutada.

Kuna valget aega oli veel mitu tundi, siis sõitsime esimese hooga kohe mere äärde Raby Bay randa. Siin oli suured elurajoonid ehitatud otse merre. Igale krundile oli võimalik pääseda nii autoga, kui ka kaatirga. Kaardil nägi elurajoon välja nagu labürint. Reisikirjades juhatati ühte väga heasse kurvitsaranda, kus oli keset suurlinna isegi pisut mangroovi säilinud. Koha leidsime üles kiiresti ja linde oli siin tõesti palju. Hetkel oli mõõn ning muda- ja liivapaljanditel oli palju kahlajaid. Ka mangroov oli siin täitsa olemas, isegi väike õpperada viis mangroovi vahele. Osa kurvitsalisi tegutses vähe kaugemal liivapaljandil ja tekkis tahtmine läbi mere lähemale kahlata. Aga see mõte kadus kohe, kui kalda ja liivapaljandi vahelt kaks mitmemeetrist haid läbi ujusid. Olime senistest retkealadest rohkem kui 1000 km põhjapool ja elupaigadki olid teised, mis tähendas, et siin oli palju liike, keda lõunas ei esine. Paaritunnise vaatlemisega kogunes isegi suurlinnast palju uusi liike:
¤ 255 siberi mägitilder, Grey-tailed Tattler (Heteroscelis (Tringa) brevipes) – 15;
¤ 256 hallkibu e. kibutilder, Terek Sandpiper (Xenus cinereus) – 15;
¤ 257 väikehaigur, Striated (Mangrove) Heron (Butorides striatus) – 1, rannikul ja eriti just mangroovis õige sage;
¤ 258 valgepea-purihaugas, Brahminy Kite (Haliastur indus) – 3, kõikjal rannikul (mangroovis) tavaline;
¤ 259 väikekoovitaja, Whimbrel (Numenius phaeopus) – 2;
¤ 260 idakoovitaja, Eastern Curlew (Numenius madagascariensis) – 3, suurim koovitaja, õige suur elukas;
vöötsaba-vigle, Bar-tailed Godwit – 5;
White-breasted Woodswallow – 4;
¤ 261 vööt-nestepapagoi, Scaly-breasted Lorikeet (Trichoglossus chlorolepidotus) – 2;
¤ 262 siidhaigur, Little Egret (Egretta garzetta) – 1;
valgepõsk-haigur, White-faced Heron 2;
¤ 263 veisehaigur, Cattle Egret (Ardea ibis) – 1;
¤ 264 Australasian Figbird (Sphecotheres vieilloti) – 4;
¤ 265 koelkägu, Common Koel (Eudynamys scolopacea) – 1;
¤ 266 mangroovi-safiirlind, Collared Kingfisher (Todiramphus chloris) – 2, nagu nimigi ütleb, elutseb see lind mangroovis;
¤ 267 Pied Butcherbird (Cracticus nigrogularis) – 3;
viker-nestepapagoi, Rainbow Lorikeet – 30;
tutt-tuvi, Crested Pigeon – 5;
¤ 268 ida-tõmmuraag, Dollarbird (Eurystomus orientalis) – 4;
¤ 269 Mangrove Honeyeater (Lichenostomus fasciogularis) – 10;
¤ 270 Brown Honeyeater (Lichmera indistincta) – 5;
¤ 271 Dusky Honeyeater (Myzomela obscura) – 1;
mask-luitsnokkiibis, Royal Spoonbill – 2;
austraalia viirtuvi, Peaceful Dove – 1;
¤ 272 pandanituvi, Bar-shouldered Dove (Geopelia humeralis) – 1;
Silvereye – 3;
¤ 273 Blue-faced Honeyeater (Entomyzon cyanotis) – retke esimese isendi leidsime keset linna ristmikul elektripostil istumas;
¤ 274 Torresian Crow (Corvus orru) – 5, järjekordne vares, kelle määramine meile lausa võimatu tundus, aga siin piirkonnas ei ela teisi vareseliike;
hele-merikotkas, White-bellied Sea-eagle – 1.

Queenslandis oli meie üheks olulisemaks reisisihiks Brisbane’st sadakond kilomeetrit lõunas paiknev Lamington National Park. Tegemist on mägise vihmametsa alaga, mis on linnuvaatlejate seas sama kuulus, nagu meil nt Matsalu. Kõik linnuturistid, kes Ida-Austraaliat külastavad, käivad kindlasti ka siin ära. Kavas oli õhtul Lamingtonile võimalikult lähedale jõuda. Esmalt tahtsime Brisbane’s toiduvarusid täiendada, aga kuna oli tegemist laupäevaga, siis olid üllatuseks eranditult kõik poed juba kella 18 ajal kinni (Victorias ja Tasmaanias seda muret ei olnud). Õnneks leidsime ühe Hiina kiirsöögikoha, kus 8.- AUD eest sai osta paraja suurusega karbi ja selle omal vabal valikul head paremat kuhjaga täis laduda. Sarnaseid söögikohti soovitame ka teistele. Hädapärase moona lähipäevadeks ostsime bensiinijaamast. Saime mõne päevaga selgeks, et Queenslandis asjad käivadki hulka aeglasemalt (nagu Euroopa Hispaania) ja pärast tööpäeva lõppu (kell 17) võib majutuse leidmise, toidukraami ostmise jm teenuste saamisega probleeme olla. Nädalavahetustel võib lausa hätta jääda. Ilmselt suuremates linnades selliseid probleeme eriti ei teki, aga seda juhtus meil mitu korda, et jäime kaugemates kolgastes majutuse otsimisega natuke hiljaks (kell 17.10 näiteks) ja järgmine võimalus kuhugi katuse alla saada tekkis alles järgmisel hommikul kell 9.00, kui algas tööpäev.

Lamington NP-s oli kavas suunduda O’Reilly külalistemaja juures olevasse külatuskeskusse. Lamingtonis on veel ka teine külastuskeskus (Binna Burra), aga O’Reilly on linnuvaatlejate seas populaarsem. Teel me kusagil öömaja ei leidnud ja viimases hädas otsustasime O’Reilly külastuskeskuse juurde kaitseala kämpingusse telkima minna, ehkki nädalavahetustel seal vaba kohta saada on pea võimatu (vaja pikalt ette broneerida). Muidugi oleks saanud ka O’Reilly Guest House’i minna, aga tegemist on luksusliku ja hirmus kalli kohaga, mida isegi rikkad britid liiga kalliks peavad.

Paarikümnekilomeetrisel kurvilisel ja kitsal mägiteel pimedas sõita oli päris põnev. Nägime retke ainukest vombatit (üllatuslikult rohkem ei näinudki) ja esimest püütonit. Püüton lesis keset teed ja lasi ennast pildistada. Rene lubas järgmisel korral püütoni kinni püüda.

Külastuskeskuse kämpingusse jõudsime kella 23-ks. Alustuseks käisime kogu telkimisplatsi läbi, kuid kahjuks olid kõik telkimiskohad kinni. Telkimisplatsi servas nägi Rene lambivihus dingot vaid 10 m kauguselt. Kuna olime suurest sekeldamisest ja öömaja otsimisest juba päris väsinud, siis panime esimesele vabale autoplatsile telgi püsti. Saime oma õppetunni kätte ja edaspidi plaanisime öömaja igal juhul enne kella 17.00 välja valida, et asjatult ringi ei peaks sõitma.

Öösel kostus telki väike-haugaskaku „buu-buuk“.

9. detsember
Lamington NP

Kõva linnukisa peale oli äratus väga vara. Võrreldes Victoria ja Tasmaaniaga olid siin teised liigid ja tundmatuid hääli palju. Kohe telgist välja astudes hakkas silma
¤ 275 kalkun-rihukana, Australian Brush-turkey (Alectura lathami) ülbitsemine – naabrid olid toidukoti bussi katusele peitnud, aga üks rihukana oli selle üles leidnud ja tuuseldas koti sisu igale poole laiali. Neid suuri elukaid oli külastuskeskuse ja kämpingu ümbruses vähemalt 20 ja alati pidi valvel olema, et toitu pihta ei pandaks. Lisaks kalkun-rihukanadele tegutses kämpingus ka mitu eri mõõtu kängurut (wallaby) ning öösiti käisid toiduotsingul opossumid. Seega, prügi- ja toidukotid tuli kindlasti autosse jätta.

Olime enne kella 6-t juba jalul ja tutvusime külastuskeskuse ümbrusega. Linde oli igal pool palju. Margus ehmatas kõvasti, kui selja tagant üks papagoi pähe maandus. Selgus, et külastuskeskuse juures toidetakse linde ja linnud on julged, mõned õige jultunudki. Külastuskeskuse juures olid põnevamad liigid:
vongatuvi, Wonga Pigeon – 4;
Satin Bowerbird – 2 paari, tee äärest leidsime ka „lehtla“, mille abil isaslind emaseid juurde meelitab;
¤ 276 Regent Bowerbird (Sericulus chrysocephalus) – 2 paari;
punakulm-amadiin, Red-browed Finch – 19, kõik nad tegutsesid lindude toitmiskohas;
austraalia kuningpapagoi, Australian King-Parrot – 5, nemadki passisid toitmiskohal;
puna-rosellapapagoi, Crimson Rosella – 30, tänu toitmisele olid eriti jultunud, kippusid pähe ja kätele maanduma;
Eastern Whipbird – 10, iseloomulikku piitsalööki meenutavat häält kostus igal pool;
Black-faced Monarch – 4;
¤ 277 heletuvi, White-headed Pigeon (Columba leucomela) – 10;
¤ 278 kammsaba, White-throated Needletail (Hirundapus caudacutus) – 10, piiritajate asemel elab sealkandis kammsaba (talvitavad siin).

O’Reilly külastuskeskuse juurest saab alguse õige mitu erineva pikkusega matkarada. Kuna pühapäeval käib siin arvukalt turiste, siis läksime kiiresti teele, sest esimene rada läbiv seltskond peletab tahtmatult linnud eemale. Lamington NP kõige kuulsam liik on väike-lüürasaba (Albert’s Lyrebird). Kuna olime lõunas tavalisest lüürasabast ilma jäänud, siis tahtsime seda lindu igal juhul näha. Lisaks otsisime siin eeskätt veel austraalia pitat (Noisy Pitta) ja Paradise Riflebird’i. Vihmamets oli linde täis ja kõikvõimalike häälte tegijate otsimine pakkus kõvasti tegevust. Suhteliselt lühikese matka järel leidsime metsa all kõdust putukaid otsiva:
¤ 279 väike-lüürasaba, Albert’s Lyrebird (Menura alberti) paari. Kahjuks olid linnud üpriski pelglikud ja põgenesid ruttu, aga isaslinnu uhke lüürasaba õnnestus ikka ära näha.

Valisime hommikuseks retkeks matkaraja, mille pikkus tundus kuni 6 km olevat – igati paras pikkus. Teele asudes tundus asi kahtlane ja kontrollimisel selgus, et rada lookleb mööda järske nõlvasid õige kõvasti ja tegelik pikkus on kusagil 15 km kanti. Kuumus ja niiskus hakkasid tõsiselt liiga tegema. Suurimaks nuhtluseks olid siin aga kaanid. Isegi ühe puulehe paksusest kõdukihist ronis neid karja kaupa mööda jalgu üles. Kaanide taktika näeb välja umbes nii, et kaan on kokkutõmbunud täpikesena kõdus. Tundes maapinnal müdinat, ajab koheselt end püsti ja hakkab peaga vehkima. Tema lootus on nüüd müdina tekitajale külge haakida. Kui asi õnnestub, hakkab koheselt vereimemiseks sobivat kohta otsima, mööda püksisäärt liigub oma kehapikkuse kohta uskumatu kiirusega. Ehkki korjasime neid jalgadelt ja jalatsitelt ära kümneid, olid retke lõpuks kõigi jalad verised. Kuna Margus oli selgelt valede jalatsitega (sandaalidega) metsa tulnud, tuli tal hõõrdunud ja kaanide söödud jalgade tõttu poolel teel tagasi keerata. Uku ja Rene otsustasid vaatamata kõigele edasi minna. Tänu tagasikeeramisele oli Margusel õnn kohata haruldast ja peidulise eluviisiga
¤ 280 Rufous Scrub-bird’i, (Atrichornis rufescens) – üks lind tegutses teeraja servas risuhunnikus. Seda liiki ei lootnud üldsegi mitte kohata.
Hommikusel retkel nägime palju vihmametsade liike:
Eastern Yellow Robin – 6;
Lewin’s Honeyeater – 7;
¤ 281 Green Catbird, Ailuroedus crassirostris – 7, neid kräunuva häälega rohelisi hakisuurusi linde võis Queenslandi vihmametsas igal pool kohata;
¤ 282 Logrunner (Orthonyx temminckii) – 12, kirjud rästasuurused linnud, kes karjakaupa kõdust putukaid otsisid;
¤ 283 Yellow-throated Scrubwren (Sericornis citreogularis) – 10;
¤ 284 Large-billed Scrubwren (Sericornis magnirostris) – 10;
White-browed Scrubwren – 25;
Golden Whistler – 25;
Rufous Fantail – 20;
¤ 285 ruuge-kägutuvi, Brown Cuckoo-Dove (Macropygia amboinensis) – 6;
Kiilsaba-tüüdukägu, Fan-tailed Cuckoo – 2;
¤ 286 lõuna-tuvikull, Grey (White) Goshawk (Accipiter novaehollandiae) – retke esimene isend jäi Rene kaamera ette;
¤ 287 paruktuvi, Topknot Pigeon (Lopholaimus antarcticus) – 2;
¤ 288 Brown Gerygone (Gerygone mouki) – 20;
manisk-meelind, Eastern Spinebill – 2;
Grey Shrike-thrush – 5;
¤ 289 Spectacled Monarch (Monarcha trivirgatus) – 2.
Lisaks lindudele kohtas siinses metsas imelikke suuri musti sisalikke Landmullet (Egernia major), olid sellised poole meetri pikkused paksud “jalgadega maod”.

Margus pääses kurnavalt metsaretkelt mõne tunniga tagasi jalgu ravitsema. Kurnatud Uku jõudis paar tundi hiljem ja lausa laibastunud Rene veel kaks tundi hiljem. Rene aeg oli kulunud pildistamisele ja looduse nautimisele. Jõe äärest leidis ta suure, paarimeetrise läbimõõduga lehtedest pesakuhila. Vaikselt lähemale hiilides, vaatas ta ainult jõe poole, kartes et ehk on tegemist mingi krokodilli pesaga. Selja tagant tuli äkki kohutav hääl, hääle tekitaja oli hoopis kalkun-rihukana isaslind, kes oli vaikselt võsast jälginud ja nüüd otsustavalt ründas.

Pisut puhanuna otsustasime samasse kohta veel üheks päevaks jääda. Järgnevaks ööks oli kämpingus ruumi piisavalt ja saime telgi varakult üles. Järgnes sõit lähimasse linnakesse, kus ostsime toidumoona ja uuendasime õlle- ja veinivarusid. Poeskäigul lisandus liiginimekirja üks uus liik:
¤ 290 faasan-kannuskägu, Pheasant Coucal (Centropus phasianus) – 1 isend tegutses tee servas muruplatsil.

Kurnava päeva tõttu õhtul enam retkele ei läinud, vaid lasime veinil hea maitsta. Taustaks kostus kõrvulukustav tirtsude sirin, pimedas tegi häält väike-haugaskakk (Southern Boobook).

10. detsember
Lamington NP, Bunya Mountains NP

Öösel sadas, aga telk pidas vett hästi. Külastuskeksuses saime teada, et öösel sadas lühikese ajaga 30mm – päris kõva paduvihm. Ka hommikul tuli veel uduvihma. Käisime paar tundi lähiümbruses ringi, sest Noisy Pitta ja Paradise Riflebird olid veel leidmata. Hommikusel retkel õnnestus uuesti ja nüüd väga lähedalt näha väike-lüürasaba (Albert’s Lyrebird) emaslindu (jalutas julgelt nina alt üle raja). Huvitavamatest liikidest nägime/kuulsime veel:
Spectacled Monarch – 2;
Logrunner – 10;
paruktuvi, Topknot Pigeon – 3;
¤ 291 Russet-tailed Thrush (Zoothera heinei) – selle liigi eristamine Bassian Thrush’st oli meiesugustele võhikutele lootusetu ülesanne. Pärast retke saatis Uku kohalikele linnumeestele mõned fotod ülevaatamiseks ja selgus, et ühel pildil on just Russet-tailed Thrush;
¤ 292 Paradise Riflebird (Ptiloris paradiseus) – kahjuks siin me seda uhket lindu ei näinud, vaid kuulsime vähemalt kolme linnu hääli.

O’Reilly külastuskeskuse juurde on rajatud päris pikk laudtee, mida mööda pääsevad ka vanurid ja ratastooliga külastajad vihmametsa liikuma. Lisaks on siia rajatud rippsildade süsteem, mille abiga pääseb vihmametsa üleval latvade kõrgusel vaatama. Kahjuks oli aga sel päeval paks udu ning vihmasadu läks taas tugevamaks, mistõttu pidasime lahkumise plaane. Olime teistelt linnuvaatlejatelt kuulnud, et Brisbane’st paarsada kilomeetrit loodes Bunya Mountains National Park’is on palju lihtsam Pitta’sid ja Riflebird’e leida, sest turiste käib sealsetel matkaradadel vähem ja linnud näitavad ennast paremini. Vihmamets olla seal sama hea, kui Lamingtonis. Kõik käivad Lamingtonis peamiselt lihtsalt seetõttu, et see on kuulsam ja tuntum. Saigi ruttu asjad kokku pandud ja Bunya Mountains NP poole teele asutud. Teekonnal nägime mõne uue liigigi:
¤ 293 hiidnokk-kägu, Channel-billed Cuckoo (Scythrops novaehollandiae) – retke esimene isend istus tee servas puul, suur ja vägeva nokaga elukas;
¤ 294 nümfkakaduu, Cockatiel (Nymphicus hollandicus) – meil levinud puurilind on sealmail tavaline lind, tee servas elektritraatidel nägime ca 30 lindu;
¤ 295 Apostlebird (Struthidea cinerea) – tegutsevad teepervedel väikeste salkadena, nägime ca 20 lindu;
Brown Songlark – 3;
austraalia hõbehaugas, Black-shouldered Kite – 1;
austraalia tuuletallaja, Nankeen Kestrel – 6.

Bunya Mountains National Park on nagu Lamington NP-gi mägine metsaga kaetud ala. Oma nime on rahvuspark saanud siinse tõeliselt ürgse Bunya-puu järgi. Juba eemalt oli näha, et kisub taas vihmale. Ookeanilt mandrile liikuvad niisked õhumassid sajavadki just mägedes vihmana alla. Ja mis vihmamets see ilma vihmata on, matkamine on ainult ebamugav. Kohale jõudsime õhtuks, aga jäime pool tundi hiljaks (kell 17.30) ja rahvuspargi majutuskeskuses asjapulki enam kohal ei olnud. Silt soovitas hommikul kell 9 tagasi tulla. Lisaks meile oli veel inimesi, kes öömaja otsisid, aga ju polnud majutusasutusel raha teenimine eesmärgiks (tundus peaaegu tühi olevat) ?!?. Samas oli ka väga korralik telkimisala koos pesemisvõimalusega, aga kuna olime juba 2 ööd järjest telgis olnud, siis olid viimasedki akud tühjad ja vajasid laadimist. Seetõttu eelistasime siseruume ja elektrit. Õnneks leidus läheduses mitmeid majutuskohti, millest ühes isegi inimesi leidus. Rentisime selleks ööks korraliku maja. Kuna lähenes kõva äike ja sadu, siis õhtul enam välja ei läinud. Rene tegi pimedas väikse jooksuringi Bunya mäe harjale. Oli vägev vaatepilt – kogu mäge ümbrisev tasandik oli välkude meelevallas. Joosta oli pimedas üpris ebameeldiv, iga asfaldile kukkunud oks moondus vaimusilmas maoks ja loomulikult pidi neist kõrge kaarega üle hüppama.

11. detsember
Bunya Mountains NP, Cooloola NP (Inskip Peninsula)

Hommik rõõmustas selge ja päikesepaistelise ilmaga. Ebameeldiva üllatusena selgus, et just sel päeval on kõige parem matkarada miskit sorti lõhkamistööde tõttu suletud. Võtsime siis ühe teise raja ette. Linde oli palju, aga kõiki otsitud liike siiski kätte ei saanud:
Paradise Riflebird – kohe majast välja astudes oli üheks esimeseks liigiks kauaotsitud Riflebird, otse nina all tegutses 1 isaslind ja 3 emaslindu;
¤ 296 Rose Robin (Petroica rosea) – peibutamise peale õnnestus puulatvadest 2 isaslindu välja meelitada;
¤ 297 nõgi-loorkakk, Sooty Owl (Tyto tenebricosa) – matkarada (laudtee) läks otse ühe suure viigipuu õhujuurte vahelt läbi ja õnnestus puu sisemusele (õõnsusele) pilk peale heita. Meie üllatuseks kükitas mõned meetrid kõrgemal nõgi-loorkakk. Ta oli siia päevaks varju tulnud. Ei lootnudki seda liiki enam kohata. Vedas ropusti;
manisk-meelind, Eastren Spinebill – 10;
Regent Bowerbird – 7, linnud poseerisid väga hästi;
Topknot Pigeon – 15;
Satin Bowerbird – 10;
Wedge-tailed Eagle – 2;
Bassian Thrush – 3;
Spectacled Monarch – 1;
Black-faced Monarch – 1;
Green Catbird – 10.

Ehkki Noisy Pitta jäi nägemata, otsustasime kohe edasi liikuda, sest selle liigi leidmiseks oli põhja pool veel palju võimalusi. Muid uusi liike poleks Bunya Mountains NP-st enam eriti saanud.

Järgmisena oli meil kavas Cooloola National Park’i külastada, aga siin saigi esimest korda saatuslikuks maastikuauto puudumine. Ala on väga liivane ja tavalise autoga jääks esimesel paaril meetril kinni. Seetõttu tuli mitmest kõvast liigist (sh maapapagoi, Ground Parrot) suu puhtaks pühkida. Otsustasime siiski Cooloola põhjaosas Inskip Peninsula’t külastada, lootsime mereliike näha.

Teel rannikule hakkasid tee ääres silma:
White-winged Chough – 10;
Blue-faced Honeyeater – 3;
hiidnokk-kägu, Channel-billed Cuckoo – 2;
viupistrik, Brown Falcon – 2;
¤ 298 kaelus-pisipart, Cotton Pygmy-goose (Nettapus coromandelianus) – teeäärsel lombil 2 isendit;
¤ 299 Tawny Grassbird (Megalurus timoriensis) – pisipartidega samas kohas heinas 1 isend;
veisehaigur, Cattle Egret – tee ääres oli suur koloonia rohkem kui 400 linnuga;
¤ 300 harakhani, Magpie Goose (Anseranas semipalmata) – retke esimesed 6 isendit;
Collared Sparrowhawk – 1.

Rainbow Beach, Inskip Point ja Fraser Island on ühed tuntumad turistide sihtkohad Austraalias. Kogu rand on siin surfarite ja hipide laagreid täis. Harjumatu oli vaadata, kuidas maastikuautodega otse mööda ookeani randa sõidetakse, siin on see teatud rannalõikudel täitsa ametlikult lubatud. Seadsime ka ennast Inskip Point’i kämpingusse ookeani randa telkima. Vahtisime algatuseks pool tundi merd ja kahjuks pidime tõdema, et linde pole. Kuna oli mõõn, siis oli Inskip Point’i läänerannas (siselaht) mudapaljanditel palju kurvitsalisi. Tegelesime kogu õhtuse aja kuni pimedani torutamise ja kahlajate läbikammimisega. Nimekirja lisandus mitu uut liiki:
¤ 301 hiidrüdi, Great Knot (Calidris tenuirostris) – retke esimene isend;
¤ 302 Varied Triller (Lalage leucomela) – 1 isaslind tegutses mangroovis;
¤ 303 Mangrove Gerygone (Gerygone levigaster) – 1;
¤ 304 väiketiir, Little Tern (Sterna albifrons) – 50 isendit, siinmail alamliik sinensis;
¤ 305 mägitüll, Lesser Sand (Mongolian) Plover (Charadrius mongolus) – 20;
¤ 306 naerutiir, Gull-billed Tern (Sterna nilotica) – 2;
hund-tikksaba, Variegated Fairy-wren – 3;
Rufous Whistler – 2;
hallkibu, Terek Sandpiper – 10;
punakael-rüdi, Red-necked Stint – 30;
punapea-tüll, Red-capped Plover – 100;
kõvernokk-rüdi, Curlew Sandpiper – 20;
vöötsaba-vigle, Bar-tailed Godwit – 20;
väikekoovitaja, Whimbrel – 2;
idakoovitaja, Eastern Curlew – 30;
austraalia merisk, Pied Oystercatcher – 5;
siberi mägitilder, Gray-tailed Tattler – 20;
väikehaigur, Striated Heron – 1;
Mangrove Honeyeater – 1;
Mistletoebird – 5.

Kurvitsalistele lisaks oli kogu rand erinevaid naljakaid krabisid täis. Osad liigid liikusid tohutute hordidena mööda madalikke, kangesti meenutasid orke filmist „Sõrmuste isand“. Rannas oli palju erineva läbimõõduga auke, algul ei saanud aru, kelle tekitatud need on? Liikumatult linde vaadates hakkas ümbruskonna maapind elama, igast august ilmusid esimese asjana periskoobi sarnased silmad, millele järgnes suur sõrg ja alles seejärel sõra omanik.

Õhtul käisime läheduses Rainbow Beach’il internetipunktis, aga pidutsemiseks jaksu enam ei olnud. Sai varakult magama mindud.

12. detsember
Cooloola NP (Inskip Peninsula, Poona Lake Trail), Mackay

Hommikul sai varakult ärgatud (nagu tavaliselt) ja esimese asjana tahtsime uuesti kurvitsaranna üle vaadata, aga veetase oli kõrge ja linde väga palju ei näinud. Lootsime leida rand-jämejalga (Beach Thick-knee), aga polnud õnne. Kämpingu juurest leidsime aga kolm
¤ 307 White-cheeked Honeyeater’it (Phylidonyris nigra).

Kuna maastikuautota polnud siin enam suurt midagi teha, siis otsustasime võimalikult kiiresti võimalikult kaugele põhja liikuda. Cooloola NP-s jäi maantee äärde siiski üks sõiduautoga läbitav tee, mida mööda pääses Poona Lake Trail’le matkama. Leidsime, et võiks siis vähemalt sellegi läbi käia. Järve äärde jõudes oli tunne, et oleme mõne Kõrvemaa liivapõhjalise järve ääres, ainult järve ümbritsevad puud olid mändide asemel eukalüptid. Mõni liik tuligi juurde:
¤ 308 suur-rohetuvi, Wompoo Fruit-Dove (Ptilinopus magnificus) – ilusaid kirevaid rohetuvisid on vihmametsas kõrgelt latvadest ülimalt raske leida, saime esimese rohetuviliigi kirja, leidsime 3 lindu lehtede vahelt üles;
¤ 309 Little Shrike-thrush (Colluricincla megarhyncha) – retke esimene isend;
¤ 310 Pale-yellow Robin (Tregellasia capito) – alguses tundus mõnele mehele, et tegemist on tavalise Eastern Yellow Robin’iga, aga tähelepanelikumalt jälgides selgus, et tegemist on siiski uue liigia. Hiljem nägime seda liiki veel korduvalt;
viirpea-pütt, Hoary-headed Grebe – Poona järvel oli 4 vanalindu ja 4 pisikest äsjakoorunud poega;
Large-billed Scrubwren – 10;
kammsaba, White-throated Needletail – 15;
¤ 311 austraalia kääbuskotkas, Little Eagle (Hieraaetus morphnoides) – leidsime ühe „valge“ vormi isendi.

Teekonnal põhja hakkasid silma järgmised liigid:
¤ 312 Leaden Flycatcher (Myiagra rubecula) – lõpuks õnnestus retke esimene isend ära määrata, hääl on olulisim tunnus;
¤ 313 Red-backed Fairy-wren (Malurus melanocephalus) – paar keksis lausa keset teed, põhjas on liik tavalisem;
vile-purihaugas, Whistling Kite – 1;
¤ 314 lõuna-tutthaugas, Pacific Baza (Aviceda subcristata) – 1 lind istus kohe tee ääres puul.

Carmila ja Clairview vahel kulges maantee merele väga lähedal ja nägime, et mõõnaga on paljandunud väga lai mudaala. Lootuses rand-jämejalga leida, tegime viimase valgusega veel lühikese peatuse. Otsitud liiki ei näinud, aga liiginimekirja lisandus ikkagi 2 lindu:
¤ 315 punajalg-rihukana, Orange-footed Scrubfowl (Megapodius reinwardt) – 1 lind jalutas majade vahel ringi;
¤ 316 rifi-siidhaigur, Eastern Reef Egret (Egretta sacra) – 1 tumeda vormi isend jalutas kaugel mudapaljanditel.

Õhtul alles pimedas hakkasime öömaja otsima. Kuna kell oli juba 19, siis kartsime, et ei pääse enam kusagil jutule, sest tööpäev on läbi. Teele jäi vähe suurem linn nimega Mackay, kus kohe linna servas hakkas üks karavanpark silma. Õnneks olid asjapulgad veel kohal ja saime majakese rentida. Olime päevaga 800 km maha sõitnud ja õige väsinud, sai kohe magama mindud.

13. detsember
Mackay, Eungella NP, Conway NP, Townsville Town Common Environmental Park

Järgmisena oli meil kavas Mackay külje alla Eungella National Park’i minna ja seda peaasjalikult vaid ühe liigi pärast – Eungella Honeyeater (endeem, kes elab vaid Eungella NP-s). Eungella NP oli taas kõrgemal mägedes olev vihmametsa ala. Otsustasime varahommikuse talutava temperatuuriga aja madalamal põllumaastikus veeta ja hiljem, kui kuumus tapma hakkab, jahedamasse vihmametsa varju minna.

Mackay ja Eungella NP vahelises põllumajandusmaastikus (peamiselt suhkruroo põllud) hakkasid silma järgmised liigid:
¤ 317 Helmeted Friarbird (Philemon buceroides) – retke esimene isend hakkas silma kohe Mackay’s ööbimiskoha juures;
¤ 318 roostepugu-amadiin, Chestnut-breasted Mannikin (Lonchura castaneothorax) – 5 lindu leidsime suhkruroopõllu servast;
Red-backed Fairy-wren – 1;
Golden-headed Cisticola – 10;
Tawny Grassbird – 3;
¤ 319 valge-keisertuvi, Pied Imperial-Pigeon – 2;
White-bellied Cuckooshrike – 1;
kaelus-pisipart, Cotton Pygmy-goose – 5;
faasan-kannuskägu, Pheasant Coucal – 2;
hiidnokk-kägu, Channel-billed Cuckoo – 2 ;
tuttpütt, Great Crested Grebe – 5;
austraalia väikepütt, Australasian Grebe – 7.

Eungella National Park’i jõudsime kella 10 paiku ja kohe rahvuspargi keskuse juures leidsime otsitava liigi:
¤ 320 Eungella Honeyeater (Lichenostomus hindwoodi) – vähemalt 1 isend tegutses jõeäärses võsas koos teiste lindudega.
Lisaks nägime siin veel:
lõuna-tutthaugas, Pacific Baza – 1;
¤ 321 siniõlg-kuukabarra, Blue-winged Kookaburra (Dacelo leachii) – 1 istus elektriliinil, põhjas on siis lisaks tavalisele kuukabarrale veel teinegi liik.

Kuna olime Eungella NP-st otsitava liigi ruttu kätte saanud, siis otsustasime kohe edasi põhja poole liikuda ning juba keskpäevaks olime rannikul Conway National Park-i aladel. Kahjuks pärines info selle ala kohta ca 20 aasta vanusest raamatust, aga kuna see jäi otse teele, siis otsustasime sisse keerata, sest oli lootust austraalia jämejalga (Bush Thick-knee) näha. Kohapeal selgus aga, et siinne Airlie beach on tänapäeval üks populaarsemaid suvitusrandu ja enamus looduslikust alast on täis ehitatud. Vanade andmete põhjal pidi pargivahi elamise juures puude all alati puhkavaid jämejalgu nägema (öise eluviisiga lind, kes päeval kusagil põõsa all konutab). Mõningase ekslemise järel leidsime oletatava kunagise pargivahi majakese koha üles, kuhu oli nüüd avalik piknikuala tekkinud. Aga oh üllatust, jämejalad olidki siin endiselt olemas – 2 lindu istusid põõsaste all varjus. Liiginimekiri saigi lisa:
¤ 322 austraalia jämejalg, Bush Thick-knee (Burhinus grallarius) – 2;
¤ 323 Spangled Drongo (Dicrurus bracteatus) – retke esimese isendi leidsime jämejalgade juurest.

Päike kõrvetas kõvasti ja linn oli poolpaljaid preilnasid täis – otsustasime Airlie beach’il lõunapausi teha.

Pärastlõunal liikusime edasi põhja eesmärgiga jõuda õhtuks Townsville’i linna, kust alates algab nn „märg troopika“ ja kõige paremad linnualad. Teel leidsime ühe uue liigi:
¤ 324 käharkakduu, Red-tailed Black-Cockatoo (Calyptorhynchus banksii) – 1 lind istus tee ääres põõsal.

Townsville’is oli meil sihiks külastada linna põhjaservas olevat Townsville Town Common Environmental Park’i. Tegemist on suure märgalaga, kus alati on palju linde ja enamus linnuturiste üritab ikka siin ära käia. See looduspark oli külalistele avatud kella 6.30-st hommikul kuni 6.00-ni õhtul. Jõudsime tunnikese enne sulgemist kohale ja heitsime esimese pilgu märgalale. Õnnetuseks oli ka siin Austraaliat tabanud põud enamuse alast täiesti ära kuivatanud, aga linde oli ikkagi palju. Lühikese ajaga saime kirja 4 uut liiki:
¤ 325 pugal-toonekurg, Black-necked Stork (Jabiru) – 1, väga suur võimsa nokaga lind;
¤ 326 kiiver-lootoselind, Comb-crested Jacana (Irediparra gallinacea) – retke esimene isend;
¤ 327 brolgakurg, Brolga (Grus rubicunda) – 15, üks kahest Austraalia kurest;
¤ 328 roostekõht-vilepart, Wandering Whistling-Duck (Dendrocygna arcuata) -10 lindu jalutas golfiväljakul.

Lahkusime alalt vahetult enne selle sulgemist ja jäi veel natuke valget aega öömaja leidmiseks. Õnneks oli kõigest paari kilomeetri kaugusel korralik kämping, kuhu oma telgi püsti panimegi.

Kuna sellisel laiuskraadil on valget aega vaid umbes 13 tundi ööpäevas (6.00-19.00), siis üritasime kogu selle vähese aja looduses olla. Äratus oli tavaliselt kell 5.30 ja väljas olime tavaliselt pimedani, umbes pooltel õhtutel järgnes veel 1-2 tunnine ööretk. Päeva kõige tõsisema söömaaja tegime õhtul pimedas, ülejäänud söögikorrad käisid kiirelt käigupealt. Sellise rassimisega olime päeva lõpuks alati päris läbi ja pärast õhtusööki kustusime kiiresti ära. Ka sel õhtul kell 20.30 juba magasime.

14. detsember
Townsville Town Common Environmental Park, Paluma NP

Olime varakult Townsville Town Common Environmental Park’i väravas sissepääsu ootamas. Sai siinses võsastikus esmalt pool tundi aega parajaks tehtud. Alal sees sai mõne tunniga kõik üpris põhjalikult üle vaadanud. Uusi liike lisandus päris palju:
¤ 329 Olive-backed Sunbird (Nectarinia jugularis) – 5 isendit, Austraalia ainuke nektarilind on troopikas tavaline liik;
¤ 330 rohtla-vilepart, Plumed Whistling-Duck (Dendrocygna eytoni) – retke esimesed 2 lindu;
¤ 331 Yellow Honeyeater (Lichenostomus flavus) – retke esimene isend;
¤ 332 austraalia trapp, Australian Bustard (Ardeotis australis) – suureks üllatuseks leidsime siit 2 isendit. Arvasime, et liik elutseb kaugemal sisemaal ja meil pole lootuski teda näha;
brolgakurg, Brolga – 23;
kiilsaba-kotkas, Wedge-tailed Eagle 3;
¤ 333 kalakotkas, Osprey (Pandion haliaetus) – retke esimene isend, hiljem kohtasime veel õige mitut. Siin mandril elab alamliik leucocephalus;
¤ 334 Yellow-spotted Honeyeater (Meliphaga notata) – 1;
¤ 335 Brown-backed Honeyeater (Ramsayornis modestus) – 1;
¤ 336 rohtlalõoke, Horsfield’s Bushlark (Mirafra javanica) – siin 5 isendit, olime seda lindu vilksamisi juba varemgi näinud, aga alles nüüd õnnestus talle korralikult otsa vaadata ja liik määrata;
¤ 337 väike-hõbehaigur, Intermediate Egret (Ardea intermedia) – kui valged haigrud (hõbehaigur, väike-hõbehaigur, siidhaigur) on kaugel ja ühekaupa, siis on meiesugustel vähese kogemusega tegelastel neid päris raske eristada. Siin olid aga kõik kolm liiki lähedal ja ühes parves ning lõpuks said 3 lindu just väike-hõbehaigruks määratud;
kiiver-lootoselind, Comb-crested Jacana – 2;
¤ 338 kiritiib-amadiin, Double-barred Finch (Taeniopygia bichenovii) – siin 1 isend, hiljem nägime neid omapärase väljanägemisega linde veel palju;
¤ 339 taigakägu, Oriental Cuckoo (Cuculus saturatus) – see liik tuleb Põhja-Austraaliasse talvitama, siin leidsime 2 lindu;
White-bellied Cuckoo-shrike – 2.

Algselt oli Townsville Town Common Environmental Park’is kavas kaks päeva olla, aga kuna märgala oli suuresti kuivanud ja linde väga palju ei olnud, siis otsustasime varem edasi liikuda. Õnneks olid suuremad kihutamised nüüdseks läbi. Parimad linnualad ootasid meid suhteliselt väiksel alal Cairns’i ümbruses ja päevane läbisõit polnud enam nii suur, kui Lõuna-Queenslandis. Saime rohkem aega linnuvaatlemisele pühendada. Järgmiseks sihtkohaks oli kõigest 65 km kaugusel olev Paluma National Park. Tegemist on taas kõrgemal mägedes oleva vihmametsa alaga.

Paluma külla jõudsime keskpäevaks ja nagu arvata võis, sadas siin suuremal või vähemal määral pea kogu aeg. Seetõttu telki me väga ei kippunud ja jäime ööbima motelli.

Käisime pärastlõunal siinsed lühikesed matkarajad läbi ja nimekirja lisandus mitu uut liiki:
¤ 340 mets-safiirlind, Forest Kingfisher (Todiramphus macleayii) – 2, troopikas metsas suhteliselt tavaline;
¤ 341 Grey-headed Robin (Poecilodryas albispecularis) – 5, troopilises vihmametsas tavaline lind;
¤ 342 ränd-pronkskägu, Shining Bronze-Cuckoo (Chalcites lucidus) – Uku nähtud lind jäigi retke ainukeseks isendiks;
¤ 343 Victoria’s Riflebird (Ptiloris victoriae) – nägime siin vähemalt 7 isendit. Motelli restorani juures toideti linde ja ka Riflebird’id käisid toidulaual. Neid ilusaid linde sai sel moel väga lähedalt vaadata;
¤ 344 Macleay’s Honeyeater (Xanthotis macleayana) – 5, troopilises vihmametsas tavaline lind, aga väiksel alal levinud. Toidulaual käis neid mitu;
¤ 345 Barred Cuckoo-shrike (Coracina lineata) – retke esimesed 2 isendit tulid alles nüüd;
¤ 346 Fernwren (Oreoscopus gutturalis) – siin 2 isendit, liik esineb vaid kõrgemal mägedes (alates 650m) metsas;
¤ 347 austraalia pita, Noisy Pitta (Pitta versicolor) – lõpuks pärast pikki otsinguid õnnestus ühte lindu korralikult näha ja lisaks veel kahe hääli kuulda;
¤ 348 Tooth-billed Bowerbird (Scenopoeetes dentirostris) – see liik elab kõrgemate alade (600-1400m) vihmametsas, siin nägime ühte lindu;
White-cheeked Honeyeater – 5;
Yellow-spotted Honeyeater – 1.

Palumas on võimalik ka kiiverkaasuare näha, vähemalt kõik kohad on hoiatavaid silte täis, aga meile küll ühtegi ette ei sattunud.

Otsustasime Paluma NP-s pikema ööretke teha. Olime väljas mitu tundi ja sõitsime maha mitukümmend kilomeetrit, aga ühtegi kakku ega öösorri ei näinud ega kuulnud. Paras elamus oli siin pimeduses arvukaid helendavaid putukaid (firefly) näha.

15. detsember
Paluma NP, Tyto Wetlands, Mission Beach

Hommikul olime varakult väljas, käisime küla ümbruses ringi ja tegime väljasõidu kümmekonna kilomeetri kaugusel mägedes oleva paisjärve äärde. Liiginimekiri sai taas tublisti lisa:
¤ 349 Chowchilla (Orthonyx spaldingii) – Logrunner’i sugulane, kõdu seest putukaid otsiv lind, üldjuhul salkadena. Meie leidsime 5 lindu;
¤ 350 Bower’s Shrike-thrush (Colluricincla boweri) – kõige haruldasem shrike-thrush, kes on levinud vaid vähestes kohtades kõrgemate alade vihmametsas. Leidsime siit retke esimese isendi;
¤ 351 Pied Monarch (Arses kaupi) – tagasiteel rannikule leidsime tee servast kokku 4 lindu;
¤ 352 Birdled Honeyeater (Lichenostomus frenatus) – 5;
austraalia pita, Noisy Pitta – hommikul leidsime tee servast kokku lausa 5 lindu;
hele- merikotkas, White-bellied Sea-eagle -2;
Scarlet Honeyeater – 1;
lõuna-tuvikull, Grey Goshawk – meie teine isend, keda lõpuks ka kõik retkelised nägid. Lendas paisjärve juures ringi;
¤ 353 munahaugas, Square-tailed Kite (Lophoictinia isura) – retke ainuke isend lendas paisjärve juures ringi;
¤ 354 valgepära-salangaan, White-rumped Swiftlet (Aerodramus spodiopygius) – piiritajate väiksed sugulased, paisjärve juures nägime retke esimesi isendeid;

Keskpäeval liikusime tasapisi edasi põhja suunas eesmärgiga jõuda õhtuks Mission Beach’ile – kiiverkaasuari parimale vaatluskohale. Esimese vahepeatuse tegime paarkümmend kilomeetrit põhja pool Paluma NP põhjaservas Big Cristal Creek Picnic Ground’il. Nimekirja lisandus:
¤ 355 Lemon-bellied Flycatcher (Microeca flavigaster) – retke esimene isend istus elektriliinil;
Leaden Flycatcher – 1.

Troopilises Austraalias kasvatatakse kõikvõimalikke erinevaid puuvilju, mida farmerid otse tee ääres müüvad. Tegime ka aeg-ajalt nendega kaupa –ostsime peamiselt mangosid, aga vahest ka litshe, avokaadosid, banaane jm. Paluma’st lahkudes saime ühe farmeriga pikema jutu peale. Tema isegi teadis, mis asi see Eesti on. Ta olla paarkümmend aastat tagasi Townsville’i lähedal Magnetic Island’il ühte eestlast näinud. Farmerilt saime aga teada, et teele jääva Ingham’i linna juures on üks märgala, kus võib väga palju linde näha. Tuhlasime siis kõik infopunktidest korjatud materjalid läbi ja leidsimegi „Tyto Wetlands“ nimelise koha. Selgus, et see asub otse suure maantee ääres ja kohe kõrval on ka linna infopunkt. Saime infopunktist kogu järgneva reisi jaoks vajalikud kaardid jm materjalid ning muidugi otsustasime ka „Tyto Wetlands’i“ üle vaadata. Koht kandis sellist nime, sest siin pesitses rohtla-loorkakk (Tyto capensis), keda polnud aga lootsuski näha, sest polnud pesitsusaeg.

Aga linde oli siin palju. Algatuseks leidsime kohe infopunkti tagant 2 austraalia jämejalga, kelle leidmiseks olime varem kõvasti aega kulutanud. Hiljem selgus, et see liik on põhja pool lausa tavaline. Tyto Wetlands oli küll põua tõttu suuresti kuivanud, aga liiginimekirja lisandus ikkagi pikk rida liike:
¤ 356 Metallic Starling (Aplonis metallica) – see kuldnokka ja drongot meenutav lind elutses suurte kolooniatena, retke esimeses salgas oli küll vaid 10 lindu;
¤ 357 White-browed Robin (Poecilodryas superciliosa) – retke ainuke isend;
¤ 358 võsa-tüüdukägu, Brush Cuckoo (Cacomantis variolosus) – retke esimene isend;
¤ 359 valjashuik, White-browed Crake (Porzana (Poliolimnas) cinerea) – siin 5 lindu;
¤ 360 Rufous-throated Honeyeater (Conopophila rufogularis) – 5;
¤ 361 viir-pisipart, Green Pygmy-goose (Nettapus pulchellus) – kaelus-pisipardist tavalisem, siin 10 lindu;
¤ 362 püütuvi, Squatter Pigeon (Geophaps scripta) – retke esimene isend vilksas korraks nina alt mööda;
¤ 363 karmiinamadiin, Crimson Finch (Neochmia phaeton) – siin 10 isendit;
putoto-huik, Spotless Crake – 2;
mustkõrv-kägu, Black-eared Cuckoo – 1, retke teine isend;
Yellow Honeyeater – 20;
Brown Honeyeater – 5;
kiiver-lootoselind, Comb-crested Jacana – 10;
vööt-nestepapagoi, Scaly-breasted Lorikeet – 7;
mudatilder, Wood Sandpiper – 1;
älverüdi, Sharp-tailed Sandpiper – 1;
vesitüll, Red-kneed Dotterel – 1;
mudatüll, Black-fronted Dotterel – 1;
roostepugu-amadiin, Chestnut-breasted Mannikin – 15;
Tawny Grassbird – 1;
Willie Wagtail – 40.

Tyto Wetlands’is olid kõik kohad krokodillide eest hoiatavaid silte täis, aga ühtegi elukat küll ei näinud. Igaks juhuks jalgupidi vette siiski ei roninud.

Õhtuks jõudsime Mission Beach’i, mille ümbruses on üks tähtsamaid kiiverkaasuari (Southern Cassowary) kaitsealasid. Peaaegu kõik linnuvaatlejad käivad seda lindu vaatamas Beachcomber Campsite’i juures, kus mõni kaasuar vahest lausa kämpingu territooriumile jalutama tuleb. Kämpingust kuulsime, et samal päeval olla lindu vähemalt kolmel korral nähtud ja otsustasime siia öömajale jääda. Telkimise eest küsiti siin aga eriti kõva hinda (40.- AUD) ja kuna odavama majakese eest küsiti vaid pisut rohkem, siis sai taas katusealune variant valitud.

Päevaga lisandus liiginimekirja üllatavalt palju uusi liike ja olime enne retke tehtud plaanid (350 liiki) juba kaks nädalat enne reisi lõppu ületanud (õhtuks koos 363 liiki). See vajas tähistamist ja õhtul sai linnuretke asemel väike pidu maha peetud. Ausalt öeldes poleks vihmaga välja minna tahtnudki. Veiniklaasi taga sai ka uusi ennustusi tehtud. Uute liikide leidmine muutus iga päevaga keerulisemaks, sest lihtsad liigid hakkasid otsa lõppema. Aga kõik me julgesime arvata, et 400 liiki peaks vast kokku ära tulema.

16. detsember
Mission Beach, Cairns (Esplanade, kalmistu, botaanikaaed)

Hommikul sai kohe Beachcomber Campsite’i ümbrus üle vaadatud, aga kaasuari polnud kusagil. Käisime läheduses ka ühe lühikese matkaraja läbi, aga kaasuari asemel saime hoopis paduvihma kaela. Paduvihma saabumine oli võimas, sadu lähenes kohutava mürinaga. Meil oli varjualuseni paarsada meetrit jäänud, lidusime nii, mis jaksasime, kuid sadu püüdis meid ikkagi kinni ja olime hetkega läbimärjad. Otsustasime kämpingusse tagasi minna ja ootama jääda, ehk tuleb eelmisel päeval ala külastanud lind tagasi. Pooletunnise ootamise peale leidsimegi kaasuari kämpingu tagant tühermaa servast prügihunnikus tuhnimas. On ikka suur ja vägev lind. Meid märgates taganes ta kiiresti vihmametsa varju. Kiiverkaasuare on üldse järel pisut üle tuhande isendi, seega oli selle liigi nägemine ikka paras vedamine.
¤ 364 kiiverkaasuar, Southern Cassowary (Casuarius casuarius).

Kui kaasuar nähtud, asusime teele Kirde-Austraalia suurima linna ja „märja troopika“ keskuse Cairns’i suunas. Kogu tee saatsid meid vihmahood, mis kohati olid väga tugevad. Tekkis juba kahtlus, et kas tõesti ongi vihmaperiood kätte jõudnud, mis kestab siin tavaliselt detsembri lõpust märtsini. Teisel pool mägesid madalal rannikul oli õnneks selge ilm. Vahetult rannikul väga tihti ei saja, ookeanilt tulev niiskus sajab maha natuke eemal mägedes. Cairnsi ümbruses sajab mõnes kohas aastas isegi üle 6 meetri sademeid ja sellest suurem osa tuleb maha paari kuu jooskul (jaanuar-märts). Omakorda mägede taga sisemaal on aga juba taas väga kuiv, nt Cairnsist sadakond kilomeetrit sisemaa suunas on aastane sademete hulk juba kuni kümme korda väiksem kui rannalähedastes mägedes. Tänu pidevatele vihmadele on mägede vööndis levinud ulatuslikud vihmametsad, mis on väga liigirikkad.

Cairns’is oli meil kindel plaan ka üks laevaretk teha. Linnuvaatlejate reisikirjades kiitsid kõik laevasõitu korallrifile ja eriti just pisikesele laiukesele nimega Michaelmas Cay. Läksime esimese hooga Cairns’i infopunkti, kus saime infomaterjale õige mitme laeva kohta. Ebameeldiva üllatusena selgus, et linnuvaatlejate seas kõige populaarsem laev „SeaStar“ on paar nädalat tagasi oma sõidud lõpetanud. Vana laeva asemel sõidab uus ja kiirem „SeaStarII“, aga selle hind oli juba palju kallim – 165.- AUD inimese kohta (oli üldse kõige kallim võimalik variant). Päevaseid snorgeldamisreise pakuti tunduvalt odavamalt paljude firmade poolt ja mõned isegi tegid peatuse Michaelmas Cay’il, aga kahjuks linnuvaatlejatele need ei sobinud, sest laiul tehti vaid põgus peatus (SeaStarII tegi Michaelmas Cay’il 2,5-tunnise peatuse). Tasapisi hakkas tunduma, et jätame kalli merereisi ära.

Otse Cairns’i kesklinnas talvitab rannas arvukalt kahlajaid ja ligemale 2 km pikkusel Cairns Esplanade’l on väga mugav neid vaadelda. Linnud on julged ja neid saab väga lähedalt pildistada. Jäime siia paariks tunniks talvesulestikus kahlajaid määrama. Saime siin juhuslikult kokku kohaliku linnumehega Martin Cachard’iga, kes juhtumisi on üks Austraalia tipp-bongareid. Kuna tal oli kavas paar tundi Cairns’is linde vaadata, siis kutsus meid endaga kaasa. Muidugi sai kutse tänuga vastu võetud. Vaatasime esmalt koos veel Esplanade’i kahlajad üle, misjärel heitsime pilgu peale ka samas olevale mangroovile. Liike lisandus Esplanade’lt päris mitu:
¤ 365 kõrbetüll, Greater Sand Plover (Charadrius leschenaultii) – 5;
¤ 366 Varied Honeyeater (Lichenostomus versicolor) – 5;
¤ 367 mustsaba-vigle, Black-tailed Godwit (Limosa limosa) – 10;
¤ 368 Mangrove Robin (Peneoenanthe pulverulenta) – seda liiki poleks me ise leidnudki, mangroovist kostus kahe linnu häält, millele Martin tähelepanu juhtis. Üllatuslikult õnnestus üks lind ka üles leida ja isegi pilti teha. Martini jutu järgi oli see hea vedamine, sest tavaliselt tihedast mangroovist lindu üles ei leia. Lind häälitseb nii vaikselt, et tavaliselt otsitakse teda kaugemalt, samas võib lind istuda 1 m kaugusel;
¤ 369 tulipõsk-viigipapagoi, Double-eyed Fig-parrot (Cyclopsitta diopthalma) – retke esimene isend näitas ennast vaid vilksamini;
¤ 370 Yellow Oriole (Oriolus flavocinctus) – taas liik, kelle leidmisel oli Martinist palju abi, sest siin kuulsime vaid 2 linnu häält (meile täiesti tundmatu hääl);
¤ 371 Large-billed Gerygone (Gerygone magnirostris) – 2;
¤ 372 võrkamadiin, Nutmeg Mannikin (Lonchura punctulata) – risuhunnikus 2 isendit, tegemist on Aasiast sissetoodud liigiga;
¤ 373 pruun-pronkskägu, Gould’s Bronze-Cuckoo (Chalcites minutillus russatus) – retke esimene isend istus mangroovi servas põõsas. Tegemist on väike-pronkskäo alamliigiga, keda peetakse tänapäeval eraldiseisvaks liigiks. Väike-pronkskägu (nominaatvormi) meil näha ei õnnestunudki;
punakael-rüdi, Red-necked Stint – 400;
kõvernokk-rüdi, Curlew Sandpiper – 30;
mägitüll, Lesser Sand Plover – 10;
älverüdi, Sharp-tailed Sandpiper – 20;
hiidrüdi, Great Knot – 100;
väikehaigur, Striated Heron – 1;
vöötsaba-vigle, Bar-tailed Godwit – 50;
väikekoovitaja, Whimbrel – 2;
idakoovitaja, Eastern Curlew – 20;
plüü, Grey Plover – 1;
tundrarüüt, Pacific Golden Plover – 5;

Cairns’is kõrvetas päike kohe eriti kõvasti. Ehkki olime kuumas ja päikese käes juba pikka aega olnud, olime paari tunniga üleni punased. Rene vajas isegi väikest toibutamist. Lisaks päikesele tegid siin liiga imepisikesed (lausa mikroskoopilised) kärbsed – „sandfly“. Nad hammustasid hirmus valusasti ja pärast sügeles hammustada saanud koht väljakannatamatult veel mitu päeva.

Järgmisena suundusime Cairns’i surnuaiale (reisikirjadeski kiidetud linnukoht), kus nägime ka mõned uued liigid:
¤ 374 Black Butcherbird (Cracticus quoyi) – retke esimese linnu leidsime puu otsas suurt konna söömas;
¤ 375 musthüüp, Black Bittern (Ixobrychus flavicollis) – seda liiki me näha ei lootnudki, aga surnuaia servas pidigi üks lind pidevalt tegutsema, istus teine puu otsas;
¤ 376 Cicadabird (Coracina tenuirostris) – jälle üks liik, keda Martini abita poleks ehk kohanudki, sest liigi leidis hääle järgi, mida me ei tundnud;
tulipõsk-viigipapagoi, Double-eyed Fig-parrot – 5, saime linde lausa paari meetri pealt pildistada. Martin väitis, et ta pole kunagi varem sellele liigile nii lähedale saanud;
võsa-tüüdukägu, Brush Cuckoo – 3;
taigakägu, Oriental Cuckoo – 1;

Surnuaia taguses võsas tuiskas nina alt üle teeraja järjekordne brown-snake. Martin ei saanud aru, mis liigiga täpselt tegemist oli, aga surmavalt mürgine olla ta kindlasti.

Surnuaialt suundusime samas kõrval olevasse Cairns’i botaanikaaeda. Alal on järvekeste ja jõgede süsteem, mille vahel eri tüüpi metsatukkasid. Kõik see meelitab kohale palju erinevaid linde (reisikirjades kiideti samuti seda kohta). Põgusa peatuse jooksul paar liiki siit lisandus:
¤ 377 queenslandi tikksaba, Lovely Fairy-wren (Malurus amabilis) – 5, liik tegutseb tihedas mangroovis madalal juurikate vahel ja ilma Martinita poleks neid osanud otsidagi;
¤ 378 smaragdtuvi, Emerald Dove (Chalcophaps indica) – 1;
Large-billed Gerygone – 2;
Yellow Oriole – 2;
Olive-backed Sunbird – Rene üritas pesa juures vanalinde pildistada, aga pidi asja pooleli jätma, sest samas põõsas hakkas miski madu sisisema.

Paaritunnise ühise retke lõpuks jagas Martin meiega olulist infot mitmete raskete liikide leidmiseks. Õnneks selgus, et meie endi tehtud plaanide järgi kavas olevad alad olid hästi valitud. Ainult kuulsa Daintree National Park’i soovitas ta vahele jätta, sest sealsed linnuliigid saab teistest kohtadest palju lihtsamini kätte ja sinna minek oleks vaid ajaraisk. Ka soovitas ta kindlasti korallrifile laevaretkele minna, sest kaldalt avamereliike siinsel rannikul ei näe ja lisaks soovitas ta ikkagi just SeaStarII-ga minna, sest see on ainuke laev, mis piisavalt kaua Michaelmas Cay’l peatub. Jätsime Martiniga hüvasti ja suundusime tema soovitatud Redlynch’i (Cairns’i eeslinn) karavanparki öömaja otsima. Saime retke soodsaima hinnaga korraliku majakese üürida.

Pärast lühikest lõunauinakut suundusime tagasi botaanikaaeda, kus olime pimedani. Liiginimekirja lisandus:
¤ 379 vihitaja, Common Sandpiper (Actitis hypoleucos) – 1 lind lendas piki jõge meist mööda.
Samast leidsime põõsa alt taas 3 austraalia jämejalga, Bush Thick-knee.

Ehkki üritasime ka ööliike leida, ei teinud ükski kakk, öösorr, ega ka konnkurk häält. Samas lendas pimeduses mitu lendkoera (Spectacled Flying-fox) ringi.

17. detsember
Cairns (botaanikaaed), Stony Creek, Mareeba Wetlands, Lake Mitchell, Davies Creek NP

Olime botaanikaias tagasi juba enne kella 6-t hommikul. Jalutasime siin paar tundi ringi, aga eriti palju põnevat ei näinud. Uue liigita siiski ei jäänud:
¤ 380 tõmmu-metsruik, Red-necked Crake (Rallina tricolor) – üks lind askeldas laudtee alla kõdus ja põgenes kiiresti, ainult eesliikuval Margusel oli õnne lindu näha;
musthüüp, Black Bittern – 1 lind lendas järvekese kaldalt metsa

Tööpäeva alguses läksime kohe laevareisi broneerima. SeaStarII tegi oma järgmise reisi kahe päeva pärast ja vabu kohti oli veel piisavalt. Ostsime piletid kohe välja. Kuna nüüd tekkis kahepäevane auk, siis otsustasime korraks sisemaale mägedetagusele tasandikule minna – vähem kui 70 km kaugusele jäi Mareeba linn. Esimese peatuse tegime aga juba vahetult Cairns’i linna külje all Stony Creek’i matkarajal (Martini soovitus). Saimegi siit paar uut liiki:
¤ 381 niitsaba-safiirlind, Buff-breasted Paradise-Kingfisher (Tanysiptera sylvia) – tegemist on hästi kireva pikkade sabasulgedega jäälinnu sugulasega, kes tuleb siia piirkonda talvitama. Üks uhke isaslind otsustas lausa nina all poseerida;
¤ 382 Fairy Gerygone (Gerygone palpebrosa) – 1, see oli viimane antud pisividinate rühma liik, keda meie retkel võis kohata. Liike on raske eristada, nüüd pääsesime sellest „jamast“;
smaragdtuvi, Emerald Dove – 1;
tõmmu-metsruik, Red-necked Crake – ka siin näitas 1 lind ennast vaid vilksamisi.
Siinne matkarada kulges piki väikse kärestikulise jõe kallast ja lõppes väikse tammi juures. Kristallselge vesi kohe kutsus ujuma ja loomulikult kasutasime võimalust, ehkki pisut allpool hoiatati krokodillide eest.

Järgmiseks sihtkohaks oli juba teisel pool mägesid asuv Mareeba Wetlands, mis on eraalgatuslikult loodud kaitseala. Ehkki tegemist on vaid kümmekond aastat tagasi taastatud märgalaga, jättis see praegu juba vägagi loodusliku mulje. Ka linnud tundsid ennast siin hästi. Uusi liike küll retkenimekirja ei lisandunud, aga ala tasus külastamist. Külastuskeskuse avaral terrassil oli mõnus päiksevarjus olla, ainult kohv oli alla igasugust kriitikat. Märkmikku said põnevamatest liikidest kirja:
kiritiib-amadiin, Double-barred Finch – vähemalt 20 lindu istus külastuskeskuse toidulaual;
mets-safiirlind, Forest Kingfisher – 2;
koelkägu, Common Koel – paar poseeris külastuskeskuse juures;
roostekõht-vilepart, Wandering Whistling-Duck – 30;
viir-pisipart, Green Pygmy-goose – 10;
kiiver-lootoselind, Comb-crested Jacana – 5.

Mareeba Wetlands’i keskuses tegeldi ka hävimisohus oleva ehisamadiini, Gouldian Finch (Erythrura gouldiae) populatsiooni taastamisprojektiga. Puurides kasvatati linde ja lasti neid siis ümbrusse vabadusse. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli see liik siingi tavaline, aga praeguseks on väiksed lokaalsed asurkonnad säilinud veel ainult Põhja-Austraalias. Ehkki külastuskeskuse ümbruses nägime üksikuid vabalt ringi lendavaid ehisamadiine, olid need siiski veel liiga E-kategooria „nägu“ – kippusid veel puuri tagasi toidulauale. Seetõttu ei saanud seda liiki ka retkenimekirja kanda.

Kõikide amadiinide arvukus on viimastel kümnenditel kõvasti langenud. Peamiseks põhjuseks peetakse võsapõlenguid. Inimesed põletavad ise regulaarselt võsa, et stiihilisi suuri põlenguid ennetada. Kuna amadiinid pesitsevad just tihedas võsas ja risus, siis põlengutega hävib ka nende peamine elupaik.

Lisaks ehisamadiinile olime retke jooksul mitmes kohas veel segase päritoluga linde – pärlkana ja paabulind – näinud. Ehkki mõlemad sissetalutud liigid on juba mitmes kohas looduses ise hakkama saamas, ei hakanud me neid retkenimekirja lisama. Tundusid kodulinnud olevat.

Kogu pärastlõuna veetsime Mareebast paarkümmend kilomeetrit põhja pool Lake Mitchell’i ääres. Tegemist on suure paisjärvega, kus võib palju veelinde näha. Meie külastasime ala aga sel põhjusel, et Martini jutu järgi pidavat siinsel teetammil sageli mustkurk-amadiine (Black-throated Finch) nägema. Otsitud liiki ei kohanud, aga muid põnevaid linde oli palju:
soovutt, Brown Quail – 1 lind siblis teel;
brolgakurg, Brolga – 2;
kiiver-lootoselind, Comb-crested Jacana – kogu järv oli neid täis, meie vaatevälja jäi vähemalt 100 isendit;
Olive-backed Oriole – 2;
Rufous Whistler – 1;
Grey-crowned Babbler – 5;
Little Friarbird – 4;
kalakotkas, Osprey – 2;
pugal-toonekurg, Jabiru – 2;
must-harksaba, Black Kite – 5;
vile-purihaugas, Whistling Kite – 3;
Blue-faced Honeyeater – 2;
hele-merikotkas, White-bellied Sea-eagle – 1;
Varied Sitella – 2.

Üle mitme öö jäime taas telkima, sedapuhku Mareeba linna kämpingusse. Panime kiiresti telgi püsti ja suundusime 20 km kaugusele Davies Creek National Parki ööretkele. Martini jutu järgi võis siinsel kruusateel öösorre näha ja tema jutt oli igati õige:
¤ 383 kõnnu-tanusorr, Spotted Nightjar (Eurostopodus argus) – kõrgemal mägisemal alal jäi autotuledes tee peal meile ette lausa 3 lindu;
¤ 384 mets-tanusorr, White-throated Nightjar (Eurostopodus mystacalis) – vähe madalamal oli metsa vahel keset teed 1 isend;
austraalia jämejalg, Bush Thick-knee – 3, öise eluviisiga lind, kelle hääli kostis mitmelt poolt;
austraalia konnkurk, Tawny Frogmouth – 1 lind istus tee servas puu otsas. Siinsed isendid on Lõuna-Austraalias kohatud liigikaaslastest oluliselt väiksemad.
Davies Creek NP-s jäi kohe tee äärde korralik telkimisala. Kahjuks olime oma telgi juba Mareeba linna püsti pannud.

18. detsember
Lake Mitchell, Kuranda, Cairns, Yule Point, Pebbly Beach, Clifton Beach

Hommikul ärkasime väga vara, sest tahtsime võimalikult palju varahommikust jahedamat aega ära kasutada. Suundusime kohe tagasi Lake Mitchell’i äärde mustkurk-amadiine otsima. Kahjuks polnud meil taas õnne, aga ühe uue liigi siiski saime:
¤ 385 tõmmuhuik, Bush-hen (Amaurornis olivaceus) – 1 lind jalutas teetammil;
taigakägu, Oriental Cuckoo – 1;
võsa-tüüdukägu, Brush Cuckoo – 1;
valjashuik, White-browed Crake – 1;
rabapistrik, Peregrine Falcon – 1;
Leaden Flycatcher – 4;
soovutt, Brown Quail – nüüd leidsime 4 lindu ja ühest sai isegi paar pilti teha;
Lemon-bellied Flycatcher – 2;
mets-safiirlind, Forest Kingfisher – 3;
Olive-backed Oriole – 1.

Tagasiteel Mareeba’sse oli ühel väiksel põllulapil korraga maas umbes 3500 harakhane (Magpie Goose), lisaks õhus veel 1000 – võimas vaatepilt.

Õhtuks kavatsesime Cairns’i tagasi pöörduda. Poolele teele jäi tuntud turistilõks Kuranda, kus on palju suveniiripoode ja tavaturistile sobivaid lihtsamaid vihmametsaradu. Kuulus on ka siinne kosk – Barron Falls. Algatuseks käisime ka lühikese vihmametsaraja läbi, kust saime isegi ühe uue liigi:
¤ 386 Graceful Honeyeater (Meliphaga gracilis) – siin 5 lindu. See liik on Lewin’s Honeyeater’iga väga sarnane, ainult et mõnevõrra väiksem. Lõpuks linnud poseerisid kenasti ja saime liigi kindlalt määratud;
Victoria Riflebird – 4;
Pale-yellow Robin – 1.

Kahjuks tuleb tunnistada pattu, et Kurandas raiskasime terve tunni väärtuslikku aega nänni ostmiseks.

Pärastlõunal jõudsime tagasi Cairns’i, kus sättisime ennast sisse samasse karavanparki Redlynch’is, kus olime olnud ka paar päeva varem. Ka majake oli sama.

Õhtupoolikul kavatsesime läbi sõita ranniku põhja pool kuni Port Douglas’eni. Martini vihjete põhjal otsisime siin rand-jämejalga ning öölinde.

Esmalt leidsime Port Douglas’e lähistel Yule Point’i rannas suurema kurvitsaliste kogumi, aga rand-jämejalga siin ei olnud:
tanutiir, Crested Tern – 7;
mägitüll, Lesser Sand Plover – 300;
punakael-rüdi, Red-necked Stilt – 200;
hallkibu, Terek Sandpiper – 4;
siberi mägitilder, Gray-tailed Tattler – 5;
idakoovitaja, Eastern Curlew – 50;
väiketiir, Little Tern – 200;
vöötsaba-vigle, Bar-tailed Godwit – 30;
räusktiir, Caspian Tern – 1;
väikekoovitaja, Whimbrel – 10;
plüü, Grey Plover – 2.

Tagasiteel Cairns’i teatas Uku mingil hetkel äkki, et vot siin teeme peatuse, sest lahesopp on just jämejalale sobilik. Ronisime autost välja ja üllatuslikult oligi hetke pärast otsitav lind torus. Uku hiilis talle lähedale ja sai häid piltegi. Liik kirjas, täpne koht oli Pebbly Beach:
¤ 387 rand-jämejalg, Beach Thick-knee (Esacus neglectus) – suur ja võimsa nokaga elukas.

Ööretkel meil õnne ei olnud, kakke ja konnkurkusid ei kuulnud. Clifton Beach’il leidsime aga vähemalt 15 austraalia jämejalga.

Tagasi ööbimiskohas, otsustasime väikse jalutuskäigu lähimasse parki teha. Taskulampide valgel leidsime siit lõpuks otsitava:
¤ 388 suur-konnkurk, Papuan Frogmouth (Podargus papuensis) – üks lind istus pargis puu otsas.
Öölindude otsimist segab troopikas tugev „taustamüra“. Alati peab mõtlema, kas hääle tegijaks on putukas, konn, lendkoer või mõni muu elukas. Kakkude, konnkurkude või öösorride häälte eristamine muudest häältest on vaevaline. Isegi siis, kui tundub, et hääle tegijaks on lind, tuleb ta lambivalgusesse saada, sest võib lollisti orki lennata.

19. detsember
Cairns, Michaelmas Cay

Olime varahommikul Cairns’i sadamas, kust väljus korallrifile snorgeldamisreisile SeaStarII. Tegemist oli uue suure ja kiire merekaatriga. Selgus, et laeval oli vaid 10 turisti ja kogu reis tundus seetõttu lausa privaatreisina (osadel odavamatel laevadel oli vähemalt 100 inimest). Olime tunniga 45 km kaugusel väiksel laiukesel nimega Michaelmas Cay. Siin üritavad kõik linnuturistid ära käia. Ülejäänud 7 turisti olid puhtalt snorgeldamise peal väljas, meid huvitas ainult laiule saamine. Kapten viis meid väikse paadiga kaldale, hiljem tehti linnuvaatlejatele veel ka ekstra ring ümber saarekese. Michaelmas Cay oli paksult linde (peamiselt tiirud) täis, kokku pidavat siin pesitsema 20000 lindu. Inimesed tohtisid laiul liikuda vaid väiksel nööridega piiratud alal. Üllatuslikult olid linnud väga julged, ju neid ei kiusata siin. Saime laiul olla 2,5 tundi (uskumatu, kui kiiresti see aeg kadus) ja selle ajaga saime sellest „tiirupõrgust“ päris korralliku ülevaate:
¤ 389 suur-tõmmutiir, Common (Brown) Noddy (Anous stolidus) – saarekese peamine asukas, keda oli siin tuhandeid;
¤ 390 nõgitiir, Sooty Tern (Sterna fuscata) – samuti väga arvukas;
¤ 391 troopikatiir, Bridled Tern (Sterna anathetus) – liiki on väga raske nõgitiirust eristada, lõpuks leidsime 3 lindu, kes ennast paremini näitasid ja määrangus enam kahtlust ei tekkinud;
¤ 392 kivirullija, Ruddy Turnstone (Arenaria interpres) – 3 isendit, üllatav oli taas ühte kodumaist lindu näha;
¤ 393 pruunsuula, Brown Booby (Sula leucogaster) – 10 lindu olid ennast saarekese keskele sisse seadnud;
¤ 394 kuning-fregattlind, Great Frigatebird (Fregata minor) – 2 lindu tiirutasid pidevalt saare ümbruses ringi;
¤ 395 liivatiir, Lesser Crested Tern (Sterna bengalensis) – samuti arvukas liik;
¤ 396 mustkukal-tiir, Black-naped Tern (Sterna sumatrana) – pika otsimise peale lõpuks 5 lindu leidsime;
rifi-siidhaigur, Pacific Reef Egret – siin oli 1 valge vormi isend.
Kokku võiski saarel ümmarguselt 20000 lindu olla.

Saarekese kalda lähedal näitas ennast üks suur merikilpkonn. Uskumatu, kui kiiresti ta vee all ujus, nagu torpeedo.

Kahe ja poole tunniga hakkas kõrvetav päike juba liiga kõvasti liiga tegema. Õnneks pakuti just õigel hetkel laeval lõunat (kõik hinna sees). Lõunapausi ajal sõitsime veel tunnikese kaugemale, kus oli taas võimalus 2,5 tundi snorgeldada. Ronisime nüüd ka ise vette. Vee all paistis igal pool uskumatu värvi- ja liigirikkus, nägime arvukalt kõikvõimalikke koralle ja kalu. See jättis kustumatu elamuse. Arutasime pärast omakeskis, pagan, miks me linde vahime, veealune elu on palju põnevam.

Tagasiteel hüppas laeva läheduses veest välja üks delfiin (Bottlenosed Dolphin) ja retke imetajate nimekiri sai lausa uue rühma juurde. Sadamas olime tagasi kell 16.30. Päev oli väsitav ja sel korral õhtul välja ei läinud, vaid degusteerisime järjekordseid veine.

20. detsember
Mt Carbine, Keatings Lagoon, Cooktown, Endeavour River

Järgnevalt oli kavas minna Cape York’il võimalikult kaugele põhja. Sihiks olid Cooktown, Laura ja Lakefield National Park. Asusime teele varavalges.

Esimese peatuse tegime Mt Carbine külas, kus paisjärve ääres olla mustkurk-amadiini nähtud. Otsitavat liiki me ei näinud, huvitavamatest lindudest hakkasid silma:
puna-ööhaigur, Nankeen Night Heron – 1;
Apostlebird – 5;
faasan-kannuskägu, Pheasant Coucal – 2;
Blue-faced Honeyeater – 5.

Teel Cooktown’i peatusi ei teinud. Sõidu pealt nägime:
siniõlg-kuukabarra, Blue-winged Kookaburra – 1;
kiilsaba-kotkas, Wedge-tailed Eagle – 1;
austraalia trapp, Australian Bustard – 2 isendit seisid otse maantee ääres, suur üllatus, et seda liiki uuesti nägime.

Siin kaugel põhjas on inimasustus hõre, farmid on suured ja karjaaedu maanteede ääres ei ole. Seetõttu pidi eriti ettevaatlikult sõitma, sest lehmad ronisid teele. Igal pool vedeles maantee ääres lehmakorjuseid, rekkad ajavad palju loomi alla.

Vahetult enne Cooktown’i vaatasime üle teeärse Keatings Lagoon ’i. Laguuni kaldal kulges matkarada, isegi üks varjeonn oli ehitatud. Martini jutu põhjal on see hea veelindude vaatlemise koht, kus pidi ka veel puuduolev valge-ristpart (Radjah Shelduck) elama, aga lomp oli suuresti kuivanud ja otsitavat parti ei näinud. Matkarajal sai ka õõnsad puud üle vaadatud, sest kusagil võis mõni öösorr või kakk peidus olla. Ühele järjekordsele tüvele koputades sadas ülevalt lehtede vahelt suur punt tigedaid sipelgaid Marguse krae vahele. Et väga valusasti hammustavatest elukatest lahti saada, tuli kiiresti riided seljast visata. Uku ja Rene imestasid, mis pagana tantsu see Margus jälle lööb.

Cooktown’is käisime kohaliku botaanikaaia infopunktis, aga meiesugustel linnuturistidel polnud siin linnas eriti midagi vaadata.

Pärastlõunal külastasime põgusalt Cooktown’st loodesse jäävat aborigeenide reservaati Hope Vale. Näha oli, et valged olid selle väikse asula kunagi rajanud, majad olid üsna armetus seisus ja ega sellises kohas polegi peale alkoholi tarvitamise midagi teha.

Edasi suundusime läände, kus lootsime Martini juhatatud kohas haruldast Black-winged Monarch’i näha. Õnnetuseks tuli õigesse kohta jõudmiseks läbi jõe sõita, mida tavalise autoga polnud aga võimalik teha. Koolmekoha juures nägime kahte lõuna-jäälindu, Azure Kingfisher, aga saime ka siiski ühe uue liigi:
¤ 397 suurhaugas, Black-breasted Buzzard (Hamirostra melanosternon) – 1 isend lendas madalalt üle ja tõusis tiirutades taeva alla.

Otsustasime lähedusse kämpingusse telkima jääda ning õhtu ja järgmise hommiku Endeavour ’i jõe kallastel ringi vaadata. Õhtu jooksul nähtud liikidest olid põnevamad:
pruun-pronkskägu, Gould’s Bronze-Cuckoo – 1;
¤ 398 White-throated Honeyeater (Melithreptus albogularis) – olime liiki juba alates Lamingtonist otsinud, aga alles nüüd leidsime 3 lindu;
¤ 399 punatiib-papagoi, Red-winged Parrot (Aprosmictus erythropterus) – ka seda liiki oleks pidanud juba ammu kohtama, aga alles nüüd tuli esimene;
vööt-tuvikull, Brown Goshawk – 1;
lõuna-jäälind, Azure Kingfisher – 1.
Olime pikalt ka pimedas väljas, aga öölindudega õnne ei olnud. Alles kämpingu juures tegid häält 3 austraalia konnkurku (Tawny Frogmouth).

21. detsember
Endeavour River, Keatings Lagoon, Laura, Julatten (Kingfisher’s Park)

Hommikul suundusime esimese valgusega tagasi Endeavour jõe kallastele. Suhteliselt lihtsa vaevaga leidsime ühe otsitud liigi:
¤ 400 Silver-crowned Friarbird (Philemon argenticeps) – vähemalt 2 lindu suutsime ära määrata. Tegemist on põhja pool levinud liigiga, kelle levila lõunapiir on just Cooktown’i juures. Linnu määramiseks saime juhtnöörid Martinilt, määrajates pole diagnostilisi tunnuseid miskipärast välja toodudki.

Kuna siin piirkonnas polnud metsast enam ühtegi uut liiki lisandumas otsustasime läände Laura suunas sõita. Teel tegime igaks juhuks uuesti peatuse Keating’s Lagoon’il, kus sel korral oli meil rohkem õnne ja otsitud liigid saime kätte:
¤ 401 valgekael-haigur, Pied Heron (Ardea picata) – siin kohatud isend jäigi üllatuslikult retke ainukeseks;
¤ 402 valge-ristpart, Radjah Shelduck (Tadorna radjah) – lausa 6 lindu oli kusagilt välja ilmunud. See oli ühtlasi viimaseks haneliseks, keda Austraalias üldse kohata võis – olime kõik liigid ära näinud;
brolgakurg, Brolga – 2;
harakhani, Magpie Goose – 500;
roostekõht-vilepart, Wandering Whistling-Duck – 100;
Mistletoebird – 2.

Cooktown’ist ca 80 km edelas Lakeland’ist saab alguse ca 600 km pikkune liiva/kruusatee Cape York’i tippu. Viimane suurem „linn“, kõigest 80 elanikuga Laura, on viimane asula, kuhuni on rendiautodega lubatud minna. Teeolud on siin nii hullud, et ka kuivemal ajal on siin tark maastikuautoga liikuda. Vihmaperioodil on teed üldse suletud. Meil oli kavatsus veel ca 100 km edasi minna – sihiks oli Lakefield National Park. Laura’sse jõudes selgus aga tõsiasi, et siin jääb meie retk pooleli. Väikses poekeses kohtusime poe omaniku ja kohaliku omavalitsuse (Cape York’i omavalitsus on territooriumilt sama suur kui Victoria osariik) bossiga, kes näitas meile ametlikku paberit, mis ütles, et alates 14. detsembrist on vihmaperioodi alguse tõttu kõik Cape York’i rahvuspargid ja väiksemad teed suletud. Tegelikult polnud vihmahooaeg veel pihta hakanud, aga ju siis suleti tohutu ala varakult igaks juhuks, et puhkajad jõulude ajal massiliselt kohale ei tuleks. Vihmade alates on kõik teed siin läbimatud ja inimeste päästmine oleks vaevaline. Pidime siis meiegi oma plaanid ümber tegema. Otsustasime tagasi Cairns’i piirkonda suunduda.

Enne lahkumist külastasime Lauras väikest aborigeenide muuseumi, kus saime teada, et natuke tagasi sõites on mägedes iidsed kaljumaalingud. Käisime neid vaatamas ja ei kahetse. Päris huvitav oli vaadata kujutatud jahiloomi, mehi ja naisi.

Tagasiteel saime Laura ja Lakeland’i vahel lühiajalise paduvihma kaela, aga sellest juba piisas, et auto teel poole rattani mutta vajuks. Vihmaperioodil võib tõesti siia totaalselt sisse jääda ja välja pääseb alles pärast vihmade lõppu märtsis.

Õhtul jõudsime Julatten’isse (Cairns’ist ca 100 km), kus asub Cairns’i ümbruse kõige tuntum linnupaik Mt Lewis ja kõigi linnuvaatlejate seas kuulus motell Kingfisher’s Park. Kingfisher’s Park’i peab linnuvaatlejatest abielupaar ja siin saab alati kõige uuemat infot ümbruse linnupaikade kohta. Kämping on üsna väiksel maa-alal, kus on vihmametsa, niit, jõgi, tiik ja muud lindude liigirikkuse jaoks. Tõeline linnumehe unistuste koht. Jäime siia lausa kolmeks päevaks paigale. Panime telgi püsti ja vaatasime lähiümbruse üle. Liiginimekiri sai ka pisut täiendust:
¤ 403 Grey Whistler (Pachycephala simplex) – seda liiki poleks ise leidnudki, aga majutuskoha peremees õpetas meile linnu hääle selgesks, mille järel tuli lind vaid tihedast puuvõrast üles otsida;
¤ 404 Yellow-breasted Boatbill (Machaerirhynchus flaviventer) – üks paar pesitses Kingfisher’s Park’is;
¤ 405 loorkakk, Barn Owl (Tyto alba) – Uku kuulis öösel läheduses ühte lindu, siin mandril elutseb alamliik delicatula;
austraalia pita, Noisy Pitta – Kingfisher’s Park’is 3 lindu;
niitsaba-safiirlind, Buff-breasted Paradise-Kingfisher – 4, üks Kingfisher’s Park’i sümboleid;
Pied Monarch – 2;
kuukabarra, Laughing Kookaburra – 2;
vööt-tuvikull, Brown Goshawk 1.

Metsas oli üks väike aga suurte lehtedega puu ümbritsetud suure võrgust aedikuga ja hoiatava sildiga – tegemist on nn „torkiva puuga“. Tundus, et selle puu suure lehega on hea teatud kohta pühkida, aga oh õnnetust, mis sellele võib järgneda. Lehtedel on imepisikesed okkad, mida on pea võimatu nahast eemaldada. Esimeseks esmaabi võtteks on nn. naiste karvade eemaldamise vaha kasutamine. Sellega saab eemaldada vaid mõned okkad, ülejäänud pidid umbes kuue kuuga välja mädanema. Nii, et vaenlasele on see parim taguotsa pühkimise leht.

Kuna kõik lihtsad liigid olid juba üles leitud, siis oli suureks üllatuseks päevaga veel 6 liiki juurde saada. Sellega ületasime ka vahepeal püstitatud uue eesmärgi – 400 liiki koos. Oli mida tähistada.

22. detsember
Julatten (Kingfisher’s Park), Mount Molloy, Mt Lewis

Vaatasime hommikul esmalt üle Mount Molloy küla ümbruse, kus leidsime juhatatud kohtadest paar uut liiki:
¤ 406 vööruik, Buff-banded Rail (Gallirallus philippensis) – 1 lind jalutas üle tee;
¤ 407 Great Bowerbird (Chlamydera nuchalis) – 3, Mount Molloy kooli hoovis tegutses üks paar;
punatiib-papagoi, Red-winged Parrot – 4.

Päevase kuumema aja olime jahedas vihmametsas umbes kilomeetri kõrgusel Mount Lewis’el. Kõiki otsitavaid linde me ei leidnud, aga uusi liike lisandus ikkagi:
¤ 408 sinipõsk-roheamadiin, Blue-faced Parrot-Finch (Erythrura trichroa) – üks olulisemaid liike, keda Mt Lewis’elt otsisime. Üks isend lendas otse Marguse nina alt läbi, kahjuks teised lindu ei näinud;
¤ 409 Atherton Scrubwren (Sericornis keri) – see liik elab väga väiksel alal kõrgemates (>650 m) vihmametsades, meile jäi silma vähemalt 10 lindu;
¤ 410 Mountain Thornbill (Acanthiza katherina) – samuti väiksel alal kõrgemates vihmametsades elav liik, keda siin nägime vähemalt 5. See liik oli ka viimane „pisividin“, keda meil üldse oli lootust kohata. Ei pidanud nendega enam pead vaevama;
Fernwren – 7;
Bridled Honeyeater – 2;
Lewin’s Honeyeater – 2;
Victoria’s Riflebird – 2;
Grey Fantail – 15;
Grey-headed Robin – 3;
Chowchilla – 10.

Mount Lewis’e matkarajal tuletas ennast eriti tõsiselt meelde üks vihmametsade nuhtlusi – kaanid. Lühikese jalutamise järel olid jalad neid täis ja tegelesime kogu aeg kaanide korjamisega.

Mount Lewis osutus aga tõesti väga heaks linnupaigaks ja otsustasime siia hiljem veel tagasi tulla.

Päeva teisel poolel vaatasime taas Kingfisher’s Park’is ringi:
tõmmu-metsruik, Red-necked Crake – taas üks Kingfisher’s Park’i „sümboleid“, keda alati siinsel tiigil nähakse. Lõpuks sai ka Uku endale liigi kirja;
¤ 411 austraalia õõnesorr, Australian Owlet-nightjar – olime seda omapärast lindu kogu retke igal pool otsinud (levinud kõikjal), aga polnud siiani õnne olnud. Liigi leidmise teeb raskeks asjaolu, et tema silmad lambivalguses vastu ei helgi. Ukul õnnestus koos kahe pargis peatuva sakslasega lõpuks 1 lind põõsast üles otsida;
pruun-pronkskägu, Gould’s Bronze-Cuckoo – 1;
Varied Triller – 1;
lõuna-loorkakk, Masked Owl – läheduses oli vähemalt 3 lindu, kellest 2 ka poseerisid kenasti;
austraalia jämejalg, Bush Thick-knee – 5;
austraalia konnkurk, Tawny Frogmouth – 1;
smaragdtuvi, Emerald Dove – 5;
suur-rohetuvi, Wompoo Fruit-Dove – 1 lind tegi Kingfisher’s Park’i juures häält.

23. detsember
Julatten (Kingfisher’s Park), Mt Lewis, Abbatoir Swamp

Varahommikul suundusime kohe tagasi Mt. Lewis’ele. Otsisime haruldast Golden Bowerbird’i ja sinipõsk-roheamadiini. Kahjuks kumbagi ei näinud, aga uue liigita siiski ei jäänud:
¤ 412 hund-rohetuvi, Superb Fruit-Dove – kõiki rohetuvisid on vihmametsas kõrgelt puuvõrast väga raske leida. Siin lendas 1 lind otse auto ette puu otsa poseerima;
samargadtuvi, Emerald Dove – 3;
suur-rohetuvi, Wompoo Fruit-Dove – kuulsime kahe linnu hääli;
Bower’s Shrike-thrush – 1;
Victoria’s Riflebird – 2.

Kogu päevase aja külastasime lähiümbruse linnupaiku. Kedagi eriti põnevat ei näinud. Ainult Julatten’i külje all olev Abbatoir Swamp tõi uue liigi juurde:
¤ 413 Northern Fantail (Rhipidura rufiventris) – 1 lind tegutses just seal, kus reisikirjade järgi teda alles hiljuti nähtud oli;
vööruik, Buff-banded Rail – 1 lind jalutas siinse laudtee all ringi.

Maanteel hakkas meile uus maoliik – Black-headed Python – silma, aga kahjuks jäi ta auto alla.

Õhtul läksime uuesti Mt. Lewis’ele, kus olime pimedani, et tagasiteel öölinde kuulata. Kahjuks hakkasid pärast loojangut siinsed tirtsud kõrvulukustavalt siristama ja ööhäälte kuulamisest ei tulnud midagi välja. Põnevamatest liikidest nägime mäel:
Yellow-breasted Boatbill – 1;
punatiib-papagoi, Red-winged Parrot – 1;
leetkulm-tüvelind, Brown Treecreeper – 3;
White-cheeked Honeyeater – 3.

Mount Lewis’ele minnes hoiatati siinse maduderohkuse eest. Õhtul leidsime kahel korral auto juurest brown-snake’i, mille järel sai hiljem iga kord auto juurde tagasi tulles ka auto alla piilutud, et ehk mõni varitseb kusagil ratta taga. Lisaks sai siin paari meetri pealt ka ühele Red-bellied Black-snake’ile otsa vaadata. Oli teine palju aeglasem kui brown-snake’id.

Enne magamaminekut tegime veel ühe ööretke Julatten’i ümbrusse, sel korral kuulsime:
austraalia konnkurk, Tawny Frogmouth – 3;
lõuna-loorkakk, Masked Owl – 4:
austraalia õõnesorr, Australian Owlet-nightjar – 1 .

Pimedas ajasime kahjuks veel ühe püütoni alla. Oli väga suur elukas – saba oli veel kraavis, aga pea ulatus üle tee telgjoone. Oli tunne, nagu sõidaks palgist üle. Ta ilmus kurvi tagant nii ootamatult ette, et kinni pidada ei jõudnud. Kurb.

24. detsember
Julatten (Kingfisher’s Park), Mareeba Wetlands, Atherton Tableland, Mount Hypipamee NP, Hasties Swamp

Kingfisher’s Park’is peatusid ka kaks linnuvaatlejat Saksamaalt, kellelt kuulsime, et mustkurk-amadiine (Black-throated Finch) oli paar päeva tagasi nähtud Mareeba Wetlands’i väravas. Olime ise seal varem käinud, aga väravas peatust ei teinud. Otsustasime kohe hommikul esimese asjana sinna minna. Lühikese otsimise peale oligi liik käes:
¤ 414 mustkurk-amadiin, Black-throated Finch (Poephila cincta) – värava juures lendas lausa 20-linnuline parv ringi;
püütuvi, Squatter Pigeon – 4.

Otsustasime järgnevad paar päeva mägedetagusel Atherton’i tasandikul ringi vaadata. Teel hakkas Mareeba lennujaama juures silma 50 käharkakduud (Red-tailed Black-Cockatoo).

Suundusime esmalt Mount Hypipamee National Park’i, kus oli lootust Golden Bowerbird’i leida. Otsisime juhatatud kohas paar tundi, aga õnne ei olnud.

Järgmiseks sihtkohaks oli meil Atherton’i linnast paar kilomeetrit lõuna pool olev Hasties Swamp, kus käivad väljaspool pesitsusperioodi brolgakured (Brolga) ja ka saaruskured (Sarus Crane) ööbimas. Ka pidi siin koer-haugaskakk (Barking Owl) elama (paar päeva varem oli kuuldud). Kohale jõudes selgus, et see „soo“ on peaagu tilgatumaks kuivanud ja ööbima ei saabunud siia kedagi. Ju olid viimastel päevadel ka kõige viimased kured põhja pesitsusaladele lennanud (pesitsemine algab koos vihmaperioodiga). Ka kakke ei kuulnud. Kuivas soos ja ümbruse põldudel hakkas aga silma:
harakhani, Magpie Goose – 900;
lõuna-safiirlind, Sacred Kingfisher – 2;
kollatutt-kakaduu, Sulphur-crested Cockatoo – ühes parves 600 lindu on vägev vaatepilt;
sultantait, Purple Swamphen – 20;
hele- merikotkas, White-bellied Sea-eagle – 1;
austraalia hõbehaugas, Black-shouldered Kite – 2.

Öömaja leidsime lähedusest Herbertoni linnakese servas olevast motellist.

25. detsember
Atherton Tableland, Mount Hypipamee NP, Ravenshoe, Bromfield Swamp, Tully Falls NP, Hasties Swamp, Malanda

Kuna meil oli lootust üldse veel vaid mõni üksik liik juurde leida, siis oli palju mõtlemist, kuhu järelejäänud päevadel retkele minna. Otsustasime varahommikul tagasi Mount Hypipamee National Park’i minna, kus polnud taas Golden Bowerbird’i leidmise õnne. Muudest lindudest hakkas silma:
Satin Bowerbird – 1;
Victoria’s Riflebird – 3.

Päeval sõitsime lähiümbruses ringi. Tegime peatuse Ravenshoe’s, Butcher’s Creek’i juures:
soovutt, Brown Quail – 2;
tõmmuhuik, Bushhen – 1 üle tee jooksmas;
Tawny Grassbird – 10;
White-browed Scrubwren – 2.

Vaatasime üle ka Bromfield Swamp’i, mis on samuti üks kurgede ööbimispaiku. Kurgi ei näinud, vaid üks kiilsaba-kotkas (Wedge-tailed Eagle) lendas ringi.

Üks kuld-lehtlalinnu nägemise võimalusi oli veel Tully Falls National Park’is, aga taas polnud meil õnne. Muudest lindudest olid põnevamad:
Tooth-billed Bowerbird – 6;
Satin Bowerbird – 1;
Pied Currawong – 4.

Tasapisi hakkas juba tüdimus peale tulema, aga läksime tagasi Mt. Hypipamee National Park’i piknikualale. Tunnise otsimise peale saime lõpuks kolmandal katsel otsitud liigi kätte:
¤ 415 kuld-lehtlalind, Golden Bowerbird (Prionodura newtoniana) – piknikuala ümbruses tegutses üks paar. Ukul õnnestus emaslind lausa pildile saada, Marguse nina alt tuiskas ilus kollane isaslind mööda. Tegemist on väga väiksel alal vaid kõrgel (>900 m) vihmametsas elava haruldase liigiga. Tema leidmine on alati raske;
tulipõsk-viigipapagoi, Double-eyed Fig-parrot – 1 paar.

Vähe rõõmsamas meeleolus suundusime Malanda’sse öömaja otsima, jäime linnakese serva kämpingusse telkima.

Õhtul vaatasime ümbruse veekogusid ja põlde üle, lootsime mõne kure ikkagi üles leida. Aga tundus, et kõik nad on viimseni põhja pesitsema läinud. Nähtud lindudest olid põnevamad:
tõmmuhuik, Bushhen – 1 jooksis üle tee;
rohtla-vilepart, Plumed Whistling-Duck – ca 400 lindu oli tee ääres oja kaldal;
roostepugu-amadiin, Chestnut-breasted Mannikin – 300-linnuline parv ühel põllulapil;
austraalia hõbehaugas, Black-shouldered Kite – 4.

Hilisõhtul läksime tagasi Hasties Swamp’i linnutorni. Lootsime siiski kakke kuulda, aga ei kuulnud piuksugi. Siin oli aga põnev jälgida lendkoerte tegemisi – vähemalt 600 Spectacled Flying-Fox’i lendas pimedas üle soo.

Tagasiteel Malanda kämpingusse leidsime tee ääres aiapostil istuva lõuna-loorkaku (Masked Owl) – päris ilma kakuta sel ööl siiski ei jäänud.

26. detsember
Atherton Tableland, Lake Mitchell, Cooya Beach, Daintree NP, Cairns (mangroovirajad)

Algselt mõtlesime tagasi Julatten’isse Mt. Lewis’ele minna, aga kuna olime Golden Bowerbird’i kätte saanud, siis oli palju peamurdmist, kuhu edasi minna. Pika kaalumise peale otsustasime siiski Daintree National Park’i suunduda. Tegemist on kuulsaima vihmametsa alaga (ühtlasi kõige vihmasem ala siin) Kirde-Austraalias, aga olime oma plaanidest selle seni välja jätnud, sest linde on mujal palju lihtsam vaadelda. Daintree jõe ääres oli aga õhkõrn lootus näha väike-jäälindu (Little Kingfisher), mangroovihaigrut (Great-billed Heron) või lõuna-rohetuvi (Rose-crowned Fruit-Dove).

Teel nägime kohe Malanda külje all veel ühte üle tee jooksvat vööruika (Buff-banded Rail).

Tegime lühikese peatuse uuesti ka Lake Mitchell’i juures, sest siin olime varem paari kurge näinud ja oli veel mingigi lootus saaruskurge (Sarus Crane) kohata. Kurgi ei näinud, aga silma hakkasid:
pugal-toonekurg, Jabiru – 2;
hele-merikotkas, White-bellied Sea-eagle – 1.

Enne Daintree jõe äärde jõudmist tegime peatuse Cooya Beach’i mangroovis. Otsitavaid liike ei näinud, aga uue liigina saime siit:
¤ 416 Shining Flycatcher (Myiagra alecto) – üks paar tegutses jõe kaldal mangroovis.
Lisaks lendas siin 2 kalakotkast (Osprey) ringi.

Siinsetel aladel olid kõikjal krokodillide eest hoiatavad sildid väljas. Igaks juhuks hoidsime jõgedest, lompidest ja merest vähemalt meetri kaugusele. Kahjuks jäidki krokodillid meil nägemata, aga kedagi jalgupidi vette söödaks saata ka ei tahtnud. Ookeanis varitses siin aga veel üks oht – meduusid. Novembrist maini on meduusid kalda lähedal ja vette minek on igal pool keelatud. Kahe meduusiliigi kõrvetus on surmav.

Daintree jõe äärde läksime siinse praamisadama juures (Daintree NP’sse pääseb üle jõe praamiga). Aga kohe kohale jõudes hakkas kõvasti sadama ja jäime selgemat hetke ootama. Jõel linde ei näinud, aga uue liigita me ei jäänud:
¤ 417 lõuna-rohetuvi, Rose-crowned Fruit-Dove – 1 lind tegi vaikselt häält otse meie pea kohal, aga vihmas lehtede vahelt linnu leidmine oli raske. Märkasime teda alles siis, kui ära lendas.

Ookeanilt tuli aga järjest tugevam sadu peale ja taas oli mõtlemist, mida edasi teha. Otsustasime vihma eest pisut sisemaale liikuda ja ikkagi uuesti Mt Lewise’le minna. Mäe jalamil oli aga selge, et üles viiv tee on läbimatu, sest ka seal pladistas kõvasti sadada.

Tundus, et kardetud ja oodatud vihmaperiood ongi lõpuks kätte jõudnud. Telgis ööbimisest ei tahtnud enam kuuldagi ja otsustasime kaheks viimaseks ööks Cairns’i minna. Öömaja leidsime samast karavanpargist Redlynch’is, kus olime juba varemgi kolmel korral olnud.

Pärastlõunal vaatasime üle Cairns’i lennujaama külje all olevad mangroovi matkarajad. Tegemist on kahe mitmesaja meetri pikkuse laudteega, millelt saab väga hästi muidu läbipääsmatu mangrooviga tutvuda. Tasub kindlasti külastada. Linde eriti ei näinud, aga põnevamatest liikidest ühe Shining Flycatcher’i leidsime.

Kahjuks jõudis Daintree poolt kõva sadu nüüd siiagi ja esimest korda kogu reisi jooksul läksime varakult öömajale. Sadu aina tugevnes ja pladistas kogu öö.

27. destember
Cairns (botaanikaaed, kalmistu, Esplanade), Yorkey’s Knob Golf Course, Redden Island

Hommikul pladistas endise hooga. Alles kella 9 paiku hakkas vähe selgemaks tõmbama. Uusi liike polnud enam lootust leida ning otsustasime kogu päeva Cairns’i linnupaikades veeta ja pildistamisega tegeleda. Esmalt suundusime Cairns’i botaanikaaega, kus põnevamatest lindudest hakkasid silma:
puna-ööhaigur, Nankeen Night Heron – 1;
austraalia jämejalg, Bush Thick-knee – 3.

Kingfisher’s Park’ist saadud infomaterjalidest leidsime, et Cairns’ist põhjas olev Yorkey’s Knob Golf Course on hea linnuvaatluskoht (golfirajad on tihti head linnupaigad). Siin leidsime huvitavamatest liikidest:
karmiinamadiin, Crimson Finch – 2;
mudatüll, Black-fronted Dotterel – 1;
älverüdi, Sharp-tailed Sandpiper – 7;
White-throated Honeyeater – 5;
kaelus-pisipart, Green Pygmy-goose – 10;
Black Butcherbird – 1;
austraalia mesilasenäpp, Rainbow Bee-eater – 5.

Juba nädal varem olime Kuranda teeristi juures ühtesid pooltühje tiike külastanud. Keerasime siia taas sisse, nüüd olid need ääreni vett täis. Põnevamad liigid:
austraalia mesilasenäpp, Rainbow Bee-eater – 10;
karmiinamadiin, Crimson Finch – 10;
rohtlalõoke, Horsfield’s Bushlark – 2.

Kingfisher’s Park’ist saadud infomaterjalides kiideti ka Cairns’i lennujaama tagust Redden Island’it, kus võib palju kurvitsaid näha. Linde oligi palju:
austraalia merisk, Pied Oystercatcher – 4;
älverüdi, Sharp-tailed Sandpiper – 10;
punakael-rüdi, Red-necked Stilt – 300;
hiidrüdi, Great Knot – 30;
kõrbetüll, Greater Sand Plover – 10;
mägitüll, Lesser Sand Plover – 5;
kalakotkas, Osprey – 1;
pruun-pronkskägu, Gould’s Bronze-Cuckoo – 1.

Õige mitu tundi istusime Cairns’i Esplanade’il ja pildistasime kahlajaid:
hallkibu, Terek Sandpiper – 1;
hiidrüdi, Great Knot – 50;
punakael-rüdi, Red-necked Stilt – 150;
vöötsaba-vigle, Bar-tailed Godwit – 50;
mägitüll, Lesser Sand Plover – 2;
väikehaigur, Striated Heron – 1;
kõvernokk-rüdi, Curlew Sandpiper – 20;
mustsaba-vigle, Black-tailed Godwit – 20;
Mangrove Robin – 2.

28. detsember
Cairns, Redden Island

See oli meie reisi viimane linnuvaatlemise päev. Magasime kaua ja läksime ennelõunal veel mõneks tunniks Redden Island’ile kurvitsaid pildistama. Keskpäeval sai lõpuks paar tundi suveniiride ostmisega tegeletud ja kella 16-ks suundusime lennuväljale, kus sai varakult auto ära antud. Saime vaid mõne minuti enne eriti kõva paduvihma oma toimetamised tehtud ja nüüd tuli hinge kinni pidades oodata ja loota, et sadu lakkaks. Lennuliiklus oli paduvihmade ja äikese tõttu kogu Kirde-Austraalia rannikul häiritud. Cairns’is ei maandunud ja siit ka ei tõusnud paari tunni jooksul ühtegi lendu, sadu oli liiga kõva. Paras kaos oli tekkimas. Lisaks olime juba paar päeva ärevaid uudiseid jälginud, sest ookeanilt oli hooaja esimene troopiline torm lähenemas ja Frazer Islandi piirkonnas evakueeriti juba inimesi. Õnneks torm hilines pisut ja see Cairns’i lennuliiklust veel ei seganud. Meie lend Melbourne’i läks kell 20 ja õnneks sadu lakkas just pisut varem. Meie lend oli ainuke kogu õhtu jooksul, mis ei hilinenud või lausa ära ei jäänud. Melbourne’i jõudsime südaööl, öömajale saime samasse hostelisse, kus olime ka reisi esimese öö olnud.

Queenslandis kogunes sõidukilomeetreid kokku 5900, kogu reisi peale kokku aga 10500. Midagi pole teha, suur maa, vahemaad suured.

29. detsember
Melbourne

Meie lend Euroopasse väljus alles südaööl, aga olime igaks juhuks ühe päeva varem Melbourne’i ära tulnud. Saime taas Arvi Vainomäega kokku, kes tegi meile linnas väikse ekskursiooni. Vaatasime üle Eesti Maja, külastasime Melbourne’i akvaariumit (päris suur ja vägev, palju liike). Juhtumisi toimusid just neil päevil Melbournes’is Austraalia eestlaste päevad ja pärastlõunal saime meiegi üritustest osa võtta. Õhtul viis Arvi meid veel lennuväljale ära ja oligi aeg hüvasti jätta. Väga suur tänu Arvile igakülgse abi eest.

30.-31. detsember

Hirmus kurnav tagasilend Melbourne’st üle Hong Kongi Londonisse kestis 24 tundi. Õnneks läks lend Helsinkisse edasi õige kohe. Kui Uku jõudis Soomes koju veel 30. detsembri kuupäeva sees, siis Margusel kestis kodutee Tartusse 31. detsembri hommikul kella 5-ni. Väsimus oli nii suur, et uue aasta tulek sai maha magatud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reis läks vägagi korda. Nägime ära umbkaudu pooled Austraalia linnuliigid (meil kokku 417). Kodutöö oleks võinud parem olla, aga arvestades meie kõigi hõivatust paaril viimasel kuul enne reisi, poleks palju rohkem jõudnudki. Tegelikult sai ülipikkade retkepäevadega ehk pisut üle pingutatud, viimastel päevadel tekkis kerge tüdimuski. Aga Austraalias pole ju peale looduse väga palju muud vaadata ja mis sa muud ikka teed. Magada saab koduski. Kuu pärast reisi juba tundus, et läheks kohe tagasi.

English summary

Here you can find the report of our Australian birding trip. Our route included Victoria, Tasmania and Queensland. We saw 417 species altogether which is absolutely brilliant result considering we don’t know the local birdcalls and learned them by-the-way.

Best moments of the trip were:
-finding Plainswanderer at Terrick Terrick with a small LED-lamp after our spot-lights ran empty
-getting all the Tasmanian endemics
-selection of other sought-after species – Australian Bittern (heard only), Ground Parrot (heard only), Superb Parrot, Swift Parrot, Masked Lapwing, Beach Thick-knee, Sooty Owl, Masked Owl, 3 species of nightjars, Square-tailed Kite, Black Falcon, Gilberts Whistler, Black-throated Finch, Zebra Finch, Beautiful Firetail, Diamond Firetail, Hooded Plover, 3 fruit-doves, Southern Emu-wren, Southern Whiteface, Golden Bowerbird, Red-necked Crake, Bushhen, Eungella Honeyeater, White-backed Swallow, Albert’s Lyrebird, Noisy Pitta, Australian Bustard, Southern Cassowary etc. -10 000 Black Swans at Moulting Lagoon, Tasmania
-10 000 Short-tailed Shearwaters at Strahan, Tasmania
-11 000 Whiskered Terns at Lake Boga, Victoria

You can find the pictures here. Please comment if you find any mistakes or if you can identify the reptiles/insects/mammals from the pictures: